Luuka 22:7–20
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Luukas toonitab Viimse Õhtusöömaaja kirjelduses, et see on uus, erinevat sorti paasasöömaaeg kõigile Kristuse järgijatele. Läbi aegade on enamus kirikuid nimetanud seda erilist söömaaega sakramendiks. Luterlikus traditsioonis on sakramendiks Issanda enda poolt käsu vormis edastatud Sõna, millega kaasneb tavaliselt ka tõotus ja mingi väline element, nagu vesi, leib või vein. Me usume, et sakrament on eriline vahend või tegu, millega Jumal kutsub meid kasvama kristlikus usus.
Issanda söömaaja sakramendile on aegade jooksul antud erinevaid nimetusi, et rõhutada selle erinevaid tähendusi: euharistia, püha osadus, altarisakrament, leivamurdmine, Issanda söömaaeg, armulaud ja nii edasi. Sakramentidel on ka see tähendus, et Jumala armastuse sõnum oleks nähtav, maitstav ja katsutav. See puudutab ja mõjutab meie südant ning hinge viisil, mis paljale sõnale jääb võimatuks. Leib ja vein, Issanda ihu ja veri on Jumala mittesõnaline viis oma armastuse edastamiseks. Ümbritseva tajumiseks on inimesel erinevaid võimalusi. Me maitseme, katsume, vaatame, kuuleme, nuusutame, tajume ja teeme seda vahel kõikide meeltega korraga. Esmane kohtumine Jumala armastusega toimub suulise või kirjaliku sõna kaudu. Aga Jumal ei piirdu sellega. Lisaks nägemisele ja kuulmisele Ta tahab puudutada ka meie teisi meeleorganeid. Just pühades sakramentides see juhtubki.
Ma toon paar näidet. Ühe igapäevaste suhete valdkonnast ja teise usuelust. Kui sul on olnud kellegagi kana kitkuda ja tahate leppida, siis kumb moodus on selleks parem? Kas lihtsalt sõnaga oma head tahet väljendada või sa lähed ja embad oma vastast? Või võtame näiteks pihi sakramendi. Ma ei tea, kuidas sinule, aga minu jaoks on tunnetuslik erinevus sellel, kuidas pattude andeksandmist kuulutatakse. Kas lihtsalt sõnaga või paneb meelevallaga vaimulik mulle käed pea peale. Ma arvan, et vägeval nähtaval toimingul on taolistes olukordades suurem mõju kui öeldud sõnal.
Nõnda ka tollel esimesel Suurel Neljapäeval, kui Jeesus istus oma jüngritega sööma uue tähendusega paasapüha toitu – siis ta just nagu oleks sirutanud oma käed jüngrite embamiseks. Isegi vaatamata sellele, et nad reedavad, salgavad ja ajutiselt hülgavad Ta. Hoolimata jüngrite tulevastest pattudest Jeesus jagab nendega söömaaega, emmates nõnda igaühte neist oma armuga.
Sama juhtub ka meiega armulaua osaduses. Kristuse armastus ja andeksand embab meid ka siis kui oleme süüdi paljudes pattudes. Issand kutsub meid oma lauale mitte sellepärast, et oleksime selle kuidagi ära teeninud, vaid sellepärast, et Ta lihtsalt armastab meid just sellistena nagu oleme. Meid on kutsutud vaatamata sellele, et oleme vahel Issandat eiranud, oleme olnud Tema vastaste hulgas, oleme vandunud ja vihastanud Tema nimel. Jah, me tuleme sellele armu pidusöögile mitte kui täiuslikud inimesed, vaid kui armusaanud. Me tuleme tähistama mitte enda vaid Jeesuse saavutatud võitu patu üle.
Täna õhtul meenutame nii kurbuse kui ka tänulikkusega Issanda söömaaja tähendust. Selles oli ja on tänaseni kurbust, kuna selle sündmusega algas Jeesuse kannatuse ja risti tee. Kuid siiski kurbusest suurem võiks olla tänu tunne, sest Jeesuse seatud armulaua sakrament on meile põhiliseks vaimutoiduks, millega saame oma nõtra usku turgutada. Siin, Kristuse armastuse söömaajal oleme aulised külalised. Meie võõrustaja kutsub meid öeldes: „Tule, vaatamata oma hingelisele olukorrale. Tule, sest ma ikka veel armastan sind ja andestan sulle. Tulge, rikkad ja vaesed, sõbrad ja vaenlased, noored ja vanad. Tulge, sööge ja jooge. Minu andeksand vabastab teid kõigist orjuseahelatest, mis muidu elu põrguks teevad. Ma annan sulle tänaseks päevaks uue lootuse ja usu ning rõõmu tulevikuks. Tule, saa osa Jumala rahust, mis ravib haigused, parandab lahkhelid ja kõrvaldab vihkamise. Tule, ma päästan su ja annan sulle oma rikkaliku elu.“ Aamen.
