Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Need sõnad on kristlaste huulil kõikjal maailmas. Kahjuks võisime Suurel Nädalal ajalehe Eesti Kirik 5. leheküljelt lugeda sootuks midagi muud: „Ülestõusmine ei olnud maailmaajaloo sündmus, millest saaks teha filmi või kirjutada memuaare“. Ja veel: „Kui paigutame ülestõusmise jutustused objektiivsuse kasti, siis mõistame ülestõusmise hukule.“
Pealtnäha ei eita artikli autor ülestõusmist, kuid päris sündmuse asemel peab ta seda subjektiivseks tundeks Jeesuse ligiolust. Ta põhjendab, et Jeesus ilmus vaid vähestele ja mitte avalikes kohtades tuhandetele. Ühtlasi taunib ta olukorda, milles juhtroll antakse „nn tõsiusklike“ kätte: „Võidab see, kes kõige veenvamalt teeskleb...“ Ta kahtleb, kas Toomas üldse puudutas Jeesuse haavu. Autori arvates ei peaks uskuma, et ülestõusmine on tegelikult ja sõnasõnaliselt juhtunud, nagu ei tuleks uskuda ka imesse, mis ületab „loodusseadusi“. Kui Jeesus tervendas, ei teinud ta autori arvates imet, vaid ravis psühhosomaatilisi haigusi platseebo abil. Sama mõttekäiku jätkates ei saanud Jumal ka maailma luua, sest seegi pidi ületama loodusseadusi.
Aga mida tuleks siis ülestõusmisest uskuda? Mida ütleb EELK ametlik häälekandja kõnealuses artiklis? Ütleb seda, et ülestõusmine tähendas Jeesuse arhetüübi sisenemist Jumalasse, et Jeesus andis Jumalale inimelu, keha ja selle kogemused. Jüngrid arvasid varem, et oskused tervendada, jutlustada ja deemoneid välja ajada kuuluvad ainult Jeesusele, aga tegelikult oli see vägi olnud jüngrites varemgi, nad olid selle vaid projitseerinud Jeesusele...
Selleks, et Taevaisa ei peaks niisuguse jutu peale meie kirikulehte sulgema, tuleb meenutada, mida ütleb Piibel. Näiteks saduseridele, kes ei uskunud surnute ülestõusmisesse, ütles Jeesus nõnda (Mt 22:29.31b–32): „Te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge. [...] Kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.“
Saduseride uskmatus põhjustas suure vaidluse ka Suurkohtus, kui Paulus hõikas (Ap 23:6c): „Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!” Ateenas sai Paulus kõnet pidada seni, kuni ta teatas, et Jeesus on surnust üles äratatud, sest (Ap 17:32) „Kuuldes surnute ülestõusmisest, hakkasid mõned pilkama, teised aga ütlesid: „Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda.““
Heebrea kiri ütleb, et Aabraham oli valmis Iisakit ohverdama (Hb 11:19): „Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada.“
Esimeses kirjas korintlastele kirjutab Paulus nõnda (1Kr 15:14.17–19): „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. [...] Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“
Et mitte kirjakohtade loeteluga pikale minna, piirdun soovitusega terve Piibel läbi lugeda. Ka artikli autorile ei teeks see paha.
KRISTJAN LUHAMETS
nn tõsiusklik
