Milliste põhimõtete alusel koostatakse ja millal valmib uus lauluraamat luterlastele? Kas õnnestub tagada lauluraamatu teoloogiline ühtsus ja kas see on eesmärk? Kuidas ehitada silda tänapäeva ja minevikupärandi vahele? Kas kirikuliikmed saavad lauluraamatu valmimisse oma panuse anda? Vestlevad koguduseõpetaja Veiko Vihuri ja kirikuvalitsuse liige praost Marko Tiitus.

Veiko Vihuri: Ma meenutaksin alustuseks Hans H. Luige artiklit 2015. aastast „Miks kirikulaul ei kõneta?“ Seal väidab Luik luteri kiriku jumalateenistust silmas pidades, et „usku toetav riitus Eestis kipub kiduma“ ja vanad saksa koraalid ei kõneta, seevastu „baptistide ja nelipühilaste palvemajades kõlavad reipa seadega laulud ja seal laulab kirikuline neid ka kaasa“. Luik jätkab: „Rahvakirik tuleks muusikale avada, kuni rahvale veel rituaal armas.“ Siit minu esimene küsimus: kas uut lauluraamatut on vaja eeskätt rahvale – kes pole enam ammu valdavalt ristirahvas – või EELK pisukesele karjakesele? Kas lauluraamatu koostajad peaksid silmas pidama usuinimeste spetsiifilisemaid vajadusi või suhteliselt usuleige, et mitte öelda usukauge ilmarahva eelistusi, et teha neile kirikutalitustel osalemine lihtsamaks?

Marko Tiitus: Lauluraamat, mille koostamiseks praegu ettevalmistusi teeme, saab olema – nii nagu tema varasemadki eelkäijad – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku laulu- ja palveraamat. See protsess on algatatud EELK Kirikukogu otsusega ja EELK konsistooriumi poolt heaks kiidetud lähteülesande alusel. Lauluraamat on üks kiriku tüvitekstidest Piibli ja kirikukäsiraamatu (agenda) kõrval, mis väljendab meie kiriku usku ja õpetust, ent samas ka kujundab ja vormib seda.

Muusika ja emakeelse koguduselaulu tähtsust luterlikus liturgias ja vagaduses on raske üle hinnata. EELK kirikuseadustikus öeldakse: „Jumalateenistusel kasutatakse ühiseks koguduselauluks kirikukogu heakskiidetud lauluraamatut ja piiskopliku nõukogu poolt kasutamiseks lubatud muid laulukogumikke. Jumalateenistusel kasutatav muusika peab olema kooskõlas kiriku usu ja õpetusega.“ Sellest lähtuvalt on päris ilmne, et koostatav lauluraamat on EELK lauluraamat, mitte ajastu maitsetest lähtuv religioosse sisuga laulukogumik.

Kiriku peamiseks ülesandeks on aga kuulutada evangeeliumi selle rahva keskel, kellest valdav osa praegu kirikusse ei kuulu, kutsudes inimesi Kristuse ilmunud tõe tundmisele ja Temas kingitud pääste vastuvõtmisele. Misjoniülesande tõhusaks täitmiseks on vältimatu võtta tõsiselt Thomas-Andreas Põderi nõuannet lauluraamatukonverentsil oktoobris 2018: „Silda tuleks ehitada tänapäeva luule- ja muusikakeelega. See on ülioluline, kuna aitab ehitada sildu erinevate kontekstide ja pealekasvava põlvkonnaga. Ei ole mingit dogmaatilist-teoloogilist põhjust, miks ei võiks evangeelse luterliku kiriku lauluraamat olla muusikaliste stiilide ja muusikalise keelekasutuse mõttes oluliselt rikkam. Küllap praegune usuluule on teiselaadiline võrreldes nt reformatsiooni või barokiaja lauludega. Kuid siin saabki erinevate ajastute ja põlvkondade erilaadilisi tugevusi lauluraamatus ühendada. Igal juhul oleks vaja kavandatavasse lauluraamatusse oluliselt juurde kvaliteetset uuemat kirikulaulu nii sõnas kui muusikas.“

Koostatav lauluraamat on EELK lauluraamat, mitte ajastu maitsetest lähtuv religioosse sisuga laulukogumik.

Veiko Vihuri: Sa oled kirikuvalitsuses jumalateenistuselu valdkonna assessor. Kas oled nõus hinnanguga, et tänapäeva Eesti (ja mitte ainult Eesti) luterluses valitseb konfessionaalse ortodoksia asemel üks postmodernistlik virvarr? Palju on räägitud luterluse „katoliseerumisest“ (eriti seoses kümmekond aastat tagasi heaks kiidetud uue käsiraamatuga), kuid tegelikult kohtame oma väikeses kirikus endiselt nii pietismi, vabakoguduste stiili, katoliku ja ortodoksi mõjusid ja ka 19. sajandi luterluse impulsse. Tahan osutada sellele, et meie ajastule ei ole enam omane konfessionaalne õpetuslik-liturgiline ühtlus, vaid kirevus. Kas see mõjutab ka uue lauluraamatu koostamist?

Marko Tiitus: Ei, postmodernistlikuks virvarriks ma tänapäeva Eesti luterlust kindlasti ei nimeta – vastasel korral ei oleks ma selle kiriku liige ega vaimulik. Minu veendumuse kohaselt on Eesti Kirik osa üleilmsest apostlikust kirikust, mille usu, õpetuse ja elukorralduse aluseks on Pühakiri, vanakiriklikud usutunnistused ja luterlikud usutunnistuskirjad. Selle garantiiks on eeskätt meie vaimulikkonna koolitus ja ettevalmistus, millega tegelevad Usuteaduse Instituut ja selle struktuuriüksusena pastoraalseminar. Mul ei ole põhjust kahelda, et meie kiriku vaimulikud lähtuvad kantslites ja ka muul viisil koguduseliikmeid õpetades ja juhatades Jumala Sõnast ja kiriku õpetusest. Piibli ja kiriku õpetuse loov ja vastutustundlik tõlgendamine ning rakendamine on osa luterlikust enesemõistmisest.

Loomulikult nõustun sellega, et me ei ela praegu enam luterliku ortodoksia ajastus ning usu väljendusviiside või vagaduslaadide kirevus on kindlasti suurem kui XVI või isegi XIX sajandil. Üheltpoolt tingib seda ajastu kontekst – globaalne avatus, erinevate konfessioonide ja kirikute vaheliste piiride hägustumine, osalt ka ühiskonnas valitsev religioosne kirjaoskamatus ja sellega kaasnev religioosne sünkretism. Mingit ühesuunalist tendentsi EELK katoliseerumise suunas mina küll ei tähelda, pigem tajume tõesti erinevaid mõjusid, niihästi traditsiooniliste kirikute kui vabakoguduste poolt, esineb kõrg- ja madalkiriklikumat vaimsust ja jumalateenistuskultuuri. Ma isegi ei hakkaks siinkohal arutlema, kas see on hea või halb (küllap usu väljendusviiside paljususes on nii võimalusi kui ohte), vaid nendin seda lihtsalt kui tõsiasja või lähtepositsiooni, millega lauluraamatu koostajad peavad arvestama.

Me oleme lauluraamatu kontseptsiooni kavandi koostamisel lähtunud arusaamast, et sellest peab saama kogu EELK lauluraamat, mida saavad ja tahavad kasutada erinevate põlvkondade esindajad, aga ka erinevate vagaduslaade viljelevad või erinevate muusikaliste maitsetega luterlased.

Veiko Vihuri: Ma võrdleksin koraali tähendust luterlasele ikooni tähendusega õigeuskliku jaoks. Mul on hea meel tõdeda, et lauluraamatu kontseptsiooni kavandis on öeldud: „Piiblikeskne kirikulaul kirjeldab vähem laulja tundeid ja mõtteid ning rohkem Jumalat ja tema tegusid. Kui suur osa ühiskonnast ei ole juba lapsepõlvest piibliloo tundmist kaasa saanud, on seda vajalikumad laulud, mis Piibli teksti sõna-sõnalt või ümber jutustavad.“ Oled sa minuga nõus, et nii nagu ikoon ei ole selle maalija isikupärane „kunstiteos“ (ortodoksid eelistavad rääkida ikoonide kirjutamisest), vaid teatud igavikuliste, lunastuslooliste tõdede väljendus, nõnda peaks ka kirikulaul kätkema endas nii teksti kui muusikasse pandud Jumala sõna? Teisisõnu – kas kirikulaul ei peaks olema niivõrd individuaalse religioossuse, isikliku vagaduse kui Kristuse kiriku, terve ristikoguduse usu ja kuulutuse väljendus?

Marko Tiitus: Jah, olen nõus sinu võrdlusega ikooni ja koraali vahel. Subjektiivset, individuaalset koloriiti ei saa ega peagi täielikult välistama – ka ikonograafias on ju erinevad meistrid ja koolkonnad –, kuid koguduse ja kiriku ühise usu, tunnistuse, tänu, ülistuse ja palve väljendamine peaks lauluraamatus olema läbivam, jõulisem ja selgem. Lauluraamatu kontseptsiooni kavandis on rubriik „Kirik ja kogudus“, milles sisalduvate laulude arv ja osakaal peaks olema komisjoni arvates suurem kui praeguses KLPR-is.

Veiko Vihuri: Lugesin vaimulikele saadetud materjalidest uue lauluraamatu kohta, et praeguses KLPRis olevat palju rusuvat koloriiti, meloodiaid ja tekste, vähe olevat rõõmsaid ja helgeid. Mõned laulud jäävad ajaliselt kaugeks. Ühetaolise rütmiga laulmine võib olla monotoonne, selleks et anda edasi elurõõmu läbi vaimuliku laulu, peaksid laulud olema hoogsama rütmiga. Sama ütleb eespool tsiteeritud Hans H. Luik. Ka sa ise ütled ajalehes Eesti Kirik, et rütmiseerimine annab klassikalisele luterlikule koraalile hoogsust, liikuvust ja elurõõmu ning hoiab seda tuimaks ja ühetaoliseks muutumise eest. Ma saan aru, et patt, surm, kurat ja põrgu ei ole eriti populaarsed teemad ajastul, mil inimesed tegelevad enda vaimse arendamise sildi all eneselunastamise ja emotsionaalse rahulolu saavutamisega. Aga kas pole siin ohtu, et lauluraamatu koloriidi rõõmsamaks ja laulude rütmikaks muutmine annab signaali, et inimese usutee peabki olema kerge ja lõbus?

Marko Tiitus: Liigse üldistamise või vastupidi, ühte äärmusse kaldumise ohud on lauluraamatut koostades kindlasti olemas, kuid ohte on võimalik teadvustada ja kui mitte täiesti vältida, siis vähemasti minimeerida. Eks iga raamat, ka uus lauluraamat saab olema oma koostajate nägu, kuid oleme lauluraamatukomisjoni moodustamise puhul pidanud silmas laiapõhjalisust ja kompetentsust, mis peaks aitama ühekülgsust ära hoida.

Ma ei arva, et patust, surmast, kuradist ja põrgust ei peaks üldse laulma. Kuid kindlasti ei peaks nendest laulma kurvalt ja kaeblikult, sest Lutheri sõnutsi on Kristus lunastanud meid patu, surma ja kuradi meelevalla alt. Kristuse ülestõusmise läbi on põrgu võim kaotatud, ning see täidab ristiinimese südamed  rõõmu, tänu ja hõiskamisega ning sellest laulmine teeb rinna rõõmsaks.

Usutee ei pea olema kerge ja lõbus, aga see ei ole kindlasti ka vaev ja valu, häda ja viletsus. Kristluses, eriti just luterluses väljendatud elutunnetuse paradoks on selles, et kannatus saab Kristuse järgijale rõõmuks: „Ristikandjat Jeesus aitab, valuöödel valgust näitab, pühib silmavee – troost ja õnn on see“ (KLPR 337).

Usutee ei pea olema kerge ja lõbus, aga see ei ole kindlasti ka vaev ja valu, häda ja viletsus.

Veiko Vihuri: Katehheetilise materjali ja palvete lisamist tuleb minu arvates küll tervitada. Samas pole saladus, et EELKs esineb erinevaid õpetuslik-teoloogilisi arusaamu ja rõhuasetusi. Kas on juba teada, kes hakkab koostama „tänapäeva inimesele arusaadavas keeles sõnastatud“ lühikokkuvõtet EELK usust ja õpetusest, mida tahetakse lauluraamatule lisada?

Marko Tiitus: Lauluraamatu koostamise tegevuskava on alles kavandamisel ja konkreetseid nimesid, kes ühte või teist liturgilist või õpetuslikku teksti valima, koostama või redigeerima hakkab, ei ole veel kokku lepitud. Tõenäoliselt moodustatakse õpetuslikku ja liturgilist materjali sisaldavate lauluraamatu lisade koostamiseks alatoimkond. Kuid lõpliku tulemuse eest vastutab ikkagi lauluraamatukomisjon tervikuna ning oma hinnangu peab sellele andma, nii nagu kõikide õpetuslikku ja liturgilist ainest sisaldavate tekstide puhul, EELK piiskoplik nõukogu. Nii et sõel on tihe ja ühe isiku teoloogiliste eelistuste liigne domineerimine on ikkagi välistatud.

Veiko Vihuri: Luterlik ortodoksia, aga ka pietism on teoloogiliselt üsnagi terviklikud korrastatud süsteemid. Tänapäeva inimene (ma üldistan) aga ei taha, et teda mingisse süsteemi surutakse, vaid et kirik tema tundeid ja meeleolusid toetaks. Kas pole nõnda, et juba praeguses KLPRis on kõige populaarsemad inimesi pigemini emotsionaalselt kõnetavad laulud, mitte niivõrd kiriku usulist õpetust või patukahetsust-meeleparandust rõhutavad koraalid?

Marko Tiitus: Küllap sinu üldistus tänapäeva inimese institutsioonide ja süsteemide, sealhulgas õpetuslike süsteemide umbusaldamise osas peab paika, nagu ka tänapäevase religioossuse elamuslikkuse ja tundelisuse osas, mis ju eriti selgesti tuleb esile nn uue vaimsuse levikus. Ometi on Kristuse kirik kutsutud kõnetama just seda tänapäeva inimest – olgugi tegemist üldistusega –, sest tema on tegelikult siin ja praegu meie kõrval. Ma ei usu, et me peaksime ja saaksime oma ajastu suundumusi täielikult eirata, kuid praktilise teoloogina ütlen, et oluline on ehitada sildu kiriku õpetusliku, liturgilise ja muusikalise pärandi ning kaasaja inimeste küsimuste, otsingute ja elutegelikkuse vahel. Näen lauluraamatu rolli just säärase sillana, ühena paljudest, mida kirik on kutsutud ehitama.

Oluline on ehitada sildu kiriku õpetusliku, liturgilise ja muusikalise pärandi ning kaasaja inimeste küsimuste, otsingute ja elutegelikkuse vahel.

Veiko Vihuri: Olles lugenud tulevase lauluraamatu koostamise kavasid, näib mulle, et ka selle puhul on märksõnaks „mitmekesisus“. Ühelt poolt räägitakse luterlike tuumiklaulude säilitamisest, teisalt näib, et kavas on sisse tuua nii muusikaliselt kui teoloogilis-vagaduslikult erinevat lauluvara, tsiteerin sinu artiklit: „Komisjon peab soovitavaks lisada lauluraamatusse eri muusikastiilides, eeskätt spirituaali, gospeli ja folgi stiilis kirikulaule, samuti suurendada oikumeenilist lauluvara anglikaani, roomakatoliku, õigeusu ja Eestis tegutsevate vabakirikute lauludega“. Kas see on märk nihkest Concordia-raamatu ehk usutunnistuskirjade luterlusest – mis pole minu arvates EELKs kunagi väga tugev identiteedikujundaja olnud – n-ö oikumeenilise kristluse suunas, mida iseloomustab erinevate spirituaalsuste ja stiilide dogmaatikavaba tarbimine?

Marko Tiitus: Konfessionaalne eneseteadvus ja oikumeeniline avatus ei ole vastandid, vaid võivad teineteist väga hästi täiendada. Võõrkeelte tundmine ja valdamine võib rikastada emakeelset eneseväljendust, usu keeltega on samamoodi. Kindlasti ei too lauluraamatukomisjon uut lauluvara sisse dogmaatikavabalt, vaid pidades silmas, et lauluraamatusse võetavad laulud oleksid kooskõlas EELK õpetuse alustega.

Veiko Vihuri: Üks otsus on „tuua märgatavalt esile vaimulik regilaul“, mille abil tahetakse otsida sidet „esivanemate ristiusu kaemusega“. Kas see ei mõju natukene kunstlikuna? Tänapäeval on taoline lähenemine muidugi huvitav ja popp, kuid kujutagem ette jumalateenistust, mis algab regilauluga, jätkub gregoriaani hümniga, seejärel magusarmsa angloameerika kirikulauluga ja pärast mitmeid sugestiivseid Taizé-laule armulaua jagamise ajal lõpeb traditsioonilise saksa koraaliga. Kas pole karta, et jumalateenistus muutub nii vormiliselt kui sisuliselt ilma ühtse vaimse struktuurita ja üksnes emotsioonidele rõhuvaks eklektiliseks kompotiks?

Marko Tiitus: Mul on täna raske öelda, mil määral vaimuliku regilaulu esiletoomine tegelikkuses õnnestub ja kuidas see koguduste poolt omaks võetakse. Isiklikult ei pea ma rahvakoraali ja vaimuliku regilaulu kasutamist koguduse jumalateenistustel kunstlikuks. Vastupidi, see võiks olla üks võimalus püüda saavutada kontakti eestipärase või soomeugriliku vaimsusega ja „esivanemate ristiusu kaemusega“, nagu lauluraamatu kontseptsiooni kavandis öeldakse.

Jumalateenistuse ühtsus ei ole aga eeskätt stilistiline, vaid kristoloogiline. Minu meelest võib ühel luterlikul missal vabalt laulda nii saksa koraali, Taizé-laulu kui gregoriaani hümni, ilma et see muutuks kompotiks – aga seda tingimusel, et jumalateenistuse keskmes on risti löödud ja üles tõusnud Kristus, kes tuleb oma koguduse keskele evangeeliumis ja pühades sakramentides ning kelle poole kogudus pöördub, ülistuses, palves ja tänus.

Veiko Vihuri: EELKs kehtib paralleelselt kaks liturgilist korda – 1951. aasta agendal ja 2009. aasta käsiraamatul põhinev kord. Mõlema kasutamine „lubatud korrana“ EELKs kiideti heaks piiskopliku nõukogu poolt, ametlikku ja kõigile ühist käsiraamatut meil nagu polegi. Kas see olukord jääb ka edaspidi mõneks ajaks püsima? Või tehakse siiski katse ühtse korra suunas liikuda?

Marko Tiitus: Kahe liturgilise korra paralleelne kasutamine oli kümme aastat tagasi piiskopliku nõukogu poolt kompromissotsus, mida tuleb mõista toonase olukorra kontekstis. Tänaseks oleme jõudnud hoopis teistsugusesse olukorda, kus praktikas ei kehti mitte kaks liturgiakorda, vaid kümneid erinevaid kombinatsioone. Oleme jõudnud sinnamaani, kus erinevus mitte enam ei rikasta, vaid killustab. Näiteks muudab see keeruliseks vaimulike ja organistide asendamise, sest igas koguduses peetakse jumalateenistust omamoodi. Tundub, et igatsus suurema liturgilise ühtsuse järele on olemas nii EELK vaimulike kui organistide hulgas.

Oleme jõudnud sinnamaani, kus erinevus mitte enam ei rikasta, vaid killustab. Tundub, et igatsus suurema liturgilise ühtsuse järele on olemas nii EELK vaimulike kui organistide hulgas.

EELK konsistoorium ja piiskoplik nõukogu on teinud põhimõttelise otsuse algatada EELK ühtse jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatu (agenda) koostamise. Kuidas ja millistes ajalistes raamides see protsess täpselt toimuma saab, on praegu veel lahtine. Kindlasti on siin vaja paljude kiriku töötegijate ja liikmete, eeskätt vaimulike kannatlikkust ja valmisolekut ühisteks kokkulepeteks. Usun, et see valmisolek on meie vaimulikkonnal olemas.

Veiko Vihuri: Eks me näe. Seni, kuni meil on kaks põhilist jumalateenistuskorda, siis miks mitte rohkem kui üks kasutusel olev lauluraamat? Kui uus raamat välja tuleb, võib leiduda neid, kes tahaksid praegust KLPRi edasi kasutada. Ja võib kujutleda, et mõned ranged luterlased naaseksid hea meelega hoopis 1899. aasta Uue Lauluraamatu juurde (seegi meie esivanemate lauluvara), millest võiks siis välja anda faksiimiletrüki. Kui ühtluse asemel väärtustada mitmekesisust, siis mida saaks sellele vastu väita? Kaasaegne kirik oleks dialoogis minevikuga, väärtustab erinevaid vagaduslaade, arvestab kirikuliste või koguduste soovidega jne.

Marko Tiitus: Eelmisele küsimusele vastates tõdesin juba, et kahe või enama jumalateenistuskorra paralleelse kasutamise põlistamine ei ole kiriku õpetusliku ja liturgilise ühtsuse seisukohast hea. Mingid alternatiivid ja kohalikud eripärad peavad loomulikult jääma, kuid liturgia ja õpetuse üle otsustamine ei ole minu hinnangul üksikkoguduse, vaid üldkiriku pädevuses. Sama kehtib ka lauluraamatu kohta. Lõpliku otsuse selle kohta, mitut lauluraamatut ja kirikukäsiraamatut (agendat) me kasutame, teevad loomulikult piiskoplik nõukogu ja kirikukogu.

Veiko Vihuri: Kas kirikuliikmed (vaimulikud, töötegijad, asjast huvitatud lihtliikmed) saavad lauluraamatu koostamise juures ka kuidagi kaasa lüüa?

Marko Tiitus: Loomulikult saavad. Praegu on lauluraamatu kontseptsioon esitatud avalikule arutelule ning sellele oodatakse täiendus- ja parandusettepanekuid hiljemalt 31. augustiks 2019 aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Kõige enam ootame abi ja kirikuliikmete kaasatust siis, kui kuulutame välja uute kirikulaulude kogumise. Kontseptsioonis on sõnastatud teoreetilised printsiibid, kuid tegelik valik – mida uude lauluraamatusse võtta ja mida jätta – tehakse ikka nende laulude hulgast, mis komisjonile selleks hetkeks lauale on pandud. Aga seda võib teha juba praegu! Kui kellelgi on laule, mis tema arvates võiksid uude lauluraamatusse sobida – eriti siis, kui neid juba mõnes koguduses või kristlaste kokkusaamistel lauldakse – siis palun saatke need aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.!

Veiko Vihuri: Milline on uue lauluraamatu väljatöötamise ajakava, s.t millal see kogudustesse jõuab?

Marko Tiitus: Kõige optimistlikumate prognooside kohaselt võiks uus lauluraamat kogudustesse jõuda 2025. aastal. Aga sündigu kõik nii, nagu Jumal tahab ja juhib.

Päisefotol: Karja kiriku laulunumbrite tahvel, millele on märgitud valmistaja (Mihkel Soonlepp) initsiaalid ja aastaarvud, mil koguduses mindi üle uuele lauluraamatule. Autor: V. V.