Euroopa Kirikute Konverents ja Euroopa Kirikute Rändekomisjon on Euroopa parlamendi valimiste eel koostanud dokumendi „Euroopa – see on meie tulevik. Abimaterjal Euroopa Liidu valimisteks aastal 2019“, milles väljendatakse toetust Euroopa Liidu poliitilise eliidi senisele kursile ning hoiatatakse „populistide“ ja „ekstremistide“ eest. „Selle brošüüri abil loodame me pakkuda oma liikmeskirikutele ja laiemale valijaskonnale mõtteainet ning innustada neid aktiivsele osavõtule valimistest,“ öeldakse dokumendis.

Millist mõtteainet siis kirikutele ja valijaskonnale pakutakse? Kõigepealt jääb silma mõtteavaldus: „Sisseränne ja asüül, kliimamuutus ja jätkusuutlik areng, Euroopa sotsiaalne mudel ja töömaastik, majanduspoliitiline areng, inimõigused ja usuvabadus ning Euroopa roll maailmas kuuluvad tänapäeval Euroopa kirikute põletavamate probleemide hulka.“

Miks peaksid nimetatud ühiskondlik-poliitilised teemad kuuluma kirikute põletavamate probleemide hulka? Loomulikult võivad kirikud ja kristlased ühiskonnaasjades kaasa mõelda ja rääkida, kuid kirikutel peaks olema muid, palju põletavamaid probleeme, millele keskenduda. Näiteks hingede päästmine, evangeliseerimine ja misjon, Euroopa kristliku pärandi ja komberuumi hoidmine jne – eriti arvestades seda üsna nukrakstegevat olukorda, milles kirikud tänapäeval on.

Kristlik kirik on ju siin maailmas missiooniga kuulutada evangeeliumi ning toita ristirahvast Jumala sõna ja sakramentidega, mitte parandada maailma, püüdes lahendada sotsiaalseid või keskkonnaprobleeme. Arvestades ristiusu kiiret kahanemist Euroopa ühiskondades, peaksid kirikud pöörama kogu oma tähelepanu peamisele murele – kuidas võita Jumalale hingi, keda ähvardab igavene hukatus. Meenuvad Issanda sõnad (Lk 9:60): „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!“

Järgmine ja palju tõsisem probleem seisneb selles, et kiriklik establishment teeb näo, nagu oleksid nn euroopalikud väärtused või liberaalsed väärtused olemuslikult kristlikud väärtused, ja väljendab oma pühendumist neile: „Inimväärikus, õiglus, vabadus, rahu ja lepitus, sallivus ja solidaarsus on Euroopa tegevuskava kesksed alusväärtused. Kirikud kohustuvad seisma parema Euroopa eest ja toetama Euroopa tegevuskava, edendamaks ühiseid väärtusi ja kõigi heakäekäiku.“ Edasises tsiteeritakse dokumenti nimega Charta oecumenica: „Oma kristliku usu tõttu seisame me humaanse ja sotsiaalse Euroopa eest, kus kehtivad inimõigused ning rahu, õigluse, vabaduse, sallivuse, osalemise ja solidaarsuse põhiväärtused.“

Mis saaks olla vabaduse, õigluse, sallivuse ja solidaarsuse vastu? Küsimus on aga selles, millise sisuga need ja teised siin ja mujal mainitud mõisted täidetakse. Kristlik usk ei saa jaatada igasugust vabadust, igasugust õiglust, igasugust sallivust, igasugust solidaarsust. Liberaalse, revolutsioonilise ideoloogia tõlgendus vabadusest, õiglusest, sallivusest ja solidaarsusest läheb olemuslikult vastuollu Jeesus Kristuse õpetuse ja piibelliku sõnumiga.

Seetõttu ei tohiks kirikute esindajad jätta mitte kunagi muljet, et kristlased jaatavad reservatsioonideta nn euroopalikke väärtusi, millega põhjendatakse näiteks kristliku usu tõrjumist avalikust elust, sündimata laste tapmist, pea piiramatut seksuaalse eneseteostuse vabadust, abielu ja perekonna ümberdefineerimist, kristliku kultuuri asendamist mitmekultuurilise ühiskonna kontseptsiooniga, immigratsiooni soodustamist teistsuguse kultuuritaustaga riikidest jne.

NEED EI OLE MEIE VÄÄRTUSED. Vasakliberaalse ideoloogia ja selle terminoloogia omaksvõtmine politiseerib evangeeliumi ning teeb meeleparanduse ja vaimuliku uuestisünni nõudest ning kristliku usu levitamise kohustusest sotsiaalse õigluse saavutamise revolutsioonilise ideoloogia. Kirikutel ei tohi sellega asja olla. Ka sel puhul kehtivad apostel Pauluse sõnad (Gl 1:9): „Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!“

Seda kummalisem on, et kirikute esindajad valivad näilise neutraalsuse säilitamise juures tegelikult poole (mitte ainult käsitletavas dokumendis), avaldades toetust praegusele antikristlikule poliitilisele kursile ning hoiatades nn populistide ja äärmuslaste kui ohu eest: „Ühiste väärtuste ideaal on aga viimasel ajal sattunud kasvava surve alla. Populismi ja poliitilise ekstremismi oht on saavutanud pretsedenditu taseme Euroopa Liidu senise ajalooga võrreldes. Vaatamata sellele on Liidu pidevaks ülesandeks mitte taganeda võetud vastutusest säilitada jagatud väärtuste elushoidmise ideaali.“

Tõsi, mitte kõik populistlikuks ja paremäärmuslikuks tembeldatud jõud ei seisa tingimata kristlike väärtuste eest. Nende seas on erakondi ja poliitikuid, kes esindavad ilmalikke väärtusi ja liberaalseid, progressiivseid vabadusi. Kuid nende seas on konservatiivsema hoiakuga erakondi ja poliitikuid, mis nii mõneski punktis jagavad kristlikke seisukohti. Neid ühendab nägemus Euroopast kui rahvaste kodust ning vastumeelsus unifitseeritud liberaalsele impeeriumile. Samuti on nad massilise sisserände ja sellega kaasneva islamiseerumise vastu, milles nad näevad ohtu ühisele Euroopa kodule.

Miks peaks kiriklik establishment avaldama toetust vasakliberaalsele nägemusele Euroopast ning andma sellele oma õnnistuse, justkui oleks tegemist kristliku visiooni ja väärtusruumiga, kuigi tegelikult kasvab see välja revolutsioonilisest, antikristlikust liikumisest, mille eesmärk on kristluse mõju ja roll Euroopa avalikust elust täielikult kõrvaldada?

Vastus saab olla vaid see, et paljud kirikutegelased on kas lasknud domineerival vasakliberaalsel ideoloogilisel suundumusel end ära eksitada või nad on teadlikult liberaalsed, revolutsioonilised väärtused oma südames omaks võtnud. Lugedes erinevaid avaldusi ja sõnavõtte jääb mulje, et nende arusaam evangeeliumist ja kristlikust õpetusest on moonutatud, valikuline, ebatäielik või koguni täiesti väär. Veelgi enam, nad ei käsitle oma vaateid privaatsete eelistustena, vaid levitavad neid kui midagi normatiivset ja endastmõistetavat kantslitest ja kateedritelt, meedias ja trükisõnas.

Ilmalik maailm ei pööra sellele suuremat tähelepanu, sest selle jaoks on kirik nagunii igasuguse autoriteedi kaotanud. Kas kirik jõuab „progressile“ järgi ja hakkab laulatama homopaare, lubab moslemitel oma kodadesse Meka poole palvetama tulla, osaleb homoparaadidel ja muudel „progressiivsetel“ üritustel, parandab kliimat ja seisab immigrantide õiguste eest – see ei lähe maailmale korda.

Küll aga on segadusse aetud ja ära kurvastatud usklikud, kes taolisi „väärtusi“ ei jaga ega pea neid Jumala sõnaga kokkukäivaks. Nad kuulevad oma kirikute ametikandjatelt soovitusi heaks kiita poliitikat ja toetada jõude, mis õõnestavad kristlikke väärtusi, ega mõista, kuidas saab see väljendada Jumala tahet ja olla kristliku südametunnistusega kooskõlas. „Võtke vastu pagulasi!“ jutlustavad kirikujuhid, ja lasevad teistel seda teha ning kogu ühiskonnal kulud kinni maksta. „Aktsepteerige vähemusi!“ jutlustavad nad, ning kihutavad seejärel minema need, kes ei nõustu kristliku usu moonutamisega. Jne.

Ühes saab kõnealuse dokumendiga täiesti nõus olla – kristlasi tuleb innustada aktiivsele osavõtule ka eelseisvatest Euroopa parlamendi valimistest. Kristlased on kahe riigi, Jumala riigi ja maise riigi kodanikud ning neil on õigus ja kohustus seista oma usu ja põhimõtete eest avalikus elus. Mingem siis hääletama ja valigem neid kandidaate, kes lähtuvad kristlikest väärtustest või vähemalt ei tööta neile vastu. Euroopa kui kunagise kristliku maailmajao tulevik on ajastute Isanda käes, ent Tema tahe võib sündida meie osavõtu läbi.

Viidatud dokumendiga saab eesti keeles tutvuda siin.