Luuka 3:1-6

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Vahel võib mõne inimesega kokkusaamine tekitada meelepaha. Viisaka inimesena sa seda välja ei ütle, aga mõtled küll, et jälle see tüütu õiendaja on siin. Vahel võib mõne vaimuliku kuulutus tekitada tõrke kirikusse minekul, sest ta jutlused on liiga soolased. Ju meile meeldib, et meid koheldakse lahkelt ja sõbralikult. Maailmas on niigi palju süüdistamist ja vaenu – see veel puudus, et kirikus noomitakse. Me ootame, et siin, pühakojas, meid mõistetakse, ootame lohutust ja andestust. Karmid sõnad ei ole meile meelepärased. Just selle pärast ongi Ristija Johannes vähe populaarne tegelane. Kuidas te reageeriksite, kui ma alustaksin jumalateenistust nõnda: “Kuulge, rästikute sugu, miks te arvate, et olete väärt jääma kõrvale tulevase viha eest? Jumal ei hooli, kes on teie vanemad ja kui kaua olete olnud kiriku liikmed. Kui te ei paranda meelt ja ei kanna õiget vilja, siis visatakse teid tulle.” Arvan, et üle paari korra te vastu ei peaks, küllap te nõuaksite endale uut karjast.

Just nii Johannese jumalateenistused  algasid. Need olid nagu torm keset kõrbe. Ja huvitav on see, et rahvas ei hoidunud temast kõrvale. Teda tuldi suurel hulgal kauge maa tagant kuulama. Kellelgi ei tulnud pähe Johannese sõnu solvanguna võtta. Vastuseks oli hoopis küsimus: “Mis meil siis tuleb teha?”

Ma olen näinud mingis koomiksis karikatuuri, kus plakatile on joonistatud kaasaegne Ristija Johannes pikka rüü ja habemega ning kiri, mis ütleb: “Kahetse pattu”. Plakati ees seisab noormees ja ütleb: “Aga ma ei ole ju veel vahekorraski olnud.” Tundub, et see mõteviis on üsna levinud. Võib olla meiegi vahel arvame, patt kuulub ainult seksuaalelu valdkonda, et meil ei ole midagi kahetseda ja et ei olegi vaja meeleparandust. Tõsi on, et kristlaseks saades oleme ükskord suure meelemuutuse läbi elanud, oleme täielikult muutnud oma mõteviisi, et elada kooskõlas Jumala tahtega, aga see ei tähenda, nagu ei oleks meeleparandust rohkem vaja. Meil kõigil on asju, mis hoiavad meid lahus täiuslikust suhtest Issandaga ja mis vajavad pidevat kõrvaldamist.

Üks asi, mis meeleparanduse vastumeelseks teeb, on hirm. Meeleparandus nõuab julgust, kuna see sunnib meid möönma, et meie eelnevad mõtted, sõnad ja teod on olnud valed, nii Jumala silmis ja arusaamise hetkest ka meie endi silmis. Seda on raske omaks võtta. Mõnele on kohutavalt raske öelda sõbrale näost näkku: “Ma olin ebaõiglane, anna mulle andeks.” Või vaadata oma elule ja öelda: “Issand, mul on häbi sinust lahus oldud päevade pärast, anna mulle andeks.” Oma mõteviisi ja eluviisi korrastamine ning muutmine nõuab tõesti usku ja julgust. Tegelikult inimene ei suudagi seda teha ainult oma jõuga. Vanadest harjumustest on raske lahti saada. Aga tuleta meelde, mida Jeesus selle kohta ütles: “Inimese käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.”

Üks jutt räägib mehest, kes elas väga korratut elu. Ta lihtsalt ei suutnud aru saada korra ja puhtuse loogikast. Miks teha voodi hommikul üles, kui õhtul niikuinii uuesti magama lähed? Miks sulgeda hambapasta tuub, kui hommikul seda taas tarvitad? Ta möönis, et tundis lausa sundust olla korratu ja räpane. Ühel päeval mees võttis naise. Naine oli väga kannatlik mehe harjumuste suhtes, nii kaua kui mees oli nõus põrandal magama. Alates hetkest, mil mees tahtis voodisse, hakkas ta ka muutuma. Ta värbas ennast lohakatele mõeldud programmi kuulajaks. Kehalised harjutused aitasid tal uuesti avastada lihased, mis riputavad käterätikud nagisse ja panevad tualettpaberi hoidjasse. Ta nina orienteerus ümber puhtuse lõhnale. Kui ükskord sugulased tulid teda külastama, oli temast saanud uus mees.

Aga siis saabus proovile paneku hetk. Naine sõitis nädalaks minema. Esimesel hetkel pöördus mees tagasi vanade harjumuste juurde. Ta arvas, et võib olla kuus päeva räpakas ja seitsmendal päeval teeb majapidamise korda. Aga midagi imelikku oli juhtunud. Ta ei suutnud enam rahulikult vaadata musti sööginõusid või  vannitoa põrandal lebavaid rätikuid või kokku kuhjatud voodilinasid.

Mis oli juhtunud? Mees oli lihtsalt asetatud kõrgemale elu tasemele. Ta oli oma meelt, oma mõtlemist muutnud. Midagi taolist toob kaasa meie meeleparandus ja abielu Kristusega. Mõnest võib kohe uus inimene saada, mõnel läheb selleks natuke rohkem aega.

Püha Luukas nimetab Ristija Johannese jutlust rõõmusõnumiks. Johannese kutse meeleparandusele ei ole niivõrd kutse süü tunnetamisele kui kutse pääste vastuvõtmisele. Kõuehäälne Ristija kutsub meid loobuma kõigist asjadest, mis võiksid olla Kristusele takistuseks tee ehitamisel meie südametesse. Meie poolne kahetsus ja meeleparandus ongi alus, millele Jeesus saab oma teed rajada. Jumal teeb ise ühendustee taevast maale. Meie mureks jääb Päästja vastuvõtmine. Tõsi on, et oleme kristlastena Jeesuse juba vastu võtnud, oleme ristimises Tema omaks saanud. Aga me ootame ju Tema taastulemist kohtumõistjana ja sellepärast on meil vaja olla selleks valmis. Sellepärast kõlab  taas ja taas meeleparanduse sõnum Kristuse, meie Päästja vastuvõtmiseks. See kõlab nii meile, kes me ootame Tema taastulemist, ja kõlab ka neile, kes ei ole Teda veel vastu võtnud. Me ei tarvitse seda sõnumit kurtidele kõrvadele pidevalt kuulutada, aga me peame paluma, et Jumal avaks nende südame Päästja vastuvõtmiseks.

 Armastus ja rahu leitakse alles siis kui saadakse aru, et Jeesus tuli meid Jumalale tagasi andma, et me oleme patused ja vajame meeleparandust. Alles siis saab olla rõõm ja rahu tõeliselt sügav ja kestev. Aamen.