Apostlid andsid maailmale edasi Issanda Jeesuse Kristuse õpetuse ühes kohustusega jääda sellele õpetusele täiesti kuulekaks. Selle põlvest põlve edasi antud käskude suhtes osutatud kuulekuse alusel sõnastati Traditsioon, mida nimetatakse apostlikuks pärimuseks ja mis hõlmab täielikult kogu Kiriku usku. Just seetõttu kiitis apostel Paulus korintlaste kuulekust, öeldes: „Ma kiidan teid, vennad, et te mind igati meeles peate ja hoiate pärimusi, nõnda nagu ma need teile andsin.“ (1Kr 11:2) Sest õigeusu arusaama kohaselt on pärimus usu mõistmise kriteerium.
Traditsiooni vastand on hereesia, nii nagu kuulekuse vastand on üleastumine. Iga kõrvalekaldumine Traditsioonist on hereesia. Usku saab õigesti mõista ainult nii, nagu apostlid selle Kirikule edasi andsid. Kiriku ülevaatajate kohta ütleb Aleksandria Püha Clemens: „Nad hoiavad alal püha usu pärimust, mis on saadud otse apostlitelt.“ Ja Kaisarea Eusebius ütleb, et Antiookia Püha Ignatius kaitses usklikke valeõpetuste eest ning „manitses neid kindlalt apostlikus pärimuses“.
Niisiis on püha Traditsioon vormunud kuulekusest. Õigeusus on kuulekus lunastuse teekonnal vastu pidavate usklike elu lahutamatu osa, sest pattulangemisel kaotas meie inimlik loomus võime teha vahet õigetel ja õelatel, heal ja kurjal. Läks vaja püha kuulekust, et vastu seista languse seisundist tulenevatele mõjudele. See on põhjus, miks sõnakuulmatusest sai kohutava uhkuse ja eksituse märk, samas kui kuulekus on märk pühast alandlikkusest ja enesesalgamisest. Uhkus ja enesearmastus, mis on kõigi kirgede ja langemiste allikaiks, on kuulekuse vastandid.
Kuulekuse kontseptsioon arenes traditsioonilises munkluses, kus kuulekus on iga munga teekonna aluseks. Puhas palve ja igasugune vaimulik kasvamine sünnib kuulekuse kaudu. Kuulekal mungal on sisemised meeled puhastatud, tema mõistus on valgustatud ja tahe puhastatud. Ta suudab juba selles elus näha midagi Jumala igavesest ilmutusest. Sõnakuulmatu munk aga avab ukse saatanale, kes tuleb ja läheb nagu soovib, ja nuhtleb end segaduses mõistusega, kus mõtted on rahutud ja kired lõkkele puhutud. Sest kui inimene teeb oma tahtmist ja ripub omaenese mõtete küljes – see on iga languse läte ja püsimine Aadama sõnakuulmatuses. Kristus tuli kõigepealt tervendama meie tahet, õpetama meile kuulekust oma tahte jumalikule tahtele allutamise läbi, nii nagu Ta allutas oma inimliku tahte oma jumalikule tahtele. Kristus vabastas meid meie uhke ja patuse tahte nurjatusest. Ta vabastas meid oma risti ja ülestõusmise läbi, kuid samuti oma kuulekuse ja elava eeskujuga.
Just seetõttu annab munk enne pügamist vande järgida kolme mungatõotust, millest kõige tähtsam on kuulekus.
Sellele kontseptsioonile on samuti rajatud ilmikute kuulekus oma vaimulikele isadele, kes hoiavad Püha Pärimust ja käituvad vastavalt sellele. Vaimuliku isa kõige tähtsam omadus on tema täielik kuulekus õigeusu traditsioonile. See on põhjus, miks Kirik võtab piiskopilt tema ametisse astumisel vandetõotuse ja tunnistuse heaks kiita seda, mida Kirik heaks kiidab, ja hukka mõista seda, mida Kirik hukka mõistab. Kas pärast seda on tal õigus heaks kiita seda, mille Kirik on hukka mõistnud? Ainult kuulekus pärimusele hoiab Kirikus alal Püha Vaimu armu, sest see lõikab läbi iga hereesia ja traditsioonile vastukäiva õpetuse juured, mis põhjustab armust ilmajäämist ja vaimset surma.
Õigeusus ei ole kuulekus seotud isikutega, vastasel korral muutuks see ilmalikuks erapoolikuseks. See, kes on erapoolik, ei hooli usu või dogmade pärimusest, vaid üksnes isikust, keda ta eelistab, küsimata, kas see inimene on õigeusklik või väärusklik. Püha Paulus hoiatas korintlasi taolise erapoolikuse eest. Seepärast on kuulekus piiskopi või vaimuliku isa läbi kuulekus Kirikule ja pühale õigeusule, millele Kirik on rajatud. Seda nimetasid meie pühad isad kuulekuseks Pühale Pärimusele, mis peab olema piiskopi isikus täielikult esindatud. Sest tema annab edasi pärimust kõigest sellest, mida Püha Vaim on Kirikule algusest peale õpetanud. Sellisel viisil saab traditsioonist õndsusteekond või -lugu, mitte lihtsalt üks ammuste dogmade ja kommete kogu.
Õige piiskop sünnib kuulekuse läbi, kui ta allutab end Jumala ja Kiriku tahtele. Piiskop alistub Kristusele, pidades kinni Tema käskudest, ja Kirikule, pidades kinni tema kaanonitest. Kristus ja Kirik ei ole erinevad tõed, vaid üks tõde. Piiskop, kes ei ole ustav Kiriku kaanonitele, on ebalojaalne usule tervikuna ning muutub Jumala ja Kiriku vastaseks.
Maailmal on oma meetodid veenmaks paljude erinevate argumentide abil paljusid usklikke, et nad ei talita usu vastu, vaid teevad Jumala tahet, kuigi nad tegelikult teevad oma tahtmist ja hakkavad jõuliselt vastu neile, kes nende arvamusega ei nõustu. Gaza Püha Dorotheos ütleb, et kui inimene ei otsi siiralt Jumala tahet, kuid küsib koguni prohvetilt, siis Jumal annab prohveti südamesse vastuse, mis läheb kokku eksitusega otsija südames. Nagu Pühakiri ütleb: „Ja kui prohvet laseb ennast eksitada ning ütleb sõna, siis olen mina, Issand, selle prohveti eksitaja; ja ma sirutan oma käe tema vastu ning hävitan tema oma Iisraeli rahva seast.“ (Hs 14:9)
Eksitada saab vaid seda, kes ütleb lahti kuulekusest õigeusu vaimule, mida Kirik on järginud alates apostlite päevist kuni tänaseni, ja kes paneb maksma omaenda mõtted, mis on usule kahjulikud. Tänapäeval on Kirikus selliseid inimesi palju. Nad annavad teadlikult järgi praeguse ajastu vaimule, mis on tulvil kurja, kõlvatust ja valeõpetusi. Nad patustavad ja sulgevad silmad, tuues õigustuseks, et me elame ajal, mis nõuab selliseid muutusi ja eiramist. Nad õigustavad end taoliste vabandustega ning allutavad Kiriku sekularismile ja praeguse ajastu vaimule. Poitiers’ Püha Hilarius ütleb: „Kirik kiitleb, et maailm teda armastab; kuid maailma viha tunnistas sellest, et ta kuulus Kristusele.“
Nii nagu sõnakuulmatu munk ei või tunda endas rahu, nõnda ei leia tõelist puhkust need, kelle kätesse Kirik on usaldatud – piiskopid ja preestrid –, kui nad pole kuulekad usule, dogmadele ja kaanonitele, mis defineerivad selle usu alused. Meie pühasid isasid kiusati usu pärast taga ja nende pagenduse ja martüüriumi kannatuste sügavuses sai nende sisemine rahu üha puhtamaks ja suuremaks, ja seda ühelainsal põhjusel – sest jumalik arm neis andis tunnistust kirkast tõest, mida nad kaitsesid. Nende vaenlased aga olid täis segadust, viha ja kättemaksuhimu. Poitiers’ Püha Hilarius tunnistab sellest rahuseisundist, mis teda valdas, kui hereetikud ta pagendusse saatsid: „Mis minusse puutub, siis ma ei nurise selle ajastu üle; ma pigem rõõmustan, et nurjatus näitas ennast minu pagendamise läbi, sest suutmata taluda tõde, pagendab ta õige õpetuse kuulutajad, et tõsta enesele õpetajaid oma himude järele. Oma pagenduses annan ma Issandale au ja rõõmustan Temas.“
Piiskopina mõistis Püha Hilarius, et pühast õigeusust kinnipidamine ei ole täielik, kuni pole tagasi lükatud mistahes õpetused, mis sellele vastu käivad. Ta kaitses seda usku piiskopina, pidades seda samaks usuks, mis oli apostlitel. Ta ütles otsekui teine Paulus: „Ma olen rääkinud seda, mida ma ise usun, teades, et ma võlgnen selle sõduriteenistusena Kirikule, kes läkitas mind teie juurde Evangeeliumi õpetuse kohaselt selle ameti hääle ja sõnadega, mida ma Kristuses pean, ja see hääl ei ole midagi muud kui Kiriku ja apostlite õpetuse hääl.“
Tõlkis Veiko Vihuri
Arhimandriit Gregorios (Estephan) on Jumalaema Uinumise kloostri ülem Liibanonis.
