«Olge usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi. Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal.» Efesose 4, 3–6

Kõige tarvilisem ja kaunim voorus ristiinimestele on see, mida kutsutakse: üksmeelt pidama; see on, mis ristirahvast koos hoiab ja kokku seob, ja ei lase lahkusid ega lõhesid tekkida. Sellepärast manitseb siin ph. Paulus, et peab usin oldama seda pidama. Ta nimetab seda üksmeeleks vaimus ja tahab näidata, et ta kõneleb üksmeelest õiges õpetuses ning usus. Muidu ju ei võiks öelda: ühine ehk üksmeelne vaim; sest ei ole Püha Vaimu ilma Kristuse evangeeliumi tundmiseta ega ilma usuta. Sellepärast peab kõige pealt seda taga nõudma, et Kirja õige õpetus puhtana ha ühemeelsena saaks hoitud.

Sest see on kirikule kõige suuremaks ja kahjulikumaks pahanduseks, kahemeelsust ja lahkuminekut tekitada õpetuses, mida kurat kõige enam õhutab; ja see tuleb harilikult mõnede uhkemeelsete, kangekaelsete ja auahnete peade läbi, kes tahavad midagi iseäralist olla ja oma au ning kuulsuse pärast võitlevad, ei suuda kellegagi ühte hoida ja arvavad enesele häbiks, kui neid mitte ei peeta targemaiks ja suurema vaimu omajaiks kui teisi, ei raatsi ka kellelegi au jätta, kellel nad ehk ka näevad suuremad anded olevat kui neil. Niisama katsuvad jälle teised kadeduse, viha, vaenu ehk kättemaksu himu pärast lahkusid sünnitada ja inimesi enese ligi tõmmata.

Elu ja kogemused näitavad selgesti ja avalikult, kui suurt kahju ja hukatust kirikule toob niisugune lahkumineku pahandus ja õpetuse kahemeelsus. Sest esmalt viiakse palju inimesi eksiteele ja langeb varsti rahvahulk sinna poole, kus ta kuuleb midagi uut nende uhkemeelsete ja himuliste vaimude läbi suure paistusega ja toredate sõnadega kuulutatavat; siis aga järgneb sellele ka, et palju nõrku ja muidu heasüdamelisi inimesi langeb kahtluse sisse ja ei tea, kelle juurde nad peavad jääma. Sellest aga järgneb viimati, et õpetus halvaks pannakse ja teotatakse paljudest, kes põhjust otsivad temale vastu rääkida. Niisamuti tuleb siis, et paljud hoolimata ja kergemeelseks lähevad ja kõike usulikkust ja mis Jumala sõnast öeldakse, tühjaks panevad. Tuleb ka, et kes ristinimese nime kannavad, niisuguses tülis teine teise peale pahaseks saavad, iseendid hammustavad ja söövad vaenus, kadeduses ja teistes pahedes, mille tõttu mõlemad, nii hästi armastus kui usk, ära kustuvad.

Niisugustes kiriku riketes ja hingede hukatuses, mis neile järgneb, on süüalused isemeelsed ja lahkmeelsed pead, kes ei jää üksmeelse õpetuse juurde ja ei pea üksmeelt vaimus, vaid otsivad ja tekitavad oma ebatarkuses ja oma au ehk kättemaksu himu pärast midagi uut ja kuhjavad eneste peale hirmsamat ja raskemat hukatust kui teised. Sellepärast peavad ristiinimesed selle eest hoiduma, et nad põhjust ei anna lahutusele ehk lõhele ja peavad usinad olema üksmeelt aitama pidada (nagu ph. Paulus siin manitseb). Sest ei ole ka kerge seda pidada ja ka ristiinimeste seas leidub mitmesuguseid põhjusi, mis neid kergesti saadavad vastumeelele, vihale ning vaenule. Ja kurat otsib ka põhjusi, õhutab ja puhub lõkkele, kus ta aga saab. Sellepärast peavad ristiinimesed ette vaatama, et nad maad ei anna niisugusele avatelemisele, mis kurat ehk nende oma liha nende sees tekitab, vaid et nad selle vastu võitlevad ja kõik teevad ja kannatavad, mis kätte tuleb, puutugu see nende au, varanduse, ihu ehk elu külge, et nad, nii palju kui see neist oleneb, õpetuse, uisu ja vaimu üksmeelt ei lase lahutada.

Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest. Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal, üks Isa jne.

See peab olema põhjuseks, mis ristiinimesi peab ajama kinni pidama üksmeelset vaimu, et nad kõik ühes üksteisega on ühe ihu liikmed ja kõigi vaimulikkude heade osalised. Sest neil kõikidel ühtlasi on üks varandus, nimelt üks Jumal ja Isa taevas, üks Issand ja Õnnistegija, ühesugune sõna, üks ristimine ja usk, ühtekokku: ühesugune õndsus. Et niisugune varandus neil kõigil on ühine ja igal ühel sellest on niisama palju kui teisel ja keegi enam ega paremat kätte ei saa, mis põhjust peaks siis leiduma lahutust teha või midagi muud otsida?

Ja sellega näitab ning õpetab ph. Paulus, mis on õige kristlik kirik ja millest teda ära tunda; nimelt, et rohkem ei ole maa peal kui üks ühine kirik (ristikogudus) ehk Jumala rahvas, kellel on üks usk, üks ristimine, ühesugune tunnistus Isast ja Kristusest ja kes niisuguse tunnistuse juures ühes meeles kokku hoiab ja kokku jääb. Selles kirikus peab igaüks ennast leida laskma ja temasse kehanenud olema, kes tahab õndsaks saada ja Jumala juurde tulla, ja ei saa temast väljaspool keegi õndsaks.

Sellepärast ei nimetata ega ole kiriku ühtlus mitte ühtlane väline juhatus, seadus ehk korraldus ja kiriku kommete pidamine, nagu paavst ja tema hulk nõuab, ja tahab kirikust välja heita neid, kes selles asjas ei taha sõna kuulda; vaid kiriku ühtlus on seal, kus on üksmeel usus, ristimises jne. Sellepärast nimetatakse teda üheks, pühaks, katolikuks (s. o. üleüldiseks) ehk kristlikuks, et seal on ühine ja selge evangeeliumi õpetus ja ühine selle õpetuse väline tunnistamine kõigis paigus maailmas ja kõigil aegadel, selle peale vaatamata, mis muidu võib olla ühtlusetust ja vahesid välise, ihuliku elu ehk väliste korralduste, kommete ja viiside poolest.

Jällegi, kes seda õpetuse ja usu üksmeelt Kristuses ei pea, vaid selle kõrval lahutust ning pahandust tekitavad (nagu ph. Paulus Room. 16,17 ütleb) oma inimeste õpetuse ja oma valitud tegude läbi, mille pärast nad tülitsevad ja mida nad kõigile ristiinimestele kui tarvilikka pidada käsivad, need ei ole õige Kristuse kirik ega selle liikmed, vaid vastased ja lõhkujad.

Tõlge: Meie Kirik nr 36, 5. september 1923