Siseminister Igor Taro (Eesti 200) sõnul soovitakse 9. aprillil riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatustega kaitsta Eesti usklikke vaenuliku riigi, terroristliku režiimi või agressiooni toetava organisatsiooni otsejuhtimise alla sattumise eest.
See jutt tuletab meelde anekdoodi pioneerist, kes aitas memmekesel üle tee minna ka siis, kui too seda ei tahtnud. Praegu käitub Eesti riigivõim täpselt samuti – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul või uue nimega Eesti Kristlikul Õigeusu Kirikul «aidatakse» vägisi minna üle tee, ütleme, et Ida tänavalt Lääne tänavale, sest «pioneerid» on otsustanud, et nii on talle endale kõige parem. Mida too ise tahab, ei loe.
Ainus, kelle omavoli eest kirik kaitset vajab, on tegelikult Eesti riik, mille usukauged, ilmalikud administraatorid kujutavad ette, et nad võivad korraldada kirikutevahelisi kanoonilisi suhteid ja usuelu, nii nagu õigeks peavad. Seejuures ei teinud endine «usuasjade minister», sotsialistist siseminister Lauri Läänemets, vahet 16. sajandi Saksamaa reformaatoril Martin Lutheril ja 20. sajandi USA mustanahalisel aktivistil Martin Luther Kingil.
Praegu võimu juurde pääsenud tegelased on omaks võtnud sovetiajal kultiveeritud ignorantse, kuid seda ülbema suhtumise kõigesse, mida nad ei tunne ja mis neile ei meeldi. Nagu tõdeb üks tuntud õigeusklikust eesti näitleja oma ühismeedia kommentaaris: «Paljudes meie riigimeestes on rumalust ja teadmatust ses teemas. Rumalust lisaks ka selles mõttes, et tuletades meelde ajaloost endale sobivaid «fakte», otsivad õigustust oma tegudele, lüües ise lõhesid inimeste vahele, valavad ise (veel uhkustades) kurjuse ketile järgmise lüli. Käitudes, tegutsedes samamoodi nagu need, kellele näpuga näitavad.»
Ma ühinen siinkohal kõikide nendega, kes paluvad presidendil jätta kirikute ja koguduste seaduse muudatused välja kuulutamata. Poliitikud, austage usuvabadust ja usklike õigust jääda rahumeelselt oma identiteedi juurde.
