Alexandre Dumas’ võrratu musketäride-triloogia paljude kõnekate stseenide hulgas on üks märkimisväärsemaid lausa vapustavalt emotsionaalne vestlus lord Winteri ja tema vennapoja Mordaunti vahel romaanis «Kakskümmend aastat hiljem». Winter kirjeldab Mordauntile oma vennanaise kohutavaid kuritegusid, mille peale Mordaunt vastab vaid: «Ta oli minu ema!», ning viimaks: «Ta oli minu ema! Ma ei tunne tema eksimusi, ma ei tunne tema pahesid, ma ei tunne tema kuritegusid, tean vaid, et mul oli ema…» Romaani edasi lugedes tuleb tõdeda, et Mordaunt oli oma koletisest ema vääriline poeg, aga see ei puutu hetkel asjasse – oluline on kõike muud varju jättev tõsiasi, et tema jaoks oli see kohutav naine ei rohkem ega vähem kui tema ema.

Kristlaste vaimulik ema on kirik – see esimestest sajandistest pärinev arusaam on ühine nii ida kui lääne kristlastele, hoolimata sellest, et  lääne traditsioonis rõhutatakse idast ehk veidi rohkem ka kirikut koos hoidvat isamõistet, eeskätt piiskopiameti kontekstis. Nii kutsub apostelliku isana austatud Antiookia Ignatius osutama piiskopile samasugust alandlikku austust ja kuulekust, nagu Kristus osutab oma Isale, rõhutades, et kirikus ei tohiks teha midagi lahus piiskopist, kuna seal, kus on piiskop, on ka kirik. Kõige selgemalt tuleb see esile rooma-katoliku kiriku enesemõistmises, mille lahutamatuks ja inimese igavest saatust määravaks osaks on osadus Rooma piiskopi ehk paavstiga. Nii kinnitas paavst Bonifatius VIII juba aastal 1302, et õndsaks saamise möödapääsmatuks tingimuseks on enese allutamine Rooma piiskopile, kusjuures mitte ainult mõttelise nõustumisena tema õpetusautoriteediga, vaid ka hierarhilise ja administratiivse alluvusena. Lühidalt öeldes tähendab see, et inimene, kes ei ole osaduses Rooma paavstiga ehk rooma-katoliku kiriku liige, pärib igavese hukatuse. Tõsi, Vatikani II kirikukogu dokumendid võimaldavad seda seisukohta mõnevõrra pehmendada, kuid ainult nende inimeste puhul, kes ei ole veel jõudnud äratundmisele Rooma kiriku ainuõndsakstegevas iseloomus, mitte nende puhul, kes kiriku osadusest teadlikult ja tahtlikult lahkuvad.

Idakiriku traditsioon on mõnevõrra teistsugune – hoolimata sellest, et ka idas hoitakse kinni arusaamast, et väljaspool kirikut ei ole õndsust. Seda, kas tegemist on tõelise, n-ö kanoonilise kirikuga, ei seostata otseselt alluvusega ühele või teisele piiskopile või patriarhile, vaid selle määratlemisel on olulised püsimine oikumeeniliste kirikukogude sõnastatud õpetuses, neil samadel kirikukogudel kehtestatud kaanonitest kinni pidamine ning osadusse jäämine õigesti õpetavate kanooniliste (s.t mitte skismaatiliste ja/või hereetiliste) piiskoppidega.

Luterlikult positsioonilt tuleb toetada pigem viimati kirjeldatud arusaama kiriku kanoonilisusest: seda ei tohiks mõista eeskätt juriidilise alluvusena ega administratiivse sõltuvusena, vaid õpetusliku ja jumalateenistusliku ühtekuuluvusena. Sel põhjusel ei peaks rääkima ka mitte kanoonilisest territooriumist, vaid kanoonilisest ruumist, mida ei määra mitte riigi- ega etnilised piirid, vaid eeskätt ühine vaimne, liturgiline ja õpetuslik traditsioon, mida on põlvest põlve kantud ja n-ö emapiimaga edasi antud. Taoliselt mõistetud kanooniline ruum ja ühtekuuluvus rajaneb arusaamal, et kirik on ema. Nii mõistetakse kiriku olemust ja selle liikmete, iseäranis vaimulike, suhet kirikusse ka luterlikus traditsioonis. Näiteks Eesti luterliku kiriku õpetaja traditsioonilises ametivandes on sõnad: «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikut kui oma vaimulikku ema tahan ma austada ja armastada ning tema ülesehitamiseks jõudu mööda töötada.»

Noortele vaimulikele, kellel on kalduvus märgata pigem teiste kui iseenda vigu ning kellel võib seetõttu tekkida kiusatus endale meelepärasem kirik otsida või luua, öeldakse vahel: «Kui su ema on haige, siis sa ei jäta teda maha!» Kirikusse kuuluvad inimesed teevad vigu, kirik on aga püha, sest ta on Kristuse pruut ja kristlaste vaimulik ema. Nii lääne- kui idakiriku ajalugu tunneb kümnete viisi väärituid piiskoppe, paavste ja patriarhe, kellega ühel meelel olemine oleks tähendanud jumalasalgamist ja kiriku reetmist. Aga mitte kunagi ei ole lahenduseks olnud uue ja parema kiriku rajamine – taolised üritused on alati lõppenud kohutavate monstrumitega, nagu ka kõik Utoopia rajamise katsed –, vaid oma emale ustavaks jäämine eriti siis, kui on olnud kõige raskemad ajad.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (uue nimega Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku) ümber toimuva kontekstis on tähtis just see: oma emale ustavaks jäämine iseäranis siis, kui need, kelle käes on hetkel poliitiline ja paraku ka vaimulik võim, näivad olevat end kurjale maha müünud. Täpselt nii mõtlevad paljud valitseva agressiivse poliitikaga mitte nõustuvad õigeusklikud Venemaal, püüdes ennastsalgavalt vastu pidada ja oma kiriku tõelist traditsiooni tulevaste põlvede jaoks alles hoida. Sest kirik on ema ja ema ei vahetata – isegi siis mitte, kui ta on väga tõsiselt haige. Ning kellegi sundimine seda tegema on kuritegu.