Kas teadsite, et Eestis sõltub õigus tegutseda usulise ühenduse vaimulikuna vastava isiku hääleõigusest kohalikel omavalitsuste valimistel? Kirikute ja koguduste seaduse (2002) § 20 lõige 1 sätestab (minu rõhutus):
«Usulise ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel. Vaimulikule esitatavad muud nõuded kehtestab usuline ühendus.»
On omaette küsimus, miks peaks usuvabaduse praktiseerimine olema seotud hääleõigusega kohalikel valimistel. Usuvabadus on põhiõigus, valimisõigus on kodanikuõigus. Kui inimene elab Eestis legaalselt, miks peaks piirama tema õigust olla usulise ühenduse vaimulik?
Möödunud nädalal võttis riigikogu hääleõiguse kohalikel valimistel nii kolmandate riikide kodanikelt kui kodakondsuseta inimestelt. Viimaste puhul jõustub seadus alles enne järgmisi kohalikke valimisi. Sellest otsusest tulenevalt jäävad õigusest vaimulikuna tegutseda ilma kolmandate riikide kodanikud ja ka n-ö hallipassimehed, kes Eestis elavad.
Muudatus puudutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või uue nimega Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut. Osundan uudist 27. märtsist:
«Sinodi liikmetele teeb erilist muret asjaolu, et kehtiva kirikute ja koguduste seaduse kohaselt ei tohi vaimulik olla isik, kellel pole kohalikel valimistel valimisõigust. Seoses vastuvõetud muudatustega Eesti põhiseaduses, mis kaotavad valimisõiguse kolmandate riikide, s.h. Venemaa, Valgevene, Ukraina jt kodanikele, võib teatud osa MPEÕK vaimulikkonnast kaotada õiguse olla vaimulikud.
Sinod leiab, et seadusega määratud seos valimisõiguse ja vaimuliku teenistuse vahel loob põhjendamatud piirangud usuvabadusele ja sisuliselt kehtestab keelu vaimuliku tee valimiseks inimesele, kes kõigi muude omaduste poolest sellele tööle sobiks.
«Oleme sügavalt mures, et vastuvõetud seadusemuudatused võivad viia tõsise kriisini Eesti õigeusklike usuelus. Meid tahetakse kanoonilisest sidemest meie Kirikuga ilma jätta, osa meie vaimulikest võib kaotada õiguse oma kogudustes jumalateenistusi pidada ja mõlema seaduse vastuvõtmine ohustab tegelikult meie Kiriku edasist olemasolu. Iga kogudus – need on reaalsed inimesed, meie Kiriku liikmed, kes võivad jääda ilma vaimsest toetusest ja võimalusest palvetada oma kirikutes,» kommenteeris olukorda piiskop Daniel.»
Kuid teoreetiliselt tabab uus olukord ka teiste riikide kodanikke (v.a Euroopa Liidu liikmesmaad), kes Eestis vaimulikuna tegutsevad. Näiteks USA-st, Ühendkuningriigist või Norrast siia saabunuid. Eesti luterlikus kirikus on tegutsenud anglikaani vaimulikke või luterlikke vaimulikke riikidest, kelle kodanikud kaotavad edaspidi õiguse vaimulikuna tegutseda. Ka roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopkonnas teenib välismaalastest vaimulikke. Kui neil pole asja valima, siis pole neil asja ka altarisse või kantslisse.
Ma ei oska öelda, kas antud juhul on tegemist juriidilise praagiga või kavakindla tegevusega. Riigikogu menetluses on ju ka kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mille alusel tahetakse sundlõpetada riigi suurima liikmeskonnaga usuline ühendus. Hääleõiguseta vaimulike tööst ilmajätmine aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa.
