Kõike seda silmas pidades kujutab Usukultusasjade Nõukogu koos oma volinikevõrguga mitte niivõrd vahendusorganit riigi ja kiriku vahel, kuivõrd riiklikku järelevalve-organit kirikute tegemiste üle. Ja kuigi meie avalikkuses ja samuti välismaailma ees korduvalt on toonitatud, et Nõukogude riigis riigivõim mingil kombel ei sekku kiriku asjadesse, viitab juba säärase asutise olemasolu kui mitte muule, siis vähemalt võimalusele, et riigivõim siiski selle kaudu suunavalt püüab seda teha. Kuni püsib praegune ideoloogilise põhisuund kiriku suhtes, siis on selle lõppeesmärk enam kui selge ja selle teostamine sõltub üheltpoolt ajast, teisalt aga ka vahenditest, milliseid selleks rakendatakse. Seepärast on üsna tabav see arvamus, mida mõnikord teadlikemais kirikuringides selle asutise tegevuse kohta kuulda võib: volinik polevat keegi muu, kui vaid kiriku «vaikse ning viisaka» likvideerimise komisjoni esimees! […]
Kõigepealt teostab volinik üsnagi ranget ning üksikasjalist järelevalvet kiriku tegevuse kohta. Selleks on iga koguduse õpetaja kohustatud temale Konsistooriumi kaudu esitama kuu-, kvartali- ja aastaaruanded vastava koguduse tegevuse kohta. […] Ei ole teada, kuidas volinik ja tema asutis neid andmeid kasutavad, kuid kindel näib olevat, et need just selle asutise kaudu kasutamist leiavad ka usuvastase propaganda aparatuuri poolt: märgatakse kusagil koguduses mingit elavnemist – vastavad arvud peegeldavad seda küllaltki hästi – siis koondatakse sinna ka vastasrinde turmtuli ja häda sellele vaimulikule, kes selle alla satub! […]
Kuid veel enam: sama asutis sekkub tunduval määral ka vahetult ja administratiivselt kiriku töösse. Kõigepealt puudutab see vaimulikul kutsealal tööloa andmist. Vastava määruse kohaselt tohib kirik aktiivselt oma teenistusse rakendada ainult neid isikuid, kes selleks volinikult on hankinud sellekohase tööloa. Nii ei saa kirik ühtegi ametikandjat tööle paigutada ilma eelneva voliniku nõusolekuta… Teisi sõnu: voliniku büroo kujutab endast meie kiriku «kaadriosakonda», kelle seisukohta kirikul tuleb alati kõige tõsisemalt arvestada.
Elmar Salumaa, Kirik ajavahemikul 1940–1962, lk 27–28 (käsikiri).
+ + +
Mul on alati olnud piinlik olla tunnistajaks, kui alandlikult meie peapiiskopid kõnelevad usuvolinikuga, isegi telefonikõnede puhul oli seda märgata. Kui volinik välja kutsus, siis tuli kiiresti sinna tõtata! Kui kirikujuht on nii sõltuv parteist ja valitsusest, siis on meil tegelikult riigi poolt juhitav kirik, kus ametikandjatel on vaid kuuletumise ja käsutäitmise õigus. Ja kui kord mag. Salumaa naasis Soome kirikupäevadelt, siis ütles ta oma aruandes, et «Moskva oli meiega rahul…» See oli peaasi! – Kuid kas Jumal oli rahul? Olen lugenud, kuidas omaaegne Soome peapiiskop Gustaf Johannson, kes Soome rahva esindajana oli saadetud pärast 1905. aastat keiser Nikolai II juurde rahvale õigust nõudma, keeldus keisrit õnnistamast, kui see oma pead tema ees nõtkutas… Venelased olid teinud tema rahvale liiga palju kurja ja peapiiskop ei kartnud oma seisukohta keisrile näidata. Peapiiskop Johannson langes keisri ees küll ebasoosingusse, kuid Soome rahvas hindas seda.
Alanduse, järeleandmise ja liigse kuulekusega ei saavutata peaaegu midagi. Venelased ise ütlevad: tuleb nõuda! Metodistid ja baptistid saavutasid kategooriliste nõudmistega oma usuühingutele enam vabadust kui meie suur luteriusu kirik liigse järeleandmisega.
August Arumäe. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn, 2005, lk 456–457.
Elmar Salumaa (1908–1996) ja August Arumäe (1895–1976) olid EELK vaimulikud.
