Kas Ühinenud Metodisti Kirik võib nn homoküsimuse tõttu lõheneda? Portaal Meie Kirik palus kommentaari EMK Tartu Püha Luuka koguduse pastorilt Priit Tammelt.
Uue aasta alguses vahendasid mitmed meediaväljaanded uudist, et Ühinenud Metodisti Kirik võib nn homoküsimuse tõttu lõheneda. Palun selgita kõigepealt, kas ja mismoodi on Eesti metodistid seotud Ühinenud Metodisti Kirikuga, mis, nagu aru saan, tegutseb USAs.
Priit Tamm: Ühinenud Metodisti Kirik tegutseb mitte ainult USA-s, vaid peaaegu kõikides maailma riikides. Praeguse ÜMK ajalugu loetakse aastast 1784, kui Baltimore’is tuli nn Jõulukonverentsil kokku hulk metodistliku taustaga episkopaale (anglikaane), kes mitmesugustel põhjustel, mille siin kirjeldamine läheks pikaks, asutasid Piiskopliku Metodisti Kiriku.
Piiskoplik Metodisti Kirik oli misjonitöös aktiivne ja nõnda jõudis just selle kiriku, aga mitte Briti metodismi, tegevus mandri-Euroopasse ning Skandinaavia kaudu Sankt-Peterburgi. Sankt-Peterburgist tuli metodism paari eestlase kaudu 1907. aastal esmalt Saaremaale ja siis mandrile.
Sellest ajast peale, kaasa arvatud nõukogude aeg, ongi Eesti Metodisti Kirik olnud osa sellest eklesiaalsest kehandist, mis praegu kannab nime Ühinenud Metodisti Kirik. Praktikas tähendab see seda, et ollakse Põhjala ja Balti piiskopkonna osa ning omatakse õigust läkitada oma saadikud ka iga nelja aasta järel USA-s toimuvale üleilmsele peakonverentsile. Peakonverents on organ, mis määratleb kogu kirikule õpetuse ja kirikukorra, niisiis puudutab see otseselt ka Eesti Metodisti Kirikut.
Meediast võib aru saada, et kõne all on suhtumine nn homoabieludesse ja homoseksuaalses suhtes elavatesse vaimulikesse. Millised on täpsemalt need ettepanekud, mis ähvardavad metodiste lõhestada, ja kui suur on Sinu hinnangul võimalus, et need vastu võetakse? Milline on antud küsimuse arutamise kulg?
Priit Tamm: Tõsi on, et juba pikemat aega on käinud vaidlused seksuaaleetika, abielu määratluse ja ordinatsioonistandardite, ning eelneva taustal lõppeks ka Piibli autoriteedi ja tõlgendamise üle. Väga lühidalt kokku võttes on üks osa eelkõige vaimulikkonnast püüdnud jõuda selleni, et kirikukorrast eemaldataks homoseksuaalset praktikat tauniv säte ning LGBTQ+ inimesi aktsepteeritaks ja angažeeritaks kirikuelu kõikidel tasanditel võrdselt kõigi teistega. Praktikas tähendab see, et homoseksuaalset praktikat ei peetaks patuks, et samasoolisi inimesi võiks laulatada, ordineerida vaimulikuks ja seada ükskõik millisesse ametisse kirikus. Seni on kõik sellised ettepanekud peakonverentsidel tagasi lükatud ja kirik on siin säilitanud traditsioonilise seisukoha.
Praktikas tähendab see, et homoseksuaalset praktikat ei peetaks patuks, et samasoolisi inimesi võiks laulatada, ordineerida vaimulikuks ja seada ükskõik millisesse ametisse kirikus. Seni on kõik sellised ettepanekud peakonverentsidel tagasi lükatud ja kirik on siin säilitanud traditsioonilise seisukoha.
Siinkohal tuleb märkida, et kui kirikurahvas üle kogu maailma on konservatiivne (välja arvatud Lääne-Euroopas ja osalt ka USA-s), siis enamus piiskoppe, aga ka koguduste vaimulikke on selles küsimuses „avatuma“ vaatega. Selle praktiline tulemus ongi praegune tupikolukord, kus kõrgem vaimulikkond keeldub konservatiivset kirikukorda jõustamast ja puuduvad ka tõhusad hoovad, et neid korrale kutsuda. Sellepärast ongi praeguseks esitatud mitmeid plaane selle kohta, kuidas siis kirikuna ikkagi edasi minna.
3. jaanuaril 2020 esitatud plaan, mis on leidnud ka suurt meediakajastust, on üks omataolistest. Seal sisaldub tõepoolest ettepanek lahutada omavahel liberaalid ja konservatiivid nõnda, et konservatiivid peavad lahkuma praegusest ÜMK-st ja moodustama omale uue eklesiaalse kehandi, kusjuures praegune ÜMK jääb liberaalidele. Et lisaks neile kahele suurele seltskonnale on olemas veel mõõdukamaid ja vähem mõõdukaid liberaale, siis neile nähakse ka ette võimalus moodustada omale sobivaid struktuure. Üheks põhjenduseks sellisele sammule on üleüldine väsimus lõputuna näivast võitlusest ja soov rahus edasi teenida.
On võimalik, et rakendub selle usutluse ajendiks olnud lahutusplaan, aga on võimalik, et saadikud otsustavad taas kord, et kirik jääb traditsioonilise õpetuse juurde. Kõik on praegu veel lahtine.
Fakt on see, et praegu kehtib kirikus veebruaris 2019 vastu võetud kirikukord, mis on homoküsimuses konservatiivsem kui varem, eriti selles osas, mis puudutab sanktsioone allumatutele vaimulikele (sh piiskoppidele). Selle vastu on liberaalid kõva protesti väljendanud ja eelolevale peakonverentsile on esitatud mitmeid plaane edasiseks. Väga raske on praegu öelda, kas viimati esitatu või mõni eelnevalt välja käidud plaan (neid on praegu laual 3–4) leiab peakonverentsil heakskiitu. On võimalik, et rakendub selle usutluse ajendiks olnud lahutusplaan, aga on võimalik, et saadikud otsustavad taas kord, et kirik jääb traditsioonilise õpetuse juurde. Kõik on praegu veel lahtine.
Kas Eesti metodistid on kõnealuses küsimuses ühtsed?
Priit Tamm: Ega ühegi inimese sisse ju ei näe, seepärast ei tea, kuidas keegi täpselt mõtleb neist asjust. Küll aga saab öelda seda, et senised nii vaimulike koosolekutel väljendatud meeleolud kui ka aastakonverentsidel (kõrgeim kohaliku kiriku organ) ametlikult hääletatud seisukohavõtud on näidanud, et Eesti metodistid on nendes küsimustes 99,99% konservatiivsel seisukohal.
Küsitles Veiko Vihuri
Päisefotol: Priit Tamm (V. Vihuri foto)
