Evangeeliumides on arvukalt Jeesuse lauseid, mille tähendus paneb lugeja järele mõtlema. Üks taoline mõistatus on Issanda ütlus viimasel õhtusöömaajal koos jüngritega, et Ta ei joo viinapuu viljast enne, kui joob uut Jumala kuningriigis (Mk 14:25). Matteuse versioonis on Jeesuse sõnadele lisatud “koos teiega” (Mt 26:29). Luukal jätkab Jeesus veini pruukimist, kuni “Jumala kuningriik on tulnud”.
Olen ka ise neid sõnu lugedes või etteloetuna kuuldes jäänud nende tähenduse üle mõtlema. Kas Jeesus peab sõna otseses mõttes silmas, et viimasel õhtusöömaajal joob Ta veini viimast korda, kuni aegade lõpul tuleva uue loomiseni? Miks Ta seda ütles? Milline on nende sõnade tähendus viimase õhtusöömaaja ning Tema läheneva surma kontekstis?
Käesolevas kirjutises süvenen nende sõnade tähendusse. Ehkki esmapilgul ei tundu Jeesuse veinipaast kuigi olulisena, räägib see midagi väga olulist armulauast ja lunastuse müsteeriumist.
Kas Jeesus jõi kannatamise ajal veini?
Kas Jeesuse sõnu tuleks mõista tähttäheliselt – see tähendab, et Ta on jätkuvalt absolutist, vähemalt veini suhtes? Vastates on loomulikult oluline vaadata, kas Ta tõesti hoidus veini joomisest viimase õhtusöömaaaja ja surma vahelisel ajal.
Sünoptilised evangeeliumid tunduvad seda seisukohta toetavat. Markuse järgi Jeesuse hukkajad pakkusid “mürriveini, aga Tema ei võtnud vastu” (Mk 15:23). Matteus aga räägib, et Jeesus maitses pakutud veini, millesse oli segatud sappi, aga ei tahtnud juua (Mt 27:34).
Kui aga võtta Johannese evangeelium, muutub pilt radikaalselt:
Pärast seda ütles Jeesus, teades, et kõik on juba lõpetatud, et Kiri läheks täide: “Mul on janu.” Seal seisis äädikat täis anum. Nad torkasid nüüd äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsa ja ulatasid selle tema suu juurde.Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: “See on lõpetatud!” ja, langetanud pea, heitis hinge. (Jh 19:28–30)
Johannes tundub omistavat Jeesuse viimasele veinisõõmule mingit erilist tähendust. Tema järgi oli soov veini saada Jeesuse enda initsiatiiv, mis oli pealegi motiveeritud sellest, et “Kiri läheks täide”. Jeesus mitte pelgalt ei maitsnud veini, vaid jõi selle ära, pärast mida Ta suutis öelda oma tähendusrikkad viimsed sõnad “See on lõpetatud.”
Võimalik selgitus sünoptikute ja Johannese erinevusele võiks olla selles, et Johannes ei teadnud Jeesuse sõnadest, mille järgi Ta ei maitse veini enne kui Jumala kuningriigis. Seda paistab toetavat see, et lause esineb üksnes sünoptilistes evangeeliumides.
Aga mis “Kirjale” Johannes viitab? Minu kasutatud piiblikommentaar pakub järgmisi kohti Psalmidest: “Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.” (Ps 22:15–16) ja “nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.” (Ps 69:21–22). (The Catholic Study Bible, ed. Donald Senior, John. J. Collins and Mary Ann Geety, 3rd edition (Oxford University Press, 2016), 1522.)
Vähemalt esmapilgul tundub seega, et sünoptikutel lubab Jeesus mitte veini juua kuni paruusiani, aga Johannesel jõi Jeesus veini viitena Psalmidele.
Jeesuse viimane veinisõõm juudi traditsiooni valguses
Sünoptikute ja Johannese vaheline pinge võib laheneda ka teistmoodi. Nagu näiteks katoliku teoloog Scott Hahn märgib, võib Jeesuse õhtusöömaajal alanud veinipaastu ning ristil talle pakutud veini vahel olla seos, mis põhineb juudi paasatavadel. Juudi paasapüha liturgilise pidusöömaaja ehk seder-söömaaja (hbr סֵדֶר) juurde kuulub neli karikat, kus igaühel on seoses paasaga oma eriline tähendus. Söömaaeg tipneb neljanda karikaga, millele eelneb kiituslaul.
Jeesuse ja jüngrite viimasel paasasöömaajal ei lähe aga kõik traditsioonilise stsenaariumi järgi. Pärast kolmandat karikat, ehk leiva söömisele järgnevat söögipalvet birkat hamazoni (hbr בִּרְכַּת הַמָּזוׂן), mida Jeesus pakub jüngritele oma verena, laulavad nad kiituslaulu (Mt 26:30), aga selle asemel, et jõuda söömaaja kõrghetke ehk neljanda karikani, lähevad nad hoopis Õlimäele.
Hahn märgib, et Jeesus ütleb veinipaastust rääkivad sõnad pärast kolmandat karikat, lükates paasasöömaaja neljanda karika aega, mil saabub Jumala kuningriik. Selle tõlgenduse kohaselt osutavad ristil Jeesuse viimasele veinijoomisele järgnevad sõnad: “See on lõpetatud”, viimasele õhtusöömaajale ning Tema tõotusele, et Ta ei joo veini enne, kui Jumala kuningriik on tulnud.
Sellele tõlgendusele lisab usutavust tihe side õhtusöömaaja juutliku taustaga: ilma neljanda karikata oleks Jeesuse ja jüngrite paasasöömaaeg jäänud pooleli. Arvestades selle keskse rolliga juudi liturgilises kalendris ning erilise rolliga, mis sellel Jeesuse Uue Lepingu seadmissöömaajal Tema tegude jaoks on, oleks kummaline, kui taolisel detailil puuduks tähendus.
Teisalt räägib minu arvates selle tõlgenduse vastu asjaolu, et selle kõige olulisemad elemendid, ehk Jeesuse tõotus mitte juua veini ning Tema ristil palutud viimane “karikas” ning sellele järgnevad lõpetussõnad on üksteisest lahutatuna erinevates evangeeliumides.
Siiski võib olla ka nii, et Johannes lihtsalt eeldas, et sünoptikute jutustus viimasest õhtusöömaajast on üldiselt teada. Sellele võib viidata ka Johannese evangeeliumi erijoon, et see ei korda sünoptikutelt tuttavat armulaua seadmist, ehkki see pärimus oli evangelistile ilmselt teada. (Selle asemel esitleb Johannes oma armulauateoloogiat evangeeliumi kuuendas peatükis.)
Kui see on nõnda, siis sidus Johannes evangeeliumide pärimustes olevad niidiotsad kokku selleks, et öelda Jeesuse surma tähenduse kohta midagi olemuslikku.
Rist, Jumala kuningriik ja armulaud
See tõlgendus on usutav ka teoloogiliselt, kristliku usu tervikpildi valguses. Pärast õhtusöömaaega ei joo Jeesus veini enne, kui Jumala kuningriik on tulnud, ning Ta joob seal koos oma jüngritega “värsket veini”. Uues Testamendis seostatakse Jumala kuningriigi tulemine kindlalt Jeesuse tegevusega (vt nt Mk 11:10; Mt 12:28). Paulus ütleb omakorda, et “Jumala riik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.” (Rm 14:17).
Uue Testamendi järgi kulmineerub Jeesuse tegevus ristisurmaga. Oma surmaga liitis Ta juudid ja paganad ühte ning lõhkus nendevahelise vaenumüüri (Ef 2:14) ning võttis võimu surma valitsejalt, Saatanalt (Hb 2:14). Johannesel viitab Jeesus oma surmale kui Isa kirgastamisele Pojas (Jh 13:31–32).
Ristil tundis Jeesus, et nüüd võib Ta taas veini juua, “teades, et kõik on juba lõpetatud” (Jh 19:28). Ristil, surma saabudes Jeesus teadis, et Jumala kuningriik on tulnud. Seega tuli Jumala kuningriik viimselt Jeesuse surma kaudu.
Järelikult on Jeesuse veinipaast lõppenud, kuna Ta on oma ülesande täitnud ning Jumala kuningriik on saabunud. Jeesuse sõnad väljendavad midagi väga olemuslikku armulauast ning selle seosest Jeesuse surmaga. Matteusel ütleb Jeesus oma jüngritele, et Ta joob uut veini Jumala kuningriigis “koos teiega”. Jumala kuningriigi tulemisega Jeesuse surmas seostub seega osalemine selles sündmuses juues “uut veini”. Armulaual me joome koos Jeesusega uut veini Jumala kuningriigis, päästetutena Tema ristisurma ja ülestõusmise läbi.
Piibli lehitsejale algul eraldiseisvatena näivad sõnad veinipaastust avaldavad midagi väga olulist armulauast ja selle suhtest Jeesuse surma ja Jumala kuningriigiga. Viimane õhtusöömaaeg on tihedalt seotud Jeesuse surmaga, milles see saab lõpetuse. Vein, mida Jeesus ristil jõi, oli lõplik märk Tema viimastest sõnadest: “See on lõpetatud.”
Tõlkinud Illimar Toomet
Autor Eetu Manninen on Helsingi ja Leuveni ülikooli teoloogiadoktorant. Tekst on algselt avaldatud portaalis hapatusta.net.
