Paljud rõõmustavad ja ohkavad kergendusest: lõpuks saab kirikusse! Mõned on koroona aeg pannud mõtlema, miks seal üldse peaks käima? Vaimulikku elu saaks korraldada ka kodus: lugedes Piiblit ja vaimulikku kirjandust, aga ka kuulates ja vaadates jutlusi või teisi vaimulikke saateid. Iga kirikuskäik ei tarvitse olla õnnestunud: jutlus ei vasta ootustele, koraalid venivad ja lapsed igavlevad.
Seega – miks siis üldse käia kirikus? Küsimus sisaldab endas eeldust, et kirikus käimine on sund ja raske kohustus. Just seda see olema ei peaks. Me peaksime nägema jumalateenistust võimaluse, mitte koormana. Võiksime küsida ka teistmoodi: Miks on kirikus käimine hea? Mida see meile annab?
1. Me käime kirikus, sest Piibel kutsub meid sinna
Isegi, kui me ei suudaks välja mõelda ühtki head põhjust, miks minna kirikusse, kutsub Jumala Sõna meid selleks selge sõnaga. Kirjas heebrealastele öeldakse: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks.» (Hb 10:25) Võime usaldada Jumalat, kes teab meist paremini, miks me vajame koguduse kokkusaamisi. Tema sõna võib usaldada.
2. Kristlased on seda teinud algusest peale
Me teame, et kristlased on algusest peale kogunenud Issanda ülestõusmise päeval, sabatile järgneval päeval, s.t pühapäeval, et meenutada Issandat. Nõnda on tehtud lakkamatult kaks tuhat aastat, ehkki loomulikult on olnud olukordi, kus kirikusseminek on paljude kristlaste jaoks pika vahemaa või muude raskuste pärast võimatu. Kas oleme targemad kui need miljonid või miljardid kristlased, kes aastatuhandeid on seda kristlikku tava järginud? Miks ei peaks siis meiegi liituma eelkäinud kristlastega ning seadma oma sammud pühapäeval kirikusse?
3. Kristlaste osadus saab teoks üksnes kokku saades
Uue Testamendi kirjad kirjutati algselt kogudustele, mitte üksikutele kristlastele. Need on läbinisti kogukondlikud kirjad ning suur osa kirjades esitatud üleskutsetest ja juhistest jääb arusaamatuks, kui puudub kristlik kogukond, kus neid järgida. Uue Testamendi selge eeldus on, et lisaks sellele, et kristlane elab keset maailma, elab ta ka ühenduses teiste kristlastega. Kokku saades on kristlastel võimalik teineteist julgustada, palvetada üksteise eest, innustada, anda patte andeks, kanda hoolt vaeste ja kannatajate eest ning pühitseda armulauda. Ehkki kõik see on meie kogudustes puudulik, on sind ja mind kutsutud ehitama tugevamat ja armastusest kantud kristlikku osadust.
4. Et karjane tunneks karja ja kari karjast
Uue Testamendi kogudusse kuulus ka see, et mõned on kutsutud koguduse juhatajateks ja karjasteks. Karjasel on palju lihtsam kuulutada Jumala sõna, kui ta tunneb oma karja ning teab, millist toitu lambad vajavad. Isiklikult kohtudes õpime paremini tundma ka oma karjast.
5. Jumalateenistus hoiab meie usku õigel rajal
Oma sisult võivad jumalateenistused olla pisut erinevad, see sõltub kiriklikust traditsioonist. Aga tavapärane jumalateenistus sisaldab teatud kindlaid osi: kirikuaasta kulgu järgivad piiblitekstid, patutunnistus, andeksandmise kuulutamine, eestpalve, ülistus, jutlus, armulaud, Meie Isa palve ja õnnistamine.
Need hoiavad meie arusaama usust õigel rajal ning kui oleme kõrvale astunud, toovad tagasi selle juurde, mis on oluline. Nädalast nädalasse korduvad osad rõhutavad seda, mis on kristlik usk. Elades usuelu üksnes kodus, oma väikeses ringis, oleme hoopis rohkem mõjutatavad omadest või suisa omapärastest tõlgendustest ja rõhuasetustest.
6. Kirikus on meil aega palvetada
Meil on aega ja võimalust palvetada ka kodus, aga sageli on liiga palju segavaid asju, mis viivad tähelepanu mujale. Jumalateenistust võib vaadata ka ühe suure palvena, mille ajal kanname hoolt oma vaimuliku elu eest. Kirikus paneme nutitelefoni käest. Teler, raadio, ajalehed ja kodused toimetused ei katkesta palvet. Kodus, keset laste kära, on keerulisem tõmbuda oma palvekambrisse. Kirikus saavad lapsedki aru, et see on koht, kus palvetatakse.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatud algselt ajalehes Uusi Tie nr 22, 28.5.2020
