Viimasel ajal on erinevatel puhkudel väidetud, et praeguses kiriklikus, aga ka teoloogilises arutelus üldisemalt on konservatiivsuse ja liberaalsuse või liberaalteoloogia mõisted kaotanud oma tähenduse. Seega ei saa kedagi põhjendatult määratleda ei teoloogilise konservatiivi ega liberaalina. Ühtlasi sisaldub selles väide, et ei praegu ega varemgi pole olemas olnud mingit «klassikalist kristlust», mille abil võiks hinnata, mis ristiusk tegelikult on.

Seega ei olevat kristlusel mingit konkreetset ega muutumatut sisu. Sel puhul on kristlus alati vaid see, mida konkreetse ajastu inimesed ütlevad selle olevat. Aga just taoline eeldus on liberaalteoloogiline selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Väide, et konservatiivsus ja liberaalteolooga on kaotanud tähenduse, on iseendast täiesti liberaalteoloogiline ja selgelt kallutatud.

Sõna «liberaal» tuleb ladinakeelsest sõnast liber, «vaba», tähistades tavatähenduses vabameelset. Sõna «konservatiiv» tuleb ladinakeelsest tegusõnast conservare, «säilitama», tähistades tavatähenduses traditsioone alleshoidvat. Kiriklik-teoloogilises kontekstis on neil mõistetel selge ja praegugi aktuaalne sisu.

Rääkides vabadusest ja vabameelsusest tuleb alati lisada, millest soovitakse vabaneda ja mis eesmärgil vabadust soovitakse. Liberaalteoloogia on teoloogia, mis soovib vabaneda traditsioonilistest vanakiriklikest ja reformatoorsetest dogmaatilistest määratlustest ja sisust. Viimaks soovib liberaalteoloogia vabaneda Piiblist kui Jumala normatiivselt siduvast erilisest ilmutusest. Liberaalteoloogia soovib anda vabaduse ka arusaamale, et Piibel ei olegi taoline Jumala sõnaline ilmutus, millele saab rajada püsiva ja siduva dogmaatika ja kristliku eluviisi.

Tegelikult arvab liberaalteoloogia end üsna kindlalt teadvat, et Piibel ei saa olla ega olegi taoline vundament. Kuidas liberaalteoloogia suudab taolist teadmist põhjendada, on küll alati mõistatuseks jäänud. Igatahes usuvad liberaalteoloogid oma intellektuaalsesse veendumusse nii kindlalt, et nad ei salli vähimatki vabameelset suhtumist sellesse oma põhiuskumusse ega luba selles kahelda. Oleme korduvalt ja korduvalt kuulnud, et liberaalteoloogiline suhtumine on tänapäeva kristlase jaoks ainuvõimalik.

Liberaalteoloogia lähtub arusaamast, et teoloogia ei saa enam olla õpetus Jumalast, jumalaõpetus, vaid teoloogia peab olema õpetus inimesest ning inimese arvatavatest jumalakogemustest. On ilmne, et kui Piiblit ei peeta enam Jumala eriliseks sõnaliseks ilmutuseks, jääbki järele vaid inimene oma kogemuste ja arutlustega. Liberaalteoloogia on alates moodsa teoloogia isast Friedrich Schleiermacherist (1768–1834) olnud õpetus inimesest. Selline uusprotestantlik hoiak erineb kardinaalselt konservatiivsest vanaprotestantlikust arusaamast.

Konservatiivne teoloogia tahab säilitada vanakirikliku ja usupuhastuse poolt täpsustatud dogmaatika, kuna see traditsioon tugineb Piiblile kui Jumala Sõnale. Konservatiiv usub endiselt, et on olemas kolmainus Jumal, kes on ilmutanud oma tahte nii oma Poja Jeesuse Kristuse ajaloolises inimesekssaamises kui ka tõest kantud kirjalikus Sõnas, Piiblis. Konservatiividele on teoloogia endiselt õpetus Jumalast: teoloogia; see, mis põhineb piibellikul ilmutusel.

Konservatiiv tahab pattulangenud inimese ekslikest uskumustest pääseda Jumala laste vabadusse ning tahab nii uskuda kui teada Kristuses olevat tõde, Kristust, «kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded» (Kl 2:3). Seega on teoloogiline konservatiivsus tõeline liberalism selle sõna positiivses tähenduses – ta tahab olla vaimult vaba, et olla seotud tegelikkusega, nii nagu Jumal on seda meile ilmutanud.

Mao küsimusele «Kas Jumal on tõesti öelnud?» vastab konservatiiv alati kõikumatu positiivsusega: jah, Jumal on rääkinud oma Pojas Kristuses ja Piiblis. Liberaal aga kõigub ja juurdleb, et võib-olla Jumal ei olegi öelnud, ning on tegelikult kindel selles, et Jumal ei ole rääkinud ega ilmutanud oma tahet selgelt, inimesele mõistetavalt. Sellepärast jõuab liberaalteoloogia järeldusele, et inimene ise saab «Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja» (1Ms 3:1–5).

Kristlus ja teoloogia on liberaali jaoks õpetus inimesest, inimsuseusk, teatud humanism. Konservatiivile on kristlus ja teoloogia õpetus Jumalast, mis tugineb Jumala enda ilmutusele, käsule ja evangeeliumile tuginev pattulangenud inimest päästev tõde Kristuses. Liberaalne teoloogia ja konservatiivne kristlus on sisuliselt kaks erinevat usundit. Konservatiivne kristlus võib ilmneda ja ilmnebki väga erinevates vormides, nagu näiteks evangelikaalse protestantismina, traditsionaalse roomakatoliiklusena ja ortodoksi kristlusena, säilitades samas oma tuuma ajaloolise kristlusena. Liberaalne teoloogia erineb aga radikaalselt neist kõigist.

Konservatiivide ja liberaalide vaheline veelahe pole kuhugi kadunud. See ei saagi kaduda, kuna küsimus on selles, kes ja milline on Jumal, kes on inimene, mis on patt ja arm ning kas Jumal on andnud inimesele sõnalise ilmutuse või mitte. Nendele küsimustele antakse jätkuvalt radikaalselt erinevaid vastuseid.

Liberaalide arvates tuleks kirikute usu ja teoloogia aluseks pidada ajas muutuvaid inimlikke norme, konservatiivide arvates peaks aluseks olema ajas muutumatu Jumala ilmutatud norm. Liberaalid kasutavad traditsioonilist teoloogilist keelt ja mõisteid, aga annavad neile täiesti uue sisu. Konservatiivid kasutavad traditsioonilist teoloogilist keelt ja mõisteid nende ajaloolises tähenduses ehk vastavalt klassikalises kristluses kasutatule.

Klassikaline kristlus on usk, mis Piiblile tuginedes on sõnastatud ja kokku võetud vanakiriklikes usutunnistustes ehk Apostlikus usutunnistuses, Nikaia usutunnistuses ja Athanasiose usutunnistuses ning hilisemates evangeelse reformatsiooni usutunnistuskirjades. On ka täiesti üheselt selge, kuidas neid usutunnistusi algselt tõlgendati. Dogmad ja teoloogia keel räägivad tegelikest ajaloolistest sündmustest ning viitavad eksisteerivale reaalsusele nii Jumala kui inimese ja tema maailma juures. Nii Piibel kui klassikaline kristlus tunnistavad teoloogilist realismi.

Klassikalist kristlust esindav konservatiiv tahab hoida alal algsele piibellikule ja vanakiriklikule arusaamale vastava apostliku usuõpetuse. Miks ta jätkuvalt nii mõtleb ja toimib? Kuna Piibel kohustab teda taoliseks konservatiivseks hoiakuks.

Paulus manitseb püsima apostlikus ja piibellikus usus (2Tm 3:14–17). Oluline on nii see, kellelt õpetus on saadud kui õpetuse sisu tuginemine Piiblile. Dogma peab olema apostellik ja piibellik. Oma kirjas Tiitusele ütleb Paulus 1. peatüki 9. salmis koguduse ametikandjatest ja teoloogilistest juhtidest otsesõnu: «... kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.»

Samasugust konservatiivset hoiakut õpetavad nii Vana Testament kui ka Jeesus: «Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, … tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse! Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! … Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!» (Õp 3:1; 5:2; 6:20 ja 7:2).

Seega on olemas Jumala antud õpetuse tervik ja seda vahendav traditsioon, mida tuleb alal hoida, valvata ja kaitsta, mille eest tuleb hoolt kanda ning mida tuleb meeles pidada ja millest tuleb kinni hoida. Need tähendused on leitavad heebrea sõnades, mida Vana Testament neis seostes kasutab ja mida enamasti on tõlgitud alleshoidmiseks. Jeesus võttis selle kokku nõnda: «Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad» (Lk 8:15).

Pauluse kirju Timoteosele ja Tiitusele nimetatakse pastoraalkirjadeks, kuna oma elu lõpul annab Paulus neis Pühast Vaimust inspireerituna kogudustele juhiseid, mille abil pidid kogudused edasi elama ja tegutsema ning organiseeruma. Eriti soovitab Paulus säilitada apostlikku usku ja õpetust ning jääda sellesse: «…säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja...» (1Tm 1:19).

Pauluse vaimuliku testamendi võib võtta kokku sõnadega: «Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab. … Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu» (2Tm 1:14; 4:7). Hoidmise ja säilitamisena tõlgitud Pauluse kasutatud kreekakeelsed verbid fylasso ja tereo sisaldavad ka tähendust valvamisest, kaitsmisest, järgimisest ja hoidmisest. Apostlikku dogmaatikat tuleb säilitada seda valvates, kaitstes, järgides ja sellest kinni hoides.

Seega meil ei olegi teist alternatiivi kui olla teoloogiliselt konservatiivsed.

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikkel ilmus algselt Meie Kiriku varasemal veebilehel www.meiekirik.ee

Dr theol Juha Ahvio on dogmaatika õppejõud