Uues Testamendis kirjas heebrealastele öeldakse: «Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni, et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu» (Hb 6:11–12).
Kristlastena teame, et usk Jumalasse on ristiinimese elu nurgakivi. Niisugune usk ei tähenda muidugi üksnes nõustumist sellega, et Jumal on olemas. Jumala kui Looja olemasolu tunnistavad ju ka paljud mittekristlased – ning isegi kurjad vaimud (Jk 2:19). Ristiusk seevastu tähendab midagi hoopis konkreetsemat. See on kindel ja isiklik veendumus, et Jumal on inimkonna päästmiseks andnud oma Poja Jeesuse Kristuse – ning näidanud sellega armastust meie vastu. See on Jumala sõnade ja tegude üha kasvav usaldamine ning elu koos Jeesusega Püha Vaimu väes.
Heebrealaste kirja autor saatis oma sõnumi eeldusel, et seda loevad kristlased, koguduse ristitud liikmed. Nad juba uskusid, et Jeesus on Jumala Tall, maailma pattude kandja. Nüüd aga esitab kirja autor neile uue väljakutse: püsigem sellel teel, millele Jumal on meid kutsunud! Tõepoolest, kristlase elu võiks võrrelda pikamaajooksuga, kus võidab see, kes suudab finišijooneni vastu pidada. Seepärast kõrvutatakse kirjas heebrealastele usk ja pikk meel või usk ja kannatlikkus.
Pikk meel ja kannatlikkus vaimulikus tähenduses pole meie inimloomuse omadused, vaid Jumala Püha Vaimu annid (Gl 5:22). Usk ilma pikameelsuseta on nagu tuule kätte asetatud küünlaleek, millel puudub kaitsev vari. Kõrbeteekonnal raskusi kohates katkes Iisraeli rahva kannatlikkus – ja kohe kadus ka nende usk Jumalasse. Nad tahtsid pöörduda tagasi Egiptuse orjusesse. Samasugune oht ähvardab ka kristlast, kiusatus muuta suunda või valida hoopis teine tee. Seepärast innustab apostel Jaakobus: «Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!» (Jk 5:7–8).
Kuidas püsida Jumalale ustavana ja säilitada pikk meel? Kirjas heebrealastele seisab veel: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat» (Hb 10:25). Püsiv ja viljakas usuelu on võimalik üksnes kristlikus koguduses, teiste usuvendade ja -õdede seas. Kogudus pole ju lihtsalt üks inimlik organisatsioon või klubi, vaid Kristuse ihu, kristlased aga selle ihu liikmed (1Kr 12:12–27). Võib öelda, et koguduses toimub päevast päeva üks suur teineteise julgustamine ja usu kinnitamine. Selleks on ristirahval jumalateenistused, kiriklikud talitused, piibli- ja palveringid, isiklikud vestlused jne.
Pikameelsuse ja kannatlikkuse pärast tuleb palvetada. Nagu juba nimetatud: see on Püha Vaimu and ega olene meie oma iseloomu tugevusest või nõrkusest. Niisiis: taotlegem palves usu kõrval alati ka kannatlikkust ja pikka meelt – kuni Kristuse taastulemiseni!
