Ühtset, tugevat, elujõulist ja väärikat Euroopa tsivilisatsiooni ei ole võimalik rajada vesiliivale ega soomülkasse, vaid see tuleb rajada tugevale, tõesele ja igavikulisele vundamendile, milleks on kristlus. Kõik muu on pelgalt tühi töö ja vaimunärimine, mille tulemiks saab ultimatiivselt olla vaid õhtumaade allakäigu kiirendamine, kirjutab teoloog ja katoliiklane Martin Vaher.
Samal ajal, kui ma oma kodutalus jaanitule kumal arnotalilikult üle põldude taamal kerkivate metsatukkade poole kiikasin, saunas hüva leili võtsin ja end kargelt kosutava saunaõllega jahutasin, otsustasid britid euroliidust lahkuda. Lisaks suurepärasele ilmale oli see teine põhjus, miks tänavust jaanipäeva saab eriti kordaläinuks lugeda.
Kui ma oleksin rõõmusõnumist teada saades kohe arvuti taha tormanud ja sotsiaalmeedias postitama kukkunud, oleksid mu postitused tõenäoliselt ülevoolavast kahjurõõmust nõretanud: Back of the Net, globalistid ja vasakliberaalid! Nüüd, mil uudis on aga juba omajagu vana ning möödunud päevad on pakkunud võimalust mõningaseks reflekteerimiseks, olen ma endiselt seda meelt, et Suurbritannia valijad langetasid õige otsuse ning ma tunnen sellest jätkuvalt südantsoojendavat kahjurõõmu (olgugi, et mõneti vaoshoitumal kujul), et globalistide ja vasakliberaalide vastu sai skoori taaskord ühe olulise punkti võrra suurendatud.
Aga samas on ennastunustavalt joviaalseks juubeldamiseks veel vara… Pall on endiselt väljakul, mäng jätkub ning vastasseis on muutunud nüüd korraga mitme kraadi võrra teravamaks. Jääb vaid üle loota, et mingil hetkel tsiviliseeritud mängureegleid emotsioonide ülekeemise tõttu lihtsalt kõrvale ei heideta ning publik üksteist huligaanide kombel verejanuliselt mänguväljakule nüpeldama ei torma, sest iga selline drastiline samm pingestab Euroopas valitsevat ärevat olukorda veelgi. Juba prognoositakse meedias ennatlikult Suurbritannia lagunemist, Londoni eraldumist Inglismaast, üleeuroopalist doominoefekti ja liidust lahkumiste lainet ning isegi Texitit USAs. Saksa väljaanne Der Spiegel astus aga veel sammu kaugemale ja deklareeris koguni Euroopa surma. Selliste süngete prognooside põhjal võib tõesti mulje tekkida, nagu elaksime lõpuaegadel.
Aga elame-näeme, mulle tundub, et Brexitiga kaasnev hüsteeria on kaotajateleeri poolt suuresti kunstlikult ülespiitsutatud, mis on ka ootuspärane, sest pahameelt, frustratsiooni, sügavat solvumist ja haavade lakkumist on seal hetkel palju. Kui aga esimene šokk peagi vaibub, siis selgub, et maapind ei avanenudki, taevas ei kukkunudki alla ning kuuldused Euroopa surmast olid tugevalt liialdatud: Euroopa ei paiskunud mitte täielikku kaosesse, vaid vastupidi, üle pika aja võidutsesid taaskord kaine mõistus ja rahva tahe. Nõustun siinkohal ka Brexiti lahkumiskampaania ühe peamise eestvedaja Boris Johnsoni hinnanguga, et Euroopa Liit võis omal ajal olla küll üllas idee, kuid on praeguseks oma aja selgelt ära elanud ning lisaksin veel omalt poolt, et on muutunud vanuigi ka ohtlikult seniilseks, reaalsusest irdunuks, peast sõgedaks, ideoloogiliselt ja moraalselt vastuvõetamatuks, elujõulisi rahvusriike lagundavaks ja rahva vaba eneseväljendust pärssivaks.
Sügaval sisimas on mul aga Euroopa Liidu lagunemisest isegi natukene kahju… vähemalt lapselikult idealistlikul tasandil. Minu maailmapilt on tugevalt eurotsentriline ning minu sümpaatia kuulub jäägitult Euroopale, koos tema rikkaliku ajaloo-, usu-, kultuuri- ja kunstipärandiga. Mulle meeldiks väga tugev ja ühtne Euroopa, kuid annan endale ka selgelt aru, et praegune suuresti antikristlikele antiväärtustele rajatud hingetu rahvusriike lagundav bürokraatlik monstrum ning vasakliberaalsete globalistide soovunelm ja märg unenägu nimega Euroopa Liit ei kujuta endast mitte tervet ja elujõulist Euroopa rahvaid ja riike koondavat organismi, vaid Euroopas vohavat vähkkasvajat, mis tuleks võimalikult kiiresti kirurgiliselt eemaldada ning kuulsusetult ajaloo prügikasti heita.
Ühtset, tugevat, elujõulist ja väärikat Euroopa tsivilisatsiooni ei ole võimalik rajada vesiliivale ega soomülkasse, vaid see tuleb rajada tugevale, tõesele ja igavikulisele vundamendile, milleks on kristlus. Kõik muu on pelgalt tühi töö ja vaimunärimine, mille tulemiks saab ultimatiivselt olla vaid õhtumaade allakäigu kiirendamine. Mida varem praegune pahaloomuline kasvaja lagundatakse, seda parem, sest alles seejärel on võimalik luua uus Euroopa riikide ja rahvaste ühendus, mis põhineb sootuks õilsamatel, tervemõistuslikematel ja elujõulisematel loomuseadusega kooskõlas olevatel igavikulistel alustel, väärtustel ja printsiipidel.
Minu nägemus Euroopa Liidust sarnaneks pigem unustuse hõlma vajunud Püha Rooma keisririigile, mille keskmes oli Kirik kui ühiskonna moraalne ja ideoloogiline alus, mis andis kontseptsiooni ka riiklusele – nagu isa Einar Laigna väga tabavalt ütleb: “Roomakatoliku kiriku osa Euroopa kujunemises oli kardinaalne. Kirik oligi ühiskond. See oli kirikuühiskond.” Kuid see on juba omaette pikem teema, sest enne kui on võimalik taastada Euroopa kristlik tsivilisatsioon, on vaja esmalt lammutada Euroopa tõelisi väärtusi, hoiakuid, kultuuri, kollektiivset teadvust ja mentaliteeti perverteeriv revolutsiooniline ja äraspidine vabaduse, võrdsuse, vendluse mordorlik kants.
On ainult rõõm tõdeda, et see ülemaailmne herakleslik vägitöö, mis meenutab enim Augeiase tallide puhastamist, on tõsiselt ja entusiastlikult ette võetud ja edeneb jõudsalt. Brexit Euroopas, Trump USA-s, SAPTK ja EKRE Eestis. Üks töövõit järgneb teisele ja vasturevolutsioonilised väed kasvavad üha tugevamateks, võidavad üha enam lahinguid ning viimaks ka sõja.
Artikkel avaldati esmalt portaalis Objektiiv.ee
