Jaanuaris 2021 täitub viissada aastat Martin Lutheri ja tema pooldajate ekskommunitseerimisest paavst Leo X poolt. Nimelt 3. jaanuaril (ukj 13. jaanuaril) 1521 ilmus Leo X bulla «Decet Romanum Pontificem», milles Luther ja tema poolehoidjad kuulutati Kiriku osadusest välja arvatuks. Nimetatud bulla on formaalselt tänini jõus, sest seda pole hiljem tühistatud.

Reformatsiooni sümboolseks alguseks loetakse 31. oktoobrit 1517, mil Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 teesi pealkirjaga «Väitlus indulgentside väe selgitamiseks». Kas teeside uksele naelutamine ka tegelikult aset leidis, pole kindel (välistada seda ei saa), ent on teada, et samal päeval saatis Luther kõnealused teesid Mainzi peapiiskopile kui paavstlikule indulgentsikomissarile Saksamaal ja Brandenburgi piiskopile kui oma vaimulikule ülemusele. Need teesid ei kujutanud endast kiriku uuendamise programmi, vaid akadeemiliseks väitluseks mõeldud teoloogilist kriitikat indulgentside aadressil.

Aastate 1518 ja 1519 jooksul arenes Lutheri väljaastumine vastasseisuks Roomaga, s.t. kiriku ametliku juhtkonnaga ja ametlikku positsiooni kaitsvate teoloogidega. Indulgentside küsimusest kasvas kiiresti välja küsimus kirikliku autoriteedi päritolust ja ulatusest. Oktoobris 1518 nõudis Roomast Saksamaale saadetud kardinal Cajetanus (Tommaso de Vio) Lutherilt alistumist kiriku õpetusautoriteedile ning 1519. aastal toimunud Leipzigi dispuudil Johannes Eckiga tõusis Lutheri meelehärmiks indulgentside asemel fookusesse küsimus paavsti meelevallast.

1520. aasta jaanuaris-veebruaris hakkas Roomas Lutheri asjas edenema ketseriprotsess. Lutheri õpetusi pandi läbi vaatama teoloogidest ja kirikuõiguse asjatundjatest koosnev komisjon, kuhu kuulusid nii kardinal Cajetanus kui Johannes Eck. Komisjoni tööle tuginedes andis paavst Leo X sama aasta 15. juunil välja bulla «Exsurge, Domine» («Tõuse, Issand»), kus tuuakse esile 41 Lutheri kirjutistest välja nopitud ketserlikku väidet ning antakse talle alates bulla väljakuulutamisest Saksimaal 60 päeva aega need tagasi võtta. Bulla järgi olid Lutheri väited osalt kummutatud juba varasemate kirikukogude ja eelmiste paavstide poolt, osalt aga olid need kas «hereetilised ja solvavad, või valed, või vagasid kõrvu haavavad, või lihtsale inimesele ohtlikud, või katoolsele tõele vasturääkivad.» Paavst kutsus retooriliselt oma bullas Kirikule appi pühi apostleid Peetrust ja Paulust. Ühtlasi keelas paavst katoliiklastel ketserlust sisaldavate Lutheri teoste lugemise, levitamise, kaitsmise jne ning käskis need ära põletada.

Nimetatud 41 väite üleslugemine läheks siinkohal pikale, ent need puudutasid õpetust patust, pihist, indulgentsidest, armulauast, paavstist, purgatooriumist jne. Nende seas on ka Lutheri seisukoht, et mõned Konstantzi kirikukogul hukka mõistetud ja tuleriidale saadetud Jan Husi õpetused on tõeliselt kristlikud ja evangeelsed ning et ketserite põletamine on vastuolus Püha Vaimu tahtega. «Kontekstist väljarebitud laused olid osalt lausa arusaamatud, kusjuures hukkamõistu ei põhjendatud mitte millegagi,» märgib Bernhard Lohse. «Nii mõistetakse hukka väide, et «hereetikute põletamine on Püha Vaimu tahte vastu», millest tuleb siis järeldada, et eksiõpetajate põletamine bulla järgi vastab ikkagi Püha Vaimu tahtele.»

Kirikuloolase Urmas Petti hinnangul mõisteti Luther selles bullas hukka teoloogilise arengu astmel, kus tema täielik vastuolu Roomaga polnud veel üldse välja arenenud. Kuid selsamal 1520. aastal avaldas Luther muude tööde seas kolm programmilist kirjutist – «Saksa rahva kristlikule aadlile», «Kiriku Paabeli vangipõlvest» ja «Traktaadi kristlase vabadusest» –, millega ta ületas igati vandeähvardusbullas taunitud laused. Viimati nimetatud traktaadi eessõnas, mis kannab kuupäeva 6. september 1520, kirjutab Luther paavst Leo X poole pöördudes: «Kuid ärgu keegi mõelgu, et ma oma seisukohtadest ametlikult lahti ütleksin, õndsaim isa, kui just pahatahtlikult ei taheta asju veel rohkem segamini ajada. Samuti ei allu ma seadustele, mis määravad, kuidas Jumala Sõna tõlgendada tuleks, sest Jumala sõna, mis kõigile teistele vabadust õpetab, ei tohiks ise orjastatud olla.» Selle teose kirjutas Luther enne bulla kättesaamist, mil üritati veel üht vahenduskatset Roomaga. Isiklikult oli Luther juba tollal seisukohal, et end Pühakirjast ülemaks seadev paavstlus tuleb samastada Antikristusega. «Oleme siin veendunud, et paavstlus on tõelise ja kehastunud Antikristuse aujärg, mille valede ja nurjatuse vastu on meil hingede päästmiseks voli kõike teha. Ma ise tunnistan, et ei võlgne paavstile rohkem kuulekust kui võlgnen tõelisele Antikristusele,» kirjutas ta ühes kirjas 1520. aasta augustis.

Paavstlik vandeähvardusbulla jõudis Lutherini oktoobris. Ta vastas sellele kohe kirjutisega «Adversus Execrabile Antichristi Bullam» («Antikristuse jälestusväärse bulla vastu»), kuulutades bulla autori, kes see ka poleks, Antikristuseks. Novembri lõpus järgnes veel teinegi kirjatükk. Kaks nädalat enne jõulupühi – 60 päeva pärast bulla kättesaamist – andis Luther tõlgendamisruumi mittejätva avaliku vastuse. Esmaspäeva, 10. detsembri, hommikul kell üheksa valmistas ta Wittenbergi idavärava taga Püha Risti kabeli juures – paigas, kus tavaliselt põletati nakkushaigustesse surnud inimeste riideid – ette tuleriida. Selle juurde kogunes hulk tudengeid ja linnarahvast. Tuleroaks läksid vandeähvardusbulla «Exsurge, Domine» ja mitmed paavstlikud dekretaalid, mõned Lutheri vastaste Johannes Ecki ja Hieronymus Emseri teosed jm. Päeva jooksul kammisid agarad tudengid terve linna läbi, kuhjasid kokku muid taolisi raamatuid ja kärutasid need uuesti süüdatud lõkkesse.

Paavst Leo vastas 3. jaanuaril (uue kalendri järgi 13. jaanuaril) 1521 uue bullaga, mis on tuntud nime all «Decet Romanum Pontificem». Selles teatas Leo X, et Luther «on nüüd kuulutatud ketseriks, ja niisamuti teised, olenemata nende positsioonist ja seisusest, kes pole hoolinud omaenda pääsemisest, vaid saavad avalikult ja kõigi inimeste silmis Martini hukatusliku ja ketserliku sekti järgijateks ning on talle avalikult andnud abi, nõu ja poolehoidu, julgustades teda keset oma sõnakuulmatust ja kangekaelsust või takistavad meie mainitud läkituse avaldamist: sellistele inimestele on saanud osaks selles läkituses sätestatud karistused ja neid tuleb õigustatult pidada ketseriteks ja kõik ustavad kristlased peavad neist hoiduma, nagu apostel ütleb (Tiituse 3:10–11).»

Martin Luther jäi ekskommunitseerituks kuni elu lõpuni 1546. aasta veebruaris. Kui temalt surivoodil küsiti, kas ta tahab oma õpetuse juurde jääda, vastas ta selgesti jaatavalt. Ta ei võtnud mitte midagi tagasi ja suri luterlaste silmis õndsalt. Ta maeti Wittenbergi lossikirikusse.

Leo X (Giovanni di Lorenzo de' Medici) aga, keda jäädakse mäletama paavstina, kes pani Lutheri kirikuvande alla, suri vähem kui aasta pärast vandebulla avaldamist – 1. detsembril 1521 – kõigest 45-aastaselt ja on maetud Santa Maria sopra Minerva kirikusse Roomas. Teda on iseloomustatud muusika-, kirjandus- ja kunstihuvilise, kuid samas naudinguhimulise ja väidetavalt homoseksuaalse kirikuvürstina, kel oli kaunis lauluhääl ja elegantsed maneerid.

Luther oli apelleerinud üldisele kontsiilile. Tema surmale eelnenud aastal kogunenud Trento kirikukogu (toimus aastatel 1545–1563) lükkas protestantide õpetused ühemõtteliselt tagasi. Lutheri ja tema mõttekaaslaste püüded õhtumaist kirikut reformida – viisil, nagu nemad seda vajalikuks pidasid – olid luhtunud, tekkinud kirikulõhe üksnes süvenes ja kinnistus. Katoliiklik pool nägi luterlastes ja teistes protestantides tõelisest Kirikust eraldunud sektante. Trentost sai katoliikliku reformiliikumise teetähis.

Luterlaste ja katoliiklaste teoloogiline dialoog algas uuesti alles pärast II Vatikani kirikukogu ja on ilmutanud mõningates küsimustes edenemise märke, aga kirikuosaduse taastamisest ollakse endiselt väga kaugel. Kuigi Lutherile pandud kirikuvannet ei ole tühistatud, on katoliku kiriku ametiisikute retoorikasse sugenenud uusi noote. Seoses viiesaja aasta möödumisega Lutheri sünnist koostasid katoliku ja luterlike kirikute esindajad 1983. aastal ühisavalduse, mis kannab kõnekat pealkirja: «Martin Luther – Jeesuse Kristuse tunnistaja». Selles tsiteeritakse kardinal Johannes Willebrandsi sõnu Luther kui sügavalt religioosse isiksuse kohta, kes hoidis alal tunduva osa vana, katoliiklikku usku. 2016. aastal – reformatsiooni 500-aastase juubeli eel – avaldas Saksamaa katoliku kiriku piiskoppide konverents 206-leheküljelise raporti «Reformatsioon oikumeenilises perspektiivis», milles Martin Lutherit nimetatakse «evangeeliumi tunnistajaks» ja «usu õpetajaks».