Kirikuvalitsuse 2. veebruari otsus täiendavate juhiste kohta seoses COVID-19 viiruse levikuga on teatud mõttes rutiinne, korrates ja täpsustades suures osas paari kuu vanuseid korraldusi jumalateenistusliku ja muu koguduseelu kohta.

Üks säte on siiski erakordne. Et olla täpne, esitan siinkohal tsitaadi: «Enda vaktsineerimise üle otsustamisel tuleb vaimulikel ja kiriku kaastöölistel lähtuda asjatundjate nõuannetest, oma südametunnistusest, kristlikust ligimesearmastusest ning vastutusest kaastööliste ja kõigi teiste inimeste ees. Teistele vaktsineerimise küsimuses nõu andes ei ole lubatud vaimulikel jagada vaktsineerimisest hoidumise, edasilükkamise või keeldumise soovitusi isegi juhul, kui ise ennast vaktsineerida ei lasta.»

Mitte kordagi pärast Eesti taasiseseisvumist pole vaimulikel olnud keelatud väljendada teatud mõtteviisi. Seda isegi ajal, kui toimus rahvahääletus Eesti astumisest Euroopa Liitu ning kirikuvalitsus esitas üldsusele sooja – et mitte ütelda, pealetükkiva – soovituse hääletada selle poolt. Ka toona oli vaimulike seas skeptikuid ja isegi vastaseid.

Või siiski – vähemalt ühel korral on vaimulikke vaigistatud. Nimelt eelmise aasta kevadel COVID-19 viiruse puhkemise ajal suleti mitmeks nädalaks vaimulike meililist kirikuvalitsuse serveris. Toonases keerulises olukorras lisas see veelgi ebakindlust ja teadmatust. Kes taolise korralduse andis, jäigi selgusetuks.

Nüüd on asi muidugi selgem, keeld vaimulikel vaktsineerimisevastaseid soovitusi jagada on antud kirikuvalitsuse otsusega.

Mida keeluga täpsemalt silmas peetakse – kas silmas peetakse neljasilmavestlusi või kõnet kantslist (nii otseses kui ülekantud tähenduses) – ning põhjendused on jäänud lisamata.

Ainsana on avalikke selgitusi andnud sotsiaalministeeriumi peakaplan, kirikuvalitsuse liige õp Ove Sander ajalehes Eesti Kirik. Ühelt poolt juhib ta tähelepanu asjaolule, et kui vaktsiini positiivne toime kaalub üles negatiivse, siis tuleb lasta ennast vaktsineerida. Samuti lisab ta rõhutatult: «Kuivõrd tegu on sügavalt meditsiinilise teemaga, ei saa me vaimulike, teoloogide või kiriku töötegijatena siin pädevalt kaasa rääkida. See on põhjus, miks oleme asetanud terviseasjatundja motiveeritud otsuse isegi ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus.»

Andes au meditsiinitöötaja ausale elukutsele, julgeb siinkirjutaja jääda siiski eriarvamusele. Isegi kui vaktsiinide puhul on tegemist «sügavalt meditsiinilise teemaga», ei tähenda see kaugeltki, et nendega ei kaasneks teoloogilisi küsimusi. Nii nagu vaimulik ei ole pädev andma meditsiininõu ei vaktsiinide vastu – ega ka poolt (!) –, võib olla üsna kindel, et absoluutne enamus meditsiinitöötajaist ei ole pädev andma nõu vaktsiinidega kaasnevates teoloogiaküsimustes.

Toon ühe näite. Vähemalt ühe praegu Eestis kasutatava vaktsiini – tootja AstraZeneca – väljatöötamisel ja tootmisel on kasutatud abordiga tapetud inimese tüvirakke. Teadupärast on meditsiinis valitsev seisukoht, et abort ei ole süütu inimese tapmine – vastupidiselt kiriku õpetusele. Küsimus ei ole ainult selles ühes, ligikaudu 1972. aastal tapetud süütus inimeses, kelle tüvirakuliini HEK-293 AstraZeneca vaktsiini tootmisel kasutatakse. Küsimus on inimkonna jõledaimas massimõrvas, mis 20. sajandil abortide legaliseerimisega alguse sai. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel tapetakse praegusel ajal keskmiselt 73 000 000 inimest aastas. Piltlikult väljendudes pool Venemaa elanikkonnast. Seda on 1,3 korda rohkem kui kõiki teisi surma põhjuseid kokku.

Hoomamatute miljonite kõrval on see erakordne tragöödia ka üksikule inimesele. Kes tohiks soovitada taolist vaktsiini abordi teinud ja seda sügavalt kahetsevale naisele? Kas tõesti meditsiinitöötaja – millest küll? – motiveeritud otsus asetub «ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus»? Kas vaimulik peaks sellises olukorras vaikima? Kui konsistooriumi otsus keelab otseselt keelava soovituse andmise, siis Sanderi selgituse kohaselt on taunitav ka propaganda, s.t inimeste kallutamine mitte vaktsineerima, vaktsineerimist edasi lükkama jmt. Ilma eranditeta.

Üllatav on ka Sanderi osutus, et «vaimulikena ei oma me ei riigi- ega kirikuseadustest tulenevalt õigust vaktsiinivastase propaganda tegemiseks.» Praegu kehtiva kirikuseadustiku ühe kaasautorina ning aastaid selle uuendamise töös osalenuna asjakohast sätet kirikuseadustikust küll ei meenu. Kui silmas pidada eelnimetatud küsimust abordist, siis pigem vastupidine, nagu öeldakse kiriku põhikirja § 3-s: «EELK ülesanne on ... kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.»

Ka riigiseadus ei keela vaktsiinivastast propagandat. Kuuldavasti harrastatakse seda mingites sotsiaalmeedia vestlusrühmades usinalt. Siinkirjutaja ei ole kuulnud küll ühestki ametivennast, kes vaktsiinide vastu aktiivselt sõna võtaks.

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Tavaline inimene, nii nagu ka reavaimulik või isegi kirikuvalitsuse liige, ei ole pädev andma meditsiinilist soovitust ei vaktsineerimise poolt ega vastu, seda saab teha ikkagi asjakohase ettevalmistuse saanud meditsiinitöötaja. Sama kehtib teoloogiaküsimuste puhul. Nagu eespool nimetatud, võib vaktsiinidega kaasneda teoloogilisi probleeme, mis vajavad selgitamist. Olukord on pidevalt muutuv, sest kasutusele tulevad üha uued vaktsiinid. Üha julgemaid argumente käivad välja nii tulised vaktsineerimise pooldajad kui vastased. Lahmimise vastu on abiks teoloogilised ja õigusteoreetilised mõtteharjutused. Ka meditsiinitöötajad, kes vaktsiinidega töötavad, vajavad kiriku argumenteeritud nõuandeid, mis ausalt osutaksid probleemidele ning võimalikele lahendustele.

Keegi teine peale kiriku neid anda ei saa.