Juba teist aastat järjest on Iirimaa valitsus teinud midagi sellist, mille üle varasemad Iiri katoliiklaste tagakiusajad oleksid erilist uhkust tundnud – valitsus nimelt keelas vaiksel nädalal ja ülestõusmispühadel avalikud jumalateenistused.
Kuid selles ei saa süüdistada ainult poliitilist võimu, sest oma panuse juhtunusse on andnud ka Iirimaa katoliku kiriku hierarhia. Kuna kirikud on taas kord kirikuaasta kõige pühamal ajal tühjad, tuleb küsida, mis on saanud katoliiklikust Iirimaast.
Iirimaal kui pühakute ja õpetlaste saarel on eriline koht katoliikluse ajaloos. See on maa, kuhu tuli kuulsusrikas Püha Patrick ja kust läksid välja misjonärid ja mungad, et maailm ristiusku pöörata. Katoliku kogudustes üle kogu maailma on igapäevase missa tugisammasteks iirlased või iiri perekonnad. Põlvkondade jooksul imbus kultuur läbi religioonist. Elu keerles katoliikluse praktika ümber viisil, mis pidi vihastama üha ilmalikumat maailma.
Kuid viimastel aastakümnetel ei ole see kiiduväärne olukord enam reaalsus. Iirimaal on katoliiklusest alles jäänud vaid pisut enam kui kombeusk, inimesed käivad parimal juhul harva missal, usku peaaegu ei õpetata ja üksteisele järgnevaid skandaale kasutatakse ära selleks, et õõnestada kiriku kunagise autoriteedi ja lugupeetuse riismeidki.
Muidugi on pea iga ettejuhtuv kirik katoliku pühakoda, kuid isegi see ei pruugi nii jääda. Paljude aastate jooksul on õilmitsenud kunstkatoliiklus – kuvand katoliiklikust riigist, mis tegelikkuses toetub pelgalt minevikujäänustele ja kus leidub vähe sellist, mis päriselt õitseks.
Covidiga seotud piirangute kehtestamine andis kauaoodatud tõuke selle kuvandi kokkuvarisemiseks ja murenemiseks.
Valitsus ja Iiri piiskopid töötasid käsikäes, et sulgeda kogu riigis katoliiklikud pühakojad, nii et alates 13. märtsist 2020 on avalikud jumalateenistused lakanud ja esimest korda pärast katoliiklaste tagakiusamist, mis sai alguse Henry VIII ajal, ei luba võimud katoliiklasi jälle jumalateenistusele minna.
Seekord ei olnud aga ühtegi Püha Patrickut, mitte ühtegi neist arvukatest preestritest ja piiskoppidest, kes olid rõõmuga valmis kannatama vangistust, piinu ja surma, selle asemel et nõustuda taoliste kiriku õiguste rikkumistega, nagu panid toime Henry VIII ja Elizabeth I.
Üksteise järel keelasid piiskopid avalikud missad ära, üritades oma karja veenda selles, et nad ei jäta oma kohust täitmata, sest missat peetakse edasi privaatselt, ainult et inimestel ei lubata osaleda. Vaimulikud kasutasid valitsuse korraldust, millega keelustati rohkem kui saja osavõtjaga kogunemised siseruumides, ettekäändena, et näidata üles oma kuulekust riigivõimule viisil, mis oleks pannud häbi tundma nende ametivennad varasematest sajanditest, kellest said usumärtrid.
Nagu Tuami peapiiskop Michael Neary ütles: «Vabandan katkestuse ja ebamugavuste pärast, mida see lastele, vanematele ja preestritele tekitab, kuid langetan selle otsuse rahvatervise ja üldise heaolu huvides.»
Sedasama ütles ka Limericki piiskop Brendan Leahy, kes nimetas kirikute sulgemist «vajalikuks», et «kaitsta eakaid ja neid, kel on teatud tervislik seisund.» Kahjuks ei võtnud piiskop Leahy eeskujuks Limericki piiskoppi Hugh Lacyt, kes 1578. aastal aeti oma piiskopitoolilt minema ja pandi kaks korda vangi, kuna ta polnud nõus oma karja tagakiusamise ajal maha jätma.
Mõne aja pärast lubas üks katoliku preester peapiiskop Neary diötseesist moslemi imaamil edastada kogudusekirikus palvekutsungit. Katoliiklastest koguduseliikmeid aga hoiti kirikust eemal – ülemate käsul.
Seejärel, augustis, keerasid vaimulikud selja Iiri katoliiklaste vaimsele tervisele, kui Neitsi Maarja taevassevõtmise pühaks suleti Knocki pühamu, Iirimaa rahvuspühamu. Kardeti, et inimesed tulevad sinna hulkadena, nagu varasematelgi aastatel. Päeval, mil tavaliselt peetakse missat iga tund, alates hommikul kella 6-st, oli pühamu enam kui 20 000 palveränduri jaoks suletud – kuid mitte riigi või katoliiklasi taga kiusavate ametnike, vaid vaimulike käsul, kelle kohuseks on hinged taevasse juhtida.
Iirimaa, riik, mis kord oli tõsiselt Jumalaemale pühendunud, nägi nüüd oma preestreid Maarjale selga pööramas. Oliver Cromwell ise oleks selle üle heameelt tundnud.
Taas kord suleti Iirimaa pühakojad oktoobris, kui valitsus tõstis viiruse häiretaset ja käskis pidada jumalateenistusi veebi vahendusel. Kevadel olid ju piiskopid näidanud üles valmisolekut kirikud kinni panna, valmistades sellega valitsusele teed toimida samamoodi ka mõned kuud hiljem.
Mõne nädala pärast saabusid taas minevikupildid katoliiklaste tagakiusamisest, kuna võeti vastu – otseses vastuolus põhiseadusega – uus seadus, mis ähvardab vangistusega preestreid, kes söandavad avalikult missat pidada. Vaimulikule, kes teostab oma kutsumust, võidakse määrata 2500 euro suurune trahv või kuuekuuline vangistus.
Tundub, et sel hetkel hakkasid Iirimaa neli peapiiskoppi mõistma, kui ohtliku pretsedendiga on tegemist, ja nad tegid pooleldi vastu tahtmist avalduse, näitamaks oma reaktsiooni. Nad kutsusid üles konstruktiivsele koostööle valitsusega, et tagada juurdepääs sakramentidele, kuid väljendasid jätkuvalt «täielikku toetust rahvatervise ametivõimude juhistele».
Uus rünnak kiriku vastu
Riik, mis kunagi oli valdavalt katoliiklik, on nüüd võrreldes eelmiste sugupõlvedega osutunud hoopis teistsuguseks. Kuigi mõned vähesed usklikud demonstreerisid hiljuti avalikult oma vagadust, on riik katoliiklaste tagakiusamist hoogustanud. Viimastel nädalatel on rünnak kiriku ja katoliiklaste vastu kiiresti hoogu kogunud, samas kui nii poliitikud kui vaimulikud (tervikuna) väldivad olukorra nimetamist tagakiusamiseks, mida see tegelikult on.
Arreteeriti kolm meest, kes Waterfordi katedraali taga palvetasid ja edastasid ülekannet missalt. Politsei on kogunud teavet inimeste kohta, kes üksnes palvetavad väljaspool kirikuhooneid, ja on isegi paigutanud kontrollpostid ümber preester P. J. Hughesi kiriku, et takistada inimesi missale minemast.
Vapper preester tervitas seda, mida ta kirjeldas kui «katoliikluse- ja kirikuvastast» käitumist: «Mingis mõttes tundsin end privilegeerituna, kui valvurid mind kiusasid, sest tänane evangeelium jutustab Jeesuse Kristuse kannatusest, sellest, kuidas Jeesus löödi risti, kuidas Teda mõnitati, peksti. Mind ei pekstud ega mõnitatud, kuid ilmselgelt valvurid solvasid ja kiusasid mind.»
Samal päeval, palmipuudepühal, andis valitsus vastuse küsimustele missa pidamise õigusliku staatuse kohta, teatades, et preestrid panevad toime õigusrikkumise, kui nad lahkuvad kodust, et minna pühitsema avalikku missat.
Vastupanukolded
Usk ei ole siiski täiesti surnud. Preestrid on jätkanud oma karjale sakramentide jagamist, pidades meeles oma kohust hingede ees.
Preester Hughes pidas missat, saatmata minema kohale tulnud koguduseliikmeid, ja politsei ähvardas teda kohe menetlusega. Täpselt nagu 17. sajandil: temast «teatati». Kuid erinevalt preestritest toonasel tagakiusamisajal puudus tal piiskopi toetus.
Kindlasti leidub siin ja seal ustavate kristlaste rühmi, nii ilmikuid kui vaimulikke, kes jäljendavad usus oma märtritest eelkäijaid ja lähevad põranda alla.
Kahtlemata on neile eeskujuks sellised katoliiklased nagu sir John Burke, isa Patrick O’Derry ning Donough ja John Olvin, kes 17. sajandi algul oma usu tõttu üles poodi ja pärast neljaks tõmmati.
Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri
