Koroonakriis ja sellega kaasnev olukord on teinud ühemõtteliselt selgeks, et progressile ja heaolule orienteeritud ilmaliku riigi jaoks on usulised ühendused ja nende poolt üldsusele pakutav põhimõtteliselt ebaoluline ja ebavajalik.

Möödunud aastal, kui koroonaviirus hakkas maailmas laiemalt levima ja jõudis üsna ruttu ka Eestisse, suleti esimeste asutuste hulgas kirikud kui nakkuse levimise seisukohalt eriti ohtlikuks peetud paigad. Või kui täpsem olla: keelati avalikud jumalateenistused.

Minevikus reageeris ühiskond sõjast, nakkushaigusest või loodusõnnetusest tingitud ohtudele sellega, et kirikutes hakati veel rohkem palvetama. Moodne, ilmalik riik aga ei vaja eestpalveid, mis ei suuda tõenduspõhiselt reaalsust mõjutada. Siin tehakse juhtimisotsused lähtudes mõistusest, mitte usulistest veendumustest. (Tsiviilreligioon oma dogmaatikaga on muidugi erand.)

Usklike kujuteldav Õnnistegija või halli habemega vanamees pilve serval ei aita COVID-19 vastu. Ainult vaktsiin – teaduspõhine sacramentum – päästab ja teeb kodaniku tõeliselt vabaks, nii et valitsus lubab tal jälle restorani ja reisile minna. Moraalselt käitub see, kes kümne käsu asemel järgib 2+2 reeglit, püsib kodus ja kannab maski.

Tegelikult ei kuulu kodanike usulised vajadused üldse põhivajaduste hulka ja neid saab rahuldada ka eraviisiliselt kodus. On isegi soovitav, et inimesed jälgivad jumalasõna ja usuüritusi arvutist – see aitab kinnistada kuvandit progressiivsest e-riigist, kus religioon on sunnitud «ajaga kaasas käima».

Eeskujulik on selline usklik, kes allutab oma pimeda usu objektiivse teaduse valgusele, ei lähe kirikusse (sest seal on nakkusoht) ja järgib kuulekalt valitsuse korraldusi.

Sarnane on lugu kaplaniteenistusega. Ilmaliku riigi kaitsevägi võib headel aegadel teatud tseremoniaalse rolli pärast kaplaneid pidada, aga kui kitsas käes ja peab kulusid kokku hoidma, alustatakse koondamist just neist.

Ükskõik, kas kaplanite koondamise plaan jääb jõusse või muudetakse hiljem ära, on juba praegu antud signaal, et kaitsevägi saab väga hästi hakkama ka ilma kaplaniteenistuseta.

Ühesõnaga – Vabariigile ei ole kirikuid vaja, sest jumala olemasolu pole suudetud tõendada. Loota saab ainult inimmõistusele. Progress juhib meid helgesse tulevikku. Teadus teeb meid vabaks. Haridus ja võrdsus, mitte eelarvamustest kantud minevikupärand teevad meid jõukateks ja õnnelikeks.

Kõik on tore, ainult et kas me pole juba olnud taoliselt mõtlevas ühiskonnas ja ehitanud helget tulevikku? Usklikud teadsid toona oma kohta – nad püsisid kodus, püsisid kirikuseinte vahel, ühiskonna silma alt ära, vajadusel aga tegid annetuse rahufondi, et anda nõutav panus õiglase maailma saavutamisse. Tänutäheks lubati neil mõnd kirikut remontida. Näib, et need ajad on märkamatult tagasi tulnud.