Euroopa Liidu ideoloogilistel suundumustel on hämmastav sarnasus iidse piibliajaloo müüdiga, mis tekitab ilmset déjà-vu-tunnet.
Piiblis – Vana Testamendi Koguja raamatus – on kirjas kuldsed tarkusesõnad:
Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Elame Euroopa Liidus ajal, mil enam ei vallutata terveid riike ega kujundata ümber Euroopa kaarti, vaid on hakatud hoopis ümber kujundama inimest. Selleks levitatakse õpetust, mille kohaselt inimese ürgsemad tungid on osa tema loomulikust olemusest ning inimene ei pea mitte kellelegi andma aru oma soovidest, ihadest ja sellest, kuidas ta neid realiseerib. Uue arusaama kohaselt peab inimene vastandama end varasemale iganenud kultuurriikide arusaamale. Uue arusaama kohaselt on riigi ainsaks ülesandeks oma kodanike vajaduste ja soovide täitmine. Oleme näinud, kuidas eurooplastes on jäämas üha vähemaks tahe elada ühiskonna moraalse alalhoidlikkuse heaks.
Paraku ei saa ka mainimata jätta, et viimastel aastatel on lisandunud (eriti vanemates demokraatiates) üks uuem trend: nimelt rohepööre ja Maa kliima päästmine kitsalt Euroopa Liidu raames, mis on osaliselt vahest isegi põhjendatud. Siiski on arusaamatu, kuidas on võimalik keeta tervislikumat suppi ühise podiseva maailmakatla ühes servas.
Samas võetakse kodanikelt ära isiklik vastutus ühiskondlike küsimuste osas ning kõik veeretatakse müstilise «riigi ja ühiskonna» kaela. Kui aga mõnel pool sünnib initsiatiiv rääkida kaasa riigiasjades, siis lämmatatakse see juba eos, nagu toimus näiteks Eestis referendumiseaduse vastuvõtmise eelõhtul, kus kaitsepolitsei ja prokuratuuri abiga lagundati valitsuskoalitsioon ja nurjati referendum kui rahva vaba tahte avaldus.
Lääne-Euroopa elu näitel on võimalik öelda, et kaasaegse vasakpoolse liberaalsuse suurimateks saavutusteks on võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks nimetatud mõistusetuse ja lodevuse võidukäik. Samal ajal on paljudel tekkinud hirm saada lükatud väljatõugatute laagrisse, kui nad tegutsevad või õpetavad sellisele ideoloogiale vastukäivalt.
Teiseks Euroopa Liidu suundumuste omapäraks on soov tekitada suur rahvaste sulatusahi. Eliidi ja ametnikkonna puhul paistab silma rahvusriikidest ja rahvuse alahoidmisest rääkijate halvustamine ja selliste inimeste märgistamine populismi, paremäärmusluse ning natsionalismi sildiga.
Vaatamata hiljuti toimunud Brexitile on inglise keel jäänud Euroopa Liidus eelistatud ja prevaleeritud suhtlemise keeleks, mida edukalt liikmesriikides ka populariseeritakse. Isegi laialt levinud saksa ja prantsuse keel on surutud üha enam äärealadele.
Kõiki sääraseid nn lääneliku demokraatia saavutusi peetakse aprioorselt esmatähtsateks.
Ida-Euroopas elava pisut vanema põlvkonna inimesele, kes on uue inimese loomise katseid valusalt kogenud «sotsialismi viljakates tingimustes», hakkab kohe helisema hoiatav häirekell. Sotsialistlikule diktatuurile allutatud rahvad Nõukogude Liidus ja pisut vähem mujal sotsialistliku bloki maades, omavad selles suhtes uue, rahvusetu, nõukogude, vaid vene keelt rääkiva inimese loomise valusat kogemust.
Lääne-Euroopa demokraatiates puudub selline sotsialistlik uue inimese loomise õppetund. Seetõttu kõlavad hoiatavad üleskutsed inimese ümberkujundamise suhtes seal kui kurtidele kõrvadele.
Piibli Vana Testamendi iidsete lugude traditsioonis on juttu, et kunagi eksisteeris inimühiskonnas üsna sarnane olukord, mida aga selles raamatus mõistetakse selgelt hukka:
Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad... Ja nad ütlesid: «Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!» Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid.
Ja Issand ütles: «Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!» Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.
Piibli Uue Testamendi prohvetlikus, tulevikku ettekuulutavas traditsioonis tuntakse uut Paabelit kui maailmalinna ja piirkonda, mis on moraalse ja usulise allakäigu ning sekularisatsiooni sümbol. Johannese ilmutusraamatus hoiatatakse, et selline moraalne mandumine ei ole omane mitte ainuüksi tolleaegsele Rooma impeeriumile, vaid saab toimuma ka kaugemas tulevikus. Piibliraamatu viimases kirjutises ennustatakse sellisele olukorrale korduvalt hävingut; Ilmutusraamatus sümboliseerib Paabelit allakäinud naine – Paabeli hoor.
Vahest saab lähem (või pisut kaugem) tulevik näitama, kas kaasaegsed Euroopa Liidu ideoloogilised ja moraalsed trendid on ikka jätkusuutlikud või ootab meid ees Paabeli torni sarnane ehitustöö ja majanduse seiskumine ning ideoloogiline ja materiaalne kollaps.
Üheks pidurdavaks hoovaks võivad saada näiteks rohepöörde tulemusel ennatlikult suletavad soojus- ja elektrijaamad, mis töötavad fossiilsel ja tuumakütusel; samuti lennu- ja autotranspordi üleminek elektrikütusele. Esimene vili on juba nähtav – elektri ja kütuse hinna järsk tõus.
«Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.»
Andres Kapp on EMK Tallinna koguduse liige
