Pühakiri ühendab Kristuse tulemise ja maailma lõpu. Kõige selgemini ilmneb see loos, kus Jeesuse jüngrid esitavad oma õpetajale küsimuse: «Mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?» (Mt 24,3). Vastus, mille Jeesus annab sellele küsi­musele, ühendab samuti mõlemad sündmused. Ka Kristusele langevad tema taastulemine ja maailma lõpp teisti ühte: Kristus tuleb taeva pilvedel suure väe ja auhiilgusega ja siis algab kohus maailma üle, mis selle ära lõpetab (Mt 24–25).

Millal see toimub, on küsimus, mis on kristlasi ikka huvita­nud ja erutanud. Ka jüngrid himustasid just seda teada ja pöör­dusid vastava küsimusega Jeesuse poole enne ning pärast tema surma ja ülestõusmist. Jüngrite küsimus Jeesusele enne tema taevaminemist: «Kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi» (Ap 1,6), sisaldab ju peaaegu sama, kuhu sihtis eelminegi küsimus (Mt 24,3). Ainult niipalju on siin vahet, et jüngrite küsimusest paistis välja lootus, nagu oleks Kristuse jälletulemine ühendatud ka Jumala riigi uue ülesehitamisega siin maailmas. Jeesuse vastus jüngrite küsimusele taevaminemise eel ei anna küll maad mõttele tema riigi nähtavast ülesehitamisest siin maailmas. Ta ütles neile, et «ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud» (Ap 1,7), ja mõtles seejuures ainult oma jälletulemisele, millega muidugi on ühendatud ka maailma ots. Ühtib ju tema vastus tema ütlusega oma viimastes kõnedes enne surma, kus ta ütleb: «Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi» (Mt 24,36).

1. Vanemaid ja uuemaid vaateid

Kui apostliteaegne kogudus ootas Kristuse tulemist ja lootis tema tulemisaja olevat otse käes, siis ei leidu esimeste kristlaste ootustes ja lootustes midagi sellist, mis näitaks, et nad ootasid ka maist rahuriiki, nagu praegu paljud seda ootavad ja Kristuse kahekordsest taastulemisest räägivad.

Sest mida ütlevad apostlid ja nende kaaslased Kristuse uue tule­mise kohta? Seal loeme Peetruselt: «Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks» (1Pt 4,7). Seal kirjutab Jaakobus, Issanda vend: «Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal» (Jk 5,8). Ja veel: «Vaata, kohtumõistja seisab ukse ees» (Jk 5,9). Seal manitseb Johannes: «Lapsukesed, käes on viimne tund» (1Jh 2,18, vrd Ilm 1,3 ja 22,12.20).

Ka Paulus ei väsi ära ­sama ütlemast. Ta kirjutab filiplastele: «Issand on ligidal» (Fl 4,5). Niisamuti korintlastele: «Maranatha», s.t. meie Issand tuleb (1Kr 16,22). Tema kirjast tessa­loo­niklastele loeme: «Te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poo­le, teenima elavat ja tõelist Jumalat ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast» (1Ts 1,9j).

Samas kirjas ütleb Paulus surnute ülestõus­misest ja Kristuse taastulemisest: «Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jee­suse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Is­sand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jää­nud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!» (1Ts 4,13–18).

Ehk nagu ta ütleb roomlastele: «Ja seda tehke teades aega. Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime» (Rm 13,11). Sama seisu­koha avaldab ka Heebrea kirja autor, kui ta oma lugejaid manitseb mitte jätta maha oma koguduse kooskäimisi, põhjendades seda ütlusega: «Seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähene­vat» (Hb 10,25). Kõik need esitatud kohad näitavad, et apostlite­aegsel kogudusel mõlkus meeles ühine mõte, et viimne päev tuleb varsti ja et kogudused on erutatud selle lähenemisest.

Apostlite ajast on praegu möödas 1900 aastat, aga tolleaeg­sed ootused ja lootused ei ole tänini veel täide läinud. Kristus on veel tulemata viimseks kohtuks. Ja ka need, kes on oodanud, et ta ehitab oma riigi siia maailma üles nähtavalt ning hakkab siin koos omadega mõneks ajaks valitsema maailma üle, ei ole teda veel näha saanud. Issanda viivitamine oma tulemisega on tekita­nud kristlaste seas mitmesuguseid mõtteid ning kutsunud esile mitmesuguseid arvamusi. Ühed on jõudnud arvamusele, et jüng­rid eksisid ega saanud õigesti aru Jeesuse sõnadest tema tule­mise kohta. Teised on leidnud Kristuse viivitamises süüdi olevat koguduse, sest kogudus ei olevat täitnud oma ülesannet ning ei ole veel temale tulemiseks valmis teinud teed. Kolmandad aga püüa­vad pühakirja andmetest paremini välja lugeda, millal ta tuleb ja millises järjekorras toimuvad sündmused, mis käivad tema viimse tulemise eel – nende seas ka maapealse rahuriigi rajamine, mida ootavad need piibliuurijad.

Tähelepanuväärne aga on, et viimane rühm piibliseletajaid ei leia oma küsimustele ühest vastust, vaid lähevad oma arva­mustes väga lahku – ja et peaaegu kõik nad on oma tähtaegade seadmises juba petta saanud. See on aga meie arusaamise järgi tulenenud sellest, et vastuste leidmisel küsimustele on peatuma jäädud üksikute kirjakohtade juurde, et ei ole ühe asja kohta arvesse võetud kogu pühakirja ütlusi ja ei ole ühendusse viidud kõiki ütlusi. Sest pühakiri on ühe Vaimu töö ja usklik inimene ei saa oletada, et see Vaim iseenesele vastu räägiks. Vastuste otsi­misel siin kerkivatele küsimustele tuleb siis ka hoolsat vahet teha piltliku ja otsese kõneviisi vahel ning tumedaid kohti selgi­tada selgete alusel.

Allpool püüamegi anda oma lugejatele selget pilti küsimuse kohta – niisugust vastust, mis on kooskõlas ka luterliku usuõpe­tuse ja usutunnistuskirjade seletustega. Kõigepealt aga juhime lugeja tähelepanu järgmisele asjaolule.

2. «Viimsete päevade aeg»

Kui apostlid ootasid Kristuse jälletulemist ja kõigi maailma asjade lõppu ning arvasid selle olevat õige lähedal, siis ei ole siin tegemist eksitusega, vaid nende lootus oli rajatud vaatele, mille meiegi peame omaks võtma – nimelt et «viimsete päevade aega» tuleb kindlasti piiratud ajaks lugeda ja et see aeg algas juba Kristuse taevaminemisega, nii et see apostlite ajal täiesti käes oli, nagu ta nüüdki ikka täiesti käes on. Sest viimsete päe­vade aeg ei tähenda piiblis muud kui nende prohvetite ja Jeesuse Kristuse ettekuulutuste täideminemist, mis on veel täide mine­mata peale Kristuse taevaminekut. Oli ju nii, et Kristuses, nagu ta ütles, pidi täide minema kõik, mis on kirjutatud (Lk 24,44).

Ja tema taevasseminemisel olid tõepoolest kõik sündmused täide läinud – peale kahe, mida jüngritel tema taevasseminemi­sest peale kästi oodata. Esimene oli Püha Vaimu väljavalamine, mida Jeesus ise käskis oodata, kui ta ütles jüngritele taevamine­mise eel: «Te saate Pühalt Vaimult väe, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal kuni maailma otsani» (Ap 1,8). Ja teine oli Kris­tuse taastulemine, millest kuulutasid inglid, kes ilmusid tema taevaminemisel taevapilvedel ja ütlesid jüngritele: «See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat» (Ap 1,11).

Esimene, Püha Vaimu väljavalamine, algas ju esimesel neli­püha päeval, mil Peetrus ütles: «See on, mida prohvet Joel on öelnud: Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu välja kõige liha peale» jne (Ap 2,16–17; vrd Jl 3,1jj). Sellega ei olnud aga kõik veel täiesti täide läinud, sest esimese väljavala­misega nelipühal ei olnud Püha Vaim välja valatud kõige liha, s.o. kogu inimkonna peale. See oli alles selle välja­valamise algus. Edasine väljavalamine aga pidi toimuma misjo­ni ja ristimise läbi.

Teine aga ei saa enne toimuda kui esimene on lõpetatud. Sest Issand ühendab selge sõnaga misjonitöö lõpu ja maailma lõpu ehk oma tulemise ning viimse päeva, kui ta ütleb: «Seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnis­tuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp» (Mt 24,14).

Sellelt seisukohalt vaadates küsime siis: millal võib toimuda Kristuse tulemine ja maailma lõpp? Ühtlasi paneme veel mõnda märki tähele, mida Issand on ühendanud oma tulemisega. Ka seda peame silmas, et Kristuse jälletulemise algus ning maailma lõpu algus on juba käes, sest Jeesus ühendab viimse päevaga ju­ba Jeruusalemma hävitamisegi, mis on juba toimunud (70 pKr), nagu näitavad tema kõned. Raske on Jeruusalemma hävitamist lahus hoida maailma lõpu sündmustest (vt Mt 24).

Nii on siis Issand kogu viimsete päevade ajal, s.o. kogu Uue Testamendi ajal, alalisel tulemisel. Maailma lõpu algus on juba toimunud ja selle lõplik läbiviimine võib igal ajal kätte jõuda. Täielikult on aga maailma lõpp käes, kui Kristus saab nähtavaks taevapilve­del ja tuleb kohut mõistma.

Issand on ilmutanud meile oma tulemise tunnustähed ja neid tahamegi siin tähele panna. Neid on viis ja nimelt: 1. Evan­geeliumi kuulutamine tunnistuseks kõigile rahvaile, 2. Iisraeli pöördumine, 3. Kristlaste suur taganemine usust, 4. Suured rii­gi­pöörded maailmas ja 5. Iseäralikud võimsad loodus­nähted.

Vaatleme neid nüüd üksikasjalikult.

3. Kristuse tulemise tunnustähed

a) Evangeeliumi kuulutamine tunnistuseks kõigile rahvaile. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et misjonitöö lõpuleviimine ja maailma lõpp seisavad kõige lähemas ühenduses. Kristus on öelnud (Mt 24,14 Mk 13,10), et enne maailma lõppu peab armu­õpetust ehk evangeeliumi kuulutatama kogu maailmas tunnis­tuseks kõigile rahvaile ja siis alles tuleb ots. Ja apostel Paulus räägib paganate ehk rahvaste arvu täissaamisest (Rm 11,25). Eriti selgelt näitab Jeesuse sõna, et tema jälletulemine ja viimne kohus ning maailma lõpp ei toimu misjonitöö alles pooleli olles. Kui Issand siiski ütleb, et ta tuleb ootamatult nagu varas öösel, et ta tuleb äkitselt nagu välk selgest taevast, siis on see seletatav – esimesele ütlusele vasturääkimata – kahel viisil.

Esiteks tuleb arvesse võtta, et Kristuse tulemine ja viimne kohus jõuab igale inimesele kätte niipea, kui surm teda siit ära kutsub ning ta ajast ja ruumist on välja tõstetud igavikku, kus ei ole mõõtmist päevade ja aastatega, kus ei ole minevikku, ole­vikku ega tulevikku, vaid kõik sündmused maailma algusest kuni lõpuni seisavad korraga meie silme ees, kus käes on lõpmatu ja alatine «täna», ilma et oleks näha eilset või oodataks homset. Ja teiseks tuleb tähele panna, et Jeesus oma tulemise ootamatusest kõneldes räägib ainult oma tulemise viisist ja mitte tulemise ajast. Nii on meil siiski midagi teada ka maailma edasi­kestvuse suhtes ja võime ka öelda: täna Issand kogu maailmale veel ei tule, sest täna ei ole misjonitöö veel lõpule jõudmas. Mis aga määrab selle lõpulejõudmise?

Vanad usuõpetajad olid veendunud, et Jumal on oma armu kõigile rahvaile juba pakkunud. Nad põhjendasid seda ütlustega: «Jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal» (Mk 16,20). «Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad» (Rm 10,18) – «evangeeliumi tõesõnas, mis ... kogu maailmas on vilja kandmas ja kasvamas» (Kl 1,5j) «ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all» (Kl 1,23). Kuid sellel kuulutusel ei ole siiski olnud tagajärge, sest 2/3 kogu inimkonnast on tänapäeval veel paganad. Kuna aga Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid (1Tm 2,4), siis laseb ta tänagi veel oma sõna viia kogu maailma ning armuõpetust kuulutada maailma lõpuni, kuni see on saanud tunnistuseks kõigile rahvastele. Sest just seda tuleb rõhutada, et evangeeliumi oleks kuulutatud tunnistuseks. Sellega ei ole öeldud, et evangeeliumi peaks olema kuulutatud igale ük­sikpaganale, küll aga seda, et see peab jõudma iga rahva keskele ja olema seal nii, et temast teab ja talle ligi pääseb selle rahva iga liige ning võib ka Jumala poole pöörduda. 

Misjonitöö on siis alles lõpul, kui kaovad paganausud ja nende asemele astub kas elava Jumala tunnistamine või tema teadlik salgamine. Sest kõik paganad ei saa Jumala riiki, vaid kindel arv ehk nagu ütleb Paulus, nende «täisarv» (Rm 11,25) – nimelt see arv, mida läheb tarvis selleks, et Jumala koda täis saaks (Lk 14,23) ja ka nende koht oleks täidetud, kes Iisraeli rahva seast maha on jäänud.

See kõik võib veel toimuda meie ajal ja õige pea, sest prae­gu on Jumala sõnal uksed lahti kõigi paganate juurde. Täna aga ei ole see veel toimunud ja täna ootab veel meie Issand, et tema jüngrid asuksid hoolsasti misjonitööle ja sellega kiirendaksid tema tulemist. Seda pangu tähele kõik, kes tema tulemist igatse­vad. Ja kes tema tõelistest jüngritest seda ei igatseks? Issand on ligi, ta tuleb – maran atha!

b) Iisraeli pöördumine. Paganate arvu täissaamisega on aga ühendatud Iisraeli rah­va õndsakssaamine. Issand Jeesus ütleb selle kohta: «Jeruusa­lemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis» (Lk 21,24), ja mõtleb Jeruusalemma all selle linna elanikke, see on juute. Ja apostel Paulus ütleb: «Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael» (Rm 11,25j). Need ütlused näitavad igatahes, et ka Iisrael ehk juudid kui rahvas peavad saama armu­õpetuse osaliseks ning Jumala riigi kodanikeks.

Seda vaadet kinnitavad ka sõnad, et Paulus ootab Iisraeli laste pöördumist Issanda poole (2Kr 3,15j), ning Jeesuse ette­kuulutus, et templikogudus hüüab veel kord temale: «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel» (Mt 23,39). Ka Vana Testament ei kuuluta Iisraeli rahvale ainult raskeid karistusi ja kadu (3Ms 26 5Ms 4,23–31 Ho 3,4j) Jumalast ära­taganemise eest, vaid tõo­tab patust pöördumise ning meeleparan­duse korral ka armu ja uuesti vastuvõtmist Jumala poolt.

Kuid seda ei leia me ometi kuskil öeldud, et lõppudelõpuks kõik juudid pöörduksid, vaid pigem on öeldud, et Juuda rahvas kui rahvas jääb lõpuni Jumala vastaste leeri. Nii näitavad seda prohvet Sakarja ennustused, kus öeldakse, et Jeruusalemm saab uimastuskarikaks kõigile rahvastele ning et Juuda hakkab teda piirama (Sk 12,2) ja et viimseski suures võitluses sõdib Juuda rahvas Jeruusalemma vastu (Sk 14,14).

Õiget piibelliku alust pole ka arvamusel ja ootusel, et juudid enne maailma lõppu veelkord Jeruusalemma kogunevad ja et seal toimub nende pöördu­mine. Me leiame seevastu hoopis tõo­tuse, et Jumal teeb Iisraeli rahvale aseme ja istutab ta paika, kust ta enam ei liigu ja kus pöörased inimesed teda enam ei vaeva, nagu ennemuiste (1 Aja 17,8 2Sm 7,10). See ase ei või aga olla Jeruusalemm, sest tõotus on antud ajal, kus see rahvas julgesti ja kindlasti elas just Jeruusalemmas. Küll aga on see kristlik kirik ehk vaimulik Je­ruusalemm, mis on meie ema, nagu ütleb Paulus (Gl 4,26) ning tuleb kord alla taevast (Ilm 21,2).

Ja et apostel Pauluse vaate järgi petised ja ärataganejad ikka kurjemaks lähevad ja neid eksitatakse ja nemad eksitavad (2Tm 3,13), siis ei ole ka oodata, et kõik juudid kord Jumala poole pöörduvad. Seepärast ei ole see ootus kuidagi õige, et pagana­misjoni lõpul kõik juudid krist­lusesse pöörduksid.

Piibliuurijad ja -seletajad ei ole ka selles küsimuses ühel meelel. On küll palju neid vanade ja iseäranis uuemate seletajate seas, kes väidavad, et juudid enne viimset päeva kogunevad veel Jeruusalemma ja võtavad seal kõik vastu ristiusu. Kuid ka nende hulk ei ole väike ja nende seas on ka Martin Luther, kes ei arvesta kogu Juuda rahva pöördumisega, vaid loevad kõik sellekohased ennustused ainult «ülejäägi», s.o. ühe kindla osa ja arvu juutide kohta käivaks.

Viimase vaatega ühineme ka meie. Rm 11,26 nimetatud Iis­rael ei ole ju «kogu juudi rahvas» või «juudid» liha poolest, vaid see on kõik Iisrael tõotuse poolest, mille hulka kuuluvad ka paganad. Sest Paulus ise on see, kes seletab, et «ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iis­rael ega ole kõik Aabra­hami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased», vaid «tema sooks arvatakse tõotuse lapsed» (Rm 9,6-8) ja et see ei ole juut, kes on liha poolest ümberlõigatud, vaid et südame ümberlõika­mine määrab õige jumalamehe (Rm 2,28j). Ka ütleb Paulus, et me oleme kõik üheks ihuks ristitud, olgu juudi või kreeka rah­vas (1Kr 12,13). Sellega on ka öeldud, et juutidel ei ole erilist pöördumist, vaid nad saavad samal viisil kristlasteks ja pääse­vad õndsusse nagu paganadki. See, mida ütleb Paulus paganate arvu täissaamisest ja kogu Iisraeli pääse­misest (Rm 11,25j), kehtib nende juutide kohta, kes saavad mis­jonitöö kaudu aja jooksul kristlasteks ja kelle arv saab täis koos paganate arvuga, kes samuti kuuluvad Iisraeli hulka, nagu seda ütleb selgesti juba prohvet Sakarja (Sk 9,1).

Nii langeb juutide lõplik pöördumine ühte paganate arvu täissaamisega ja seda tuleb nii mõista, et osa juute saab kristlas­teks ja osa läheb jumalasalgajate leeri, nii et juudiusulisi üldse enam üle ei jää ning kõik, mis oli veel Iisrael tõotuse poolest, on saanud kristlasteks.

Juutide kogunemine Jeruusalemma, mis praegugi käimas, ei toimu aga selleks, et neid kord seal ristiusku pöörataks, vaid sel­leks, et Issanda sõna Jeruusalemma tallamisest alati tõeks saaks. Sest juutidele ei anta seal ju asu, vaid neid tallatakse seal nüüd­ki, nagu näitavad viima­sed araablaste pea­letungid nendele. Ka ei toimu juutide Jeruusalemma kogunemine sugugi usulistel põhjustel, vaid juutide poliitilise võimu koondamiseks nende isade maale. Seda liikumist kutsutakse sionismiks ja selle alga­tajaks on Austria juut Theodor Herzl.

Nii asju nähes ei saa siis juutide praegust kogunemist Jeruu­salemma pidada maailma lõpu eeltähiseks ses mõttes, et oleks ligi nende eriline pöördumine, küll aga sellest vaateko­hast, et juutide võimu koondamine võib teed valmistada maailma­revo­lutsiooni kindlustamisele. Sest juudid hakkavad tähtsat osa män­gima viimases võitluses Kristuse ja tema vastase vahel – ent Kris­tuse vastasena, nagu näitavad Sakarja ennustused. Nimetab ju Ilmutusraamat neid «saatana koguduseks» (Ilm 2,9).

Juutide praegune liikumine on siis maailmalõpu lähenemi­se tunnuseks ainult ettevalmistusena Kristuse-vastase ilmumisele. Sellest küljest tuleb selle liikumisega ka arvestada, nagu me ole­megi selle maailmalõpu tähtede hulka arvanud.

c) Kristlaste suur taganemine usust. Kristuse vastase ilmumine on ühenduses kolmanda suure maailma lõpu ja Kristuse tulemise tundemärgiga, nimelt krist­laste suure ärataganemisega oma usust. See ärataganemine on seespidiselt tingitud uskmatu meele kasvamisest kristlaste seas, välispidiselt aga suurest tagakiusamisest ning ülekohtutegudest, mis riikide elus kristlaste vastu üles kerkivad. Jeesus väljendab neid ilmsiks saavaid nähteid sõnadega: «Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus» (Mt 24,12). Apostel Paulus aga näitab 2Ts 2, et ülekohtu kõrgpunktiks ja ärataganemise mõjuvaimaks põhjuseks saab olema Kristuse vastase ehk Anti­kristuse avalikukssaamine, keda ta nimetab «patu inimeseks» ja «hukatuse pojaks». Seda ennustades ütleb ka Paulus selge sõna­ga, et Kristuse päev ei tule enne, kui pole tulnud ärataga­nemine ja avalikuks ei ole saanud Kristuse vastane (2Ts 2,2–4). Sellega on siis öeldud niisama selgelt, kui Jeesuse sõnaga armuõpetuse kuulutamisest rahvaile tunnistuseks (Mt 24,14), et Kristus veel täna ja homme ei saa tulla, sest «patu inimene ja hukatuse poeg» ei ole veel ilmunud. Kui ruttu ta aga ilmub, on iseküsimus. Ta võib õige pea ilmuda, sest Paulus ütleb oma ettekuulutuses, et «ülekohtu saladus on juba toimu­mas» ja saab avalikuks, «kui ainult vahelt ära kaob see, mis teda seni takistab» (2Ts 2,6–8).

Meil tuleb kõigi Kristuse viimse tulemise märkide juures ikka tähele panna, et need märgid ei ilmu äkitselt, vaid et nad arenevad ja suurenevad, nagu kevadel puude pungad ja lehed, millest näha võib, et suvi on juba ligidal (Mt 24,22). Apostel Paulus nägi neid selgesti ja meie võime näha veel selgemini, sest nüüd on nad palju selgemaks saanud.

See ülekohtu saladus, millest räägib Paulus ja mille areng jõuab kõrgpunkti «patu inimese» ehk Kristuse vastase ehk, nagu nimetab teda Ilmutus­raamat, «metsalise» avalikukssaamisega, on meil ju selgesti silme ees praeguse kristliku kiriku osalises tagakiusamises Nõukogude Liidus. Seal on üks vaadeldava puu pung selgemini lahti löönud kui mujal, seal näeme me maa­ilma lõpu eelse Kristuse vastase ilmumise ja suure ärataganemise eelmängu. On silmatorkav, et Venemaa usu-tagakiusajad on kõik enamasti kristlusest pärit (1Jh 2,18j) ja et Venemaal sellega kergesti hakkama on saadud, et kogudused lagunevad ja kaovad. Tuleb ju meile teateid, et suurteski kogudustes ei saada enam kokku paarikümmend inimest, kes tahaksid endid kristlasteks ja koguduseliikmeteks tunnistada, ja et neid kohti on palju, kus ükski koguduseliige ei julge peavarju ning ulualust anda oma õpetajale, sest tal tuleb karmi karistust ja surmanuhtlust karta selle eest. Kristluse vastu tarvitusele võetud abinõud Venemaal on tõesti nii võimsad, et nad jõuavad seal kristliku kiriku ära hävitada ja täiesti nähtamatuks teha.

Nii saab aga ükskord olema kristliku kirikuga üle maa­ilma, nimelt siis, kui suur viimane võitlus, millest räägib pühakiri, jõuab kätte Googi ja Maagoogi nime all (Hs 38 ja Ilm 20). Siis ei aita muud, kui et Kristus ise oma kogudusele appi tuleb lü­hendama viletsuse päevi, nagu ta ise ütleb: «Kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski liha, aga äravalitute pärast kahandatakse neid päevi» (Mt 24,22). Need viimased sõnad olgu meile siis ka lohutuseks meie usuvendade kohta Venemaal: seda viletsust, milles ägavad seal kristlased, lühen­datakse. Ja meie võime ehk koguni öelda, et see viletsuse kõige valusam aeg ei saa kauem kesta kui 3 ½ aastat ehk 42 kuud ehk 1260 päeva. Sest kui Kõigekõrgema vastu juba sel teel hakatak­se võitlema, et seatud aegu (nädala muutmine 5 päevaseks) ja kohtu­viisid (abieluvõimaluste kaotamine) ümber lükatakse, siis võetakse valitsus vastaste käest varsti ära (Tn 7,25j).

Milline saab aga olema see Kristuse vastane, Antikristus, Metsaline ehk, nagu Paulus teda nimetab, «patu inimene ja hukatuse poeg», selle kohta lähevad arvamused väga lahku. Nen­de piibliseletajate hulk ei ole väikene, ja nende seas on ka Martin Luther, kes ütlevad, et Kristuse vastane ehk Valekristus on juba avalik ja et selle avalikukssaamine Kristuse tulemist enam ei takista. Nad näevad Valekristust ehk Kristuse vastast Rooma paavstis, sest tema näib olevat küll see, kelle kohta ütleb Paulus, et ta «paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nime­tatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista jumalana» (2Ts 2,4). Kuid ometi ei saa me selle vaatega ühineda, sest Rooma paavstil ei ole seda tundemärki, mida apostel Jo­hannes nime­tab Valekristuse kõige selgemaks tunnuseks, nimelt Kris­tuse jumalikkuse salgamine ning selle salgamine, et Jumal on tema Isa ja tema Jumala Poeg (1Jh 2,18.22). See­pärast oleme küll nõus sellega, mida ütleb paavsti kohta Augsburgi usu­tunnistuse Kaitsekiri (Apoloogia), et ta on «osa Kristuse vastase riigist» (pars regni anti­chris­ti), aga Kristuse otsene vastane paavst siiski ei ole, juba seepärast, et paavste on olnud terve hulk ja et alles IX sajandil kerkis üles mõte, et Rooma paavst võiks olla see isik, keda Paulus nimetab patu inimeseks ja hukatuse pojaks.

Meie veende järgi on Kristuse vastane, kes avalikuks saab, ja see metsaline, kellest eriti selgelt räägib Ilm 13, üksainus isik, kes veel ei ole avalikuks saanud, sest tema avalikukssaamist, nagu ütleb apostel Paulus, veel midagi takistab ja et see peab vahelt kaduma, mis teda takistab (2Ts 2,6j). See, mis teda takis­tab, ei või olla muud kui Jumala seatud kohtuviisid, mis põhine­vad Moosese käskudel ja seadustel ning Rooma riigi õigustel, millele praegused riigid on veel rajatud ja mille õõnestamise kallal enamlus vaeva näeb. Kui ükskord kukutatakse kõik riigi­valitsused üle kogu maailma ja valitsema hakkab ülemaailmne diktaator, nagu on valitsenud ja valitsemas Lenin ehk Stalin üle Venemaa, siis saab selles diktaatoris avalikuks Kristuse vastane.

Ei saa silmi kinni panna, et asjaolud sinnapoole arenevad. Praegu on küll selge, et Venemaalt tõusnud suur revolut­sioon raugeb, et kommunism maailmas seekord maha surutakse ja põranda alla poeb. Aga ta tõuseb uue jõuga ja püüdleb maa­ilma­revolutsioonile. Seda näitab maailma lõpu tunnustäht, mis saab avalikuks riikidevaheliste olude arenemises maailmas.

d) Suured riigi­pöörded ja võimsad loodusnähted. Jeesus loeb maailma lõpu tunnustähtede hulka ka sõdade ja riikide vaheliste võitluste arenemise. Ta ütleb: «Te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid..., sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid» (Mt 24,6-7). Küll ei ole siis, kui see kõik toimub, lõpp veel käes, kuid see kõik viib lõpu poole ning ütleb, et sõjad ja võitlused rahvaste vahel ei rauge ega vähene, vaid kasvavad ja suurenevad. Süvenevad ka mässud ja revolutsioonid.

Seda arengut, seda pungade puhkemist, me ju ka näeme. Põhjasõda 200 aasta eest oli suurem kui sada aastat varem 30 aastane sõda. See haaras kaasa kõik Euroopa põhjariigid. Ja Napoleoni sõjad sada aastat hiljem panid juba kogu Euroopa liikuma. Aga lõppenud maailmasõda, eks see haaranud kaasa juba suurema osa maailmast. Ja kui Prantsuse revolutsioon 140 aasta eest piirdus üksnes prantslastega, siis liikusid 60–70 aastat hiljem revolutsiooni lained palju laiemalt.

Ja mida ütleme me viimase revolutsiooni kohta? Kui palju see on süvenenud? Mida tähendavad nende nähtuste kõrval kõik rahvasteliitude ja kiriklike liitude rahulepingud ning unistused maailmarahust? Need püüded võivad tuua ainult ajutist rahuae­ga, aga mitte jäädavat maailmarahu, sest see, et Kristuse ja tema vastase liikumist saaks ühe mütsi alla panna ja lepitada, on pü­hakirja valguses küll tühi lootus. Kõik need rahulepingud ei ole paremad kui vennastumised kaevikuis keisrivalitsuse kuku­tamise puhul. See, et tõsikristlased ja täisvereli­sed kommunistid vendadeks saaksid, ja veel ilma igasuguse võitluseta, on küll võimatu. Ei, sõjad lähevad suuremaks, revolutsioonid sügava­maks, kuni jõuab kätte Googi ja Maagoogi võitlus, millest rää­gib piibel (Hs 38–39 Ilm 20), ehk maailmarevolutsioon, mida Kristuse vaenlased ette kuulutavad. Seepärast käsib Kristus neid tähele panna. Ja seepärast pöörab ta ka tähelepanu loodus­nähtustele.

Sest ka loodusnähtusi tuleb pidada maailma lõpu tunnus­tähte­deks. Alalised maavärisemised, looduskatastroofid, need peavad alatasa inimestele meelde tuletama, et nagu Noa päevil maa veega ära hävitati, nii peab ta ükskord ka tules otsa saama. Kui siis ilmuvad kõige kohutavamad loodusnähtused, kui kohe peale viletsusaega läheb päike pimedaks ja kuu ei anna valget ning tähed taevast langevad, sest taeva vägesid kõigutatakse (Mt 24,29 Jl 3,10 Sk 14,6-7 2Pt 3,10), siis on usklikel teada: nüüd tuleb Kristus! Siis tõstku nad oma pead ja vaadaku üles, sest lunastus on lähedal ning Inimese Poega nähakse tulevat taevast pilvede peal (Lk 21,27-28).

Nii on Kristuse tulemisega lugu tema selgete sõnade järgi. Tulemisest, mis toimuks veel enne tema viimset tulemist, ei rää­gi Jeesus üldse ja see ei mahuks ka tema kuulutuse raami­desse. Kõik unistused Kristuse kahekordsest tulemisest – esiteks rahu­riigi rajamiseks siia maa peale, ja alles «tuhat aastat hiljem», lõputegemiseks maailmale, on vägevad eksitused ning tu­levad sellest, et nägemusi (eriti Ilm 20) võetakse otsese kõnena ning seletatakse võõriti tuhandeaastase rahuriigina.

4. Mida tuhandeaastasest rahuriigist arvata?

Tuhandeaastase rahuriigi kuulutajatele võime julgesti öelda, et niisugune maapealne riik on ainult nende mõttekujutlus, mis on tekkinud nende peades piibli pealiskaudse lugemise tõttu.

Tuhandeaastase rahuriigi võimalusele seisavad risti vastu kolm tõsiasja:

a) Pühakiri ei kõnele üheski kohas tuhandeaastasest rahuriigist. Piiblikohtades, kus Jeesus kirjeldab maailmalõppu, ei räägi ta ühegi sõnaga niisugusest riigist. Ilmutusraamatus räägitakse küll tuhandest aastast (Ilm 20,2), kuid seal pole öeldud poole sõ­nagagi, et vagad kord maa peal saavad olema niisuguse ilmaliku heaolu­riigi peremehed, nagu meie aja usu­indlejad seda soovi­vad, usuvad ja õpetavad.

Tuhandeaastase riigi leidmine sõnadest, mis seisavad Ilm 20,1-6, on kõige hirmsam püha­kirja võltsimine, mis iial ette on tulnud. Sest just Ilmutusraamat räägib igal pool kõige suurema tõsidusega sellest, mis on otse tuhandeaastase rahuriigi vastand, nimelt et kristlik kirik siin maa peal saab otsani olema tagakiu­samiste ning viletsuste alune. Pandagu ometi tähele, et nägija Johannes nägi märtrite hingesid, mitte ihusid (s.4). Esimene ülestõusmine, millest on juttu seejärel (s.5), ei olegi surnute liha ülestõusmine, vaid on üksnes õndsa hinge saabumine Kristuse juurde ihuliku surma puhul.

Selge on ka, mida on tahetud öelda sõnadega: «Ta võttis kinni lohe, vana mao, see on Kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks» (s.2). Sellega on öeldud, et kura­dile on teatavaks pikaks ajaks võimatuks tehtud eksitada pagan­rahvaid (s.3) ning rikkuda ja hävitada Jumala linna, s.o. Jumala kogudust. Jah, sellega on meie troostiks kindlalt ja ustavalt öeldud, et tõeline kristlik kirik on siin maa peal vägevalt kaitstud kuradi pealekäimiste vastu. Kurat on alati ahelais nagu ketikoer, kes kaugemale ei saa kallale minna kui kett ulatub ja ainult neid küünib hammustama, kes selle ringi sisse astuvad. Kristus ütleb ju, et keegi ei saa tema käest ära kiskuda tema lambaid (Jh 10,28). Muidugi, kes tema lammastest patuga män­gima hakkab ja kiusaja ringi sisse astub, seda kiusaja ka ham­mustab ja hammustab surmavalt. Kes aga Kristuse juurde jääb, selle hing pääseb igavesti.

Küll räägib Ilm 20 ka sellest, et veretunnistajad «virgusid ellu usus» (s.4) ning «peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes temaga need tuhat aastat» (s.6). Mingit põhjust pole aga seda kohta nii seletada, nagu käiks see mõne maapealse valitsus­võimu kohta. Sellisele mõttele viib usuindlejatest seletajaid nende lihalik iha, kord selle maailma peremeesteks saada. Samasugune oli ju juutide lootus oma Mes­sia riigi kohta. Niisugustest himudest peame hoiduma ja sellised lootused enestest kõrvale heitma.

Mida tähendab usklike valitsemine koos Kristusega siin maa peal, peaks meile selgeks saama Jumala sõnadest. Usklikud on kuningad ja preest­rid siin maa peal, teostades siin Kristuse kuninga ja ülempreestri ametit, s.o. misjonitööd tehes ja pattude andeksandmist jagades. Mõlema tege­vuse jaoks on andnud meelevalla Kristus – esimese jaoks sõnadega: «Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani» (Mt 28,18–20); ja teise jaoks sõnadega: «Nõnda nagu Isa on läkitanud mind, nõnda läkitan ka mina teid. Ja kui ta seda oli ütelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim!» Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud» (Jh 20,23).

Valitsemisest misjonitöö ja pattude andeksandmise kaudu räägib ka Johannese ilmutusraamat, kui ta ütleb Ilm 1,6: «Ta on meid teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale.» Või nagu öeldakse 1Pt 2,9: «Teie aga olete valitud sugu, ku­ninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulu­taksite tema aulisi tegusid.» Või 2Tm 2,11–12: «Kui me ühes temaga oleme surnud, siis me ka elame ühes temaga; ja kui me ühes kannatame, siis me ka valitseme ühes temaga.» Ka need õndsad, kes Kristuse juurde tulevad, valitsevad koos Kristusega siin maa peal seeläbi, et nende kuulutatud sõna oma edasi mõ­jub järeletulevatele põlvedele. Ses mõttes ütleb kuningas oma sulasele ka tähendamissõnas: sina valitse kümne või viie linna üle (Lk 19,17.19).

Usklike valitsus teostub aga Jumala sõna kuulamise kaudu. Seda näitab ka Johannese ilmutus­raamat, kui ta kuuleb püha rahvast taevas tunnistavat pitseriga raamatu avamisel Talle poolt: «Sa oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal» (Ilm 5,10). See kirjakoht ju näitab, et Kristuse kaasvalitsejate asupaik on taevas, aga nen­de valitsus ainult maa peal. Nii on Kristusega koos valitsemine vaimulik valitsemine ja temaga koos valitsejad viibivad tema ees taevas. See on õndsate hingede valitsus – neid hingesid nägi Johannes aujärgedel (Ilm 20,4).

Ühesõnaga: me ei leia ilmutusraamatust tuhandeaastast maapealset rahuriiki. Ehkki rahuriigi mõtteid leidub Vana Testamendi prohvetite juures, eriti Jesaja ja Sakarja juures, ei räägita seal midagi tuhandest aastast ja on kergesti näidatav, kuidas needki kohad käivad vaimuliku riigi ja vaimuliku rahu kohta, mis teostub ainult «Issanda mäel», s.o. Jumala koguduses (võrdle Js 11,6–9, eriti s.9: «Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tund­mist – otse­kui veed katavad merepõhja»).

b) Jumalariik ei ole siit maailmast. Õpetus tuhandeaastasest rahuriigist käib vastu ka Jeesuse sõnadele: «Minu riik ei ole sellest maailmast» (Jh 18,36). See käib ka vastu Jeesuse õpetusele, et keegi ei tea tema tulemise päeva ega tundi (Mk 13,32 Mt 24,36). Kõige enam aga käib see vastu puhtale õpetusele õigekssaamise kohta armust. Armuõpe­tus ei juhi meid lihaliku õnnepõlve lootuste poole, vaid sünnitab igatsuse igaveste hoonete järele. Armuõpetus ei taha ka rajada uut ilmalikku riiki, vaid kuulutab, et Jumal loob uue taeva ja maa, kus õigus elab (2Pt 3,13). Armusaavutus ei ole maapealne heaolu, vaid igavene õndsus taevas.

c) Ei ole loota kõigi juutide pöördumist. Prohvetid ütlevad, et pöördub ainult jääk ja ka Paulus sele­tab Rm 11,5, et Iisraeli «jääk on üle jäänud armuvalikut möö­da.» Kui ta siis Rm 11,25-26 ütleb, et «Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse, ja nõnda kogu Iisrael päästetakse», siis tähendab seegi, et peale paganate «ar­vu» saab täis ka Iisraelist valitute «arv». Sest kui me tahaksime mõista «kogu Iisraeli» all kogu rahvast tema täies lihalikus arvus, siis peaksime väitma, et hukka ei lähe ükski juut, vaid et viimati kõik õndsaks saavad, ka Juudas.

Rahuriigi lootused ei ole muud kui juutide lootuse uuenda­mine, mis ootas Messiat maapealse riigi rajajana. Augsburgi usutunnistus mõistab hukka kõik need õpetused ja meil ei ole põhjust nende meeste «usu mõõtu» ehk usu analoogiat kõrvale heita, kes nägid vaeva selle usutunnistuse kallal. Kristus ütleb: «Minu riik ei ole sellest maailmast!» Ja nagu Jeesus ise oma elu­ajal oli ristikandja, nii peab ka tema kirik olema ristikandja siin maailmas kuni lõpuni.

Pääseb üksnes see, kes peab vastu lõpuni (Mt 24,13). Seda ütleb Jeesus kristliku kiriku kohta kõ­nedes viimsest lõpust. Sellest pidagem kinni ja jätkem kõrvale kõik unistused.

Märgid, mis on nähtaval, ei kuuluta rahuriigi, vaid viimse päeva ligidalolekut.

Ilmunud artiklina Meie Kirik 1930: 306-307, 314-316 ja 326-328 ning Meie Kirik 1929: 266-267. Kokku pannud Arne Hiob.