Läti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ettekanne «Jumala Sõnale rajatud abielu ja Balti piiskoppide seisukohavõtt seoses samasooliste partnerlusega» Pauluse Sinodi kirikupäevadel Kristiinankaupunkis 15. märtsil 2008.
Homoseksualismi teema käsitlemisel oli minu jaoks kõige raskem otsustada mitte seda, mida rääkida, vaid millest rääkimata jätta. Teema on väga lai ja aeg on piiratud.
Võib-olla olete märganud, et läänemaailmas on paljudes paikades juurutatud kolmeastmelist homoseksualismi programmi.
Esimene samm on ühiskonna tundlikkuse vähendamine homoseksualismi teema suhtes. Teema korduv esitamine paljudes erinevates sõnavõttudes loob mulje, et tegemist on millegi normaalsega.
Teine samm on äratada kahtlust traditsiooniliste väärtuste vastu. Inimesed, kes avastavad ennast sallimatute ja homofoobsete religioossete fanaatikutena, peavad end süüdlaseks. Nad satuvad segadusse, sest massimeedia peab neid ebanormaalseteks sellepärast, et nemad peavad homoseksuaalsust ebanormaalseks.
Kolmas samm on seksuaalvähemuste ühiskondliku staatuse parandamine. Moodsas ühiskonnas peetakse vähemuste õiguste kaitset väga oluliseks. Tegelikult ei peaks me homoseksuaalsest vähemusest rääkima rohkem kui näiteks miljonäride vähemusest. Ka miljonäride arv on väike ning neil on oma spetsiifilised huvid.
Seega pole meil tegemist juhuste jadaga, vaid eesmärgikindla ja tulemusliku kolmeastmelise programmiga. Kahjuks võib sarnaseid protsesse kohata ka kirikutes. Traditsiooniliste arusaamadega kristlased satuvad segadusse ning hakkavad kahtlema, kas nad on ikka pühakirjast õigesti aru saanud. Seetõttu soovin põgusalt käsitleda pühakirja õpetust inimese olemusest ja seksuaalsusest. Samad seisukohad on aluseks ka Läti kiriku asjakohasele seisukohavõtule.
Esimene Moosese raamat seostab väga tihedalt inimese loomise jumalanäolisena ja loomise mehe ja naisena: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks» (1Ms 1:27). Jumalanäolisus tunnistab mehe ja naise ühtsusest ning inimese seksuaalsus on teineteist täiendav, luues ühe terviku. Inimese seksuaalsus pole mitte üksnes vahend paljunemiseks, vaid selle eesmärgiks on ka terviku saavutamine, saamine üheks lihaks. Vaadakem ka 1Ms 2:20.24: «Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele, aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks... Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» Teine loomislugu viitab seksuaalselt tervikliku isiku jagamisele kaheks erinevaks seksuaalseks isikuks. Jumal lõi sihilikult mehe ja naise nõnda, et nad teineteist täiendades moodustaksid terviku. «Üheks lihaks saamine» ei tähenda mitte ainult intiimsuhteid või perekonna loomist, mille eesmärk on jagada ühist elu, vaid ka mehe ja naise taasühendamist üheks seksuaalselt terviklikuks olendiks. Selles tervikus ei saa mees ega naine käsitleda end lahus oma soost, sest piibelliku loomiskäsitluse järgi ei saa inimene olla ilma soota. Terviku saavutamiseks vajalikku osa ei saa samasooline seksuaalpartner anda, sest piibellikus tähendus on seda taolises partnerluses saavutada võimatu. Püha apostel Paulus kirjeldab taolisi liite sõnaga para physin. Tõlkes tähendab see ebaloomulikku või loomuvastast. Otsetõlkes viitab see ka puudulikule loomulikkusele või loomulikust möödalaskmisele. Sõna «patt» üks kreekakeelsetest tähendustest ongi «märgist mööda laskma».
Ka Issand Jeesus pidas Piibli kahte esimest peatükki põhjapanevateks, struktuuri loovateks: «Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mk 10:6–9). Seksuaalset praktikat defineerides arvestas ka Issand Jeesus loomisega. Ta ei pea loomiskorda mitte üksnes normaalse olukorra kirjelduseks, vaid ettekirjutuseks, normiks, pidades loomiskorda olulisemaks isegi Moosese seadusest. Abielust, perekonnast ja seksuaalsusest rääkides on see Jeesuse jaoks absoluutselt vältimatu tingimus. Kui tegemist pole mehe ja naisega, ei ole mõtet rääkida ustavusest, partnerite arvust, võrdõiguslikkusest, alaealisusest või täisealisusest – mida rõhutatakse kaasaegses diskussioonis. Seda tingimust täitmata pole rohkem millestki rääkida.
Üldjuhul kristlik kirik abielulahutust või mitmikabielu ei toeta. Siiski tehakse kirikule valikulisuse pärast etteheiteid – kui teatud tingimustel on abielulahutus või polügaamia lubatud, miks siis keelatakse homoseksuaalseid suhteid? Nii Uus kui Vana Testament lubavad teatud tingimustel polügaamiat. Abielurikkumise puhul, kus teine osapool on hüljanud kristlasest abikaasa, on viimane vaba. Mooses andis loa lahutamiseks südame kanguse pärast. Kuid ei Mooses ega keegi teine pole mingil viisil ega mingitel tingimustel pidanud lubatavaks homoseksuaalset praktikat. Pealesunnitud ja vabatahtlikku homoseksuaalset akti eristab vaid see, et ühel juhul võetakse mehelt tema au vägisi, teisel juhul loovutab ta selle vabatahtlikult.
On seksuaalsust, mis hävitab inimese jumalanäolisuse ja seksuaalsust, mis tugevdab jumalanäolisust. Viimaseks on monogaamne eluaegne ühendus vastassoost isikuga. Võibolla on neile, kes on jälginud avalikku diskussiooni, jäänud mulje, et kiriku suhtumine või seisukoht rajaneb vaid mõnele üksikule kaheldava tõlgendusega kirjakohale. Asi on selles, et kirik vaatleb neid küsimusi põhimõttelistena, kus kõige olulisem on loomisloo struktuurne lugemine, mis määratleb eneses mehe ja naise komplementaarsuse ning seksuaalsuse eesmärgi. Üksikud piiblikohad on vaadeldavad põhiprintsiipide kommentaaridena. Nimetan järgnevalt neist mõned.
Üht kirjakohtade rühma võib nimetada «leviitlikeks keeldudeks». Kolmandas Moosese raamatus on spetsiifilised ja väga konkreetsed keelud seoses seksuaalsuse erinevate tüüpidega: suguühe loomadega, lähisugulastega (ema, ämm, tütar, tütretütar, õde jne) ja samasoolistega, täpsemalt mehe ja mehe vahel. Kõik need on keelud on oma iseloomult ja ülesehituselt sarnased. Intsest on suguühe lähedase sugulasega. Nii intsest kui homoseksuaalne ühendus, aga ka suguühe loomadega on niivõrd selgelt anomaalsed, et nende lubamiseks puuduvad erandid mistahes asjaoludel. Võime lugeda 3Ms 18:22: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!» 3Ms 20:13: «Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!» Need keelud on liiga selged ja konkreetsed, et Piiblit ausalt lugedes oleks võimalik neid eirata, kummutada või tõlgendada teisel viisil. Neid keelde on püütud vältida, öeldes et tegemist on juudi rituaalsete käskudega, mis pole kristlastele siduvad. On väidetud, et kristlaste jaoks on kõik need vanad seadused asendatud armastuse käsuga, mis sisaldab muuhulgas ka homoseksuaalset armastust.
Sellega seondub kolm probleemi. Sel viisil lähenedes peaks see puudutama kõiki Kolmanda Moosese raamatu 18. ja 20. peatüki ettekirjutusi. See tähendaks, et mitte ainult homoseksuaalsus, vaid ka zoofiilia ja intsest jms oleks lubatud. Teiseks puudub alus väita, et tegemist on rituaalsete seadusega, mis oleks kaotanud tähenduse koos Vana Testamendi preesterlusega. Pigem on tegemist kümne käsu kommentaaridega, ning kristlased pole iialgi loobunud kümnest käsust. Kolmandaks – neid keelde korratakse ka Uues Testamendis. Näiteks 1Tm 1:8–10: «Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt, teades seda, et Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.» Seega võime nende kirjakohtade analüüsi võtta kokku tõdemusega, et samasoolisi seksuaalsuhteid puudutavad leviitlikud keelud on absoluutsed ja eranditud. Need teod on patused oma loomu poolest.
Püha Paulus kinnitab ja tsiteerib neid käske selgelt ka Uues Testamendis, kus ta nimetab homoseksuaalset suhet patuseks ja seetõttu keelatuks. Paulus toob ka mujal Uude Testamenti Kolmanda Moosese raamatu keelde: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad» (1Kr 6:9). Mida selle vastu väidetakse? Öeldakse, et pole selge, keda Paulus meestepilastajaid nimetades silmas peab (kreeka keeles malakoi ja arsenekoitai). On selge, et need inimesed on Pauluse poolt neetud, kuid võib-olla on ka mehi, kes on omavahel seksuaalsuhtes, kuid mitte lõbupoiste ega meestepilastajatena? Ma ei usu, et see oleks võimalik. Arsenekoitai tähendab meest, kes magab koos meestega. Kust me leiaksime võõraid jumalaid teenivaid inimesi, keda Paulus ei nimetaks ebajumalateenijateks? Milliseid abieluväliseid seksuaalsuhteid omavaid abieluinimesi nimetab Paulus teisiti kui abielurikkujateks? Millised mehi, kes magavad meestega, nimetab Paulus teisiti kui meesteks, kes magavad meestega? Võib-olla sellised mehed, kes ei ole mehed? See oleks absurd või üks järjekordne trikk, millega püütakse vältida väga selget kirjakohta.
Üks väga tuntud piiblikoht on Rm 1:23–27: «Ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.»
Mõnikord väidetakse, et Paulus ei räägi siin mitte homoseksuaalsetest suhetest, vaid teatud religioossest praktikast, homoseksuaalsest templiprostitutsioonist. Tõesti, homoseksuaalset suhet nimetatakse siin ebajumalateenistuse kontekstis, kuid Paulus ei vastanda kultuslikku homoseksuaalset prostitutsiooni «normaalsele» homoseksuaalsele suhtele. Neid nähtusi nimetatakse siin üheskoos, kuna nad osaks samast nähtusest – ebajumalateenistus ja homoseksuaalne praktika on iseloomult sarnased. Ebajumalateenistus on selle vertikaalne komponent ja homoseksuaalne suhe on horisontaalne komponent. Ebajumalateenistus moonutab tõde Jumalast, sest inimesed hakkavad Looja asemel kummardama loodut. Homoseksuaalne praktika moonutab Jumala tõde inimesest, sest see moonutab Jumala seatud loomiskorra tõde. Sellepärast nimetatakse neid kahte asja kõrvuti ning võime olla kindlad, et Paulus ei räägi siin templiprostitutsioonist. Mõnikord on seda piiblikohta püütud selgitada väitega, et Paulus eristab «halba», omandatud homoseksuaalsust, millele vastandub õige, kaasasündinud homoseksuaalsus. Tekst ja sõnakasutus ei anna selleks alust. Pigem räägitakse siin homoseksuaalse himu rahuldamise viisist: «Jumal on andnud nemad himudes rüvedusse.» See osutab, et homoseksuaalne himu on neis inimestes juba eelnevalt olemas, muidu ei oleks neil midagi, mida hüljata.
Järgmine argumentide liik – ehkki ma isegi ei tahaks neid nimetada «argumentideks», vaid pigem ideoloogiaks – on väide, et iga piiblilugu, mis räägib samasooliste inimeste südamesõprusest, kiindumusest või armastusest, räägib homoseksuaalsusest. Nimetatakse erinevaid inimesi, näiteks Taavetit ja Joonatani, Rutti ja Naomit, Jeesust ja jüngrit, keda ta armastas. See on täiesti sihilik ja põhjendamatu väide, milleks Piibli tekst ei anna mingit põhjust. Homoseksuaalsust või intsesti ei saa pookida ka Jeesuse sõnadesse «Isa armastab Poega» või «armastage üksteist nagu mina armastan teid». Selliseid väiteid ei peaks teoloogilises diskussioonis isegi uurima.
Ehkki taolisel viisil on tühjaks tehtud kõik piibliseletamise viisid, pole ühtki põhjust Uue Testamendi tekstide põhjal järeldada, et homoseksuaalne aktiivsus oleks heakskiidetav ükskõik millises seoses või tingimustel. Lihtsamalt öeldes: te ei pea end süüdistama oma piibellike ja konservatiivsete väärtuste pärast. Minu arvates on kõik taolised süüdistused osaks eelnimetatud kolmeastmelisest programmist, mis püüab selgust asendada ebaselgusega ning avalikuks toomise asemel pigem peita.
Teine viis teema käsitlemiseks on vaadelda homoseksuaalsust laiemalt. Väidetakse, et Piibel isegi ei tunne sellist mõistet nagu seksuaalne sättumus. Otsekui Paulus ja teised Piibli autorid ei teaks inimestest, sealhulgas ka usklikest, kes tunnevad pikaajalist ja kõikevaldavat seksuaalset tõmmet samasooliste inimeste vastu. Kirikul seevastu olevat kohustus avada probleem täiesti uuest aspektist ning mitte korrutada Piibli vanu väiteid. Ma usun, et ka need väited on alusetud.
Esiteks – kreeka-rooma maailmas oli sarnaselt tänapäevale terve hulk igasugu teooriaid, mille kohaselt vähemalt osa homoerootilisest külgetõmbest on bioloogilist või sotsiaalset päritolu. Aristoteles on oma «Nikomachose eetikas» rääkinud meestest, kes soovivad «penetreerida» ja meestest, kes soovivad «saada penetreeritud» ning meestest, kes tahavad nii penetreerida kui olla penetreeritud. See tuleneb nende suguelundi ehitusest. Mõne teise jaoks seostub see meeldivate mälestustega seksist täiskasvanud meestega. See võib saada selle isiku loomuseks, kes on oma loomult ihar ja pehme. Sarnaseid mõttekäike võime leida ka teistelt antiikautoritelt. See osutab, et muistsed kreeklased ja roomlased olid teadlikud sellise kalduvuse võimalikust sünnipärasusest või omandamisest lapsepõlves. Püha Paulus oli haritud ja palju reisinud Rooma kodanik, kindlasti olid taolised teooriad talle tuttavad. Seega pole kaasaegsed «uued teadmised» homoseksuaalsusest kaugeltki uued ning erinevus antiikse ja moodsa arusaama vahel pole kuigi suur. Muide, moodsal loodusteadusel puuduvad tõendid homoseksuaalsuse geneetilisest põhjuslikkusest, samuti pole leitud erilist «homoseksuaalset aju». Taolisi õigustusi toovad esile mitte geneetikud, vaid psühholoogid ja sotsioloogid, kes aga pole selles küsimuses eksperdid. Neile on see vaid üks käepärane väide asjade põhjendamiseks.
Teiseks. Püha Paulus räägib kaasasündinud tungidest, mida inimene ei suuda täielikult kontrollida. Kui Paulus oleks ka teadnud, et homoseksuaalne kalduvus võib olla põhjustatud bioloogilistest eeldustest, poleks see muutnud tema arusaama homoseksuaalsest käitumisest. Paulusele oli võõras arusaam, et kõik meie bioloogilised impulsid on loomulikud ja loodusega kooskõlas ning seega moraalsed. Sisemised impulsid on väga ebausaldatavad allikad Jumala tahte kindlaksmääramiseks. See, mida tänapäeval nimetatakse seksuaalseks orientatsiooniks või täpsemalt öeldes homoseksuaalseks orientatsiooniks, sarnaneb otseselt sellega, mida Paulus kirjeldab patuna. Oma kirjas roomlastele kirjeldab Paulus pattu kaasasündinud tungina, mis toimib inimese lihas. Me oleme pärinud selle tungi oma esivanematelt ning me ei suuda seda täielikult kontrollida. Kui Paulus oleks toodud 21. sajandisse ning keegi oleks talle öelnud, et homoseksuaalne kalduvus võib olla põhjustatud mingist kaasasündinud tegurist, siis vastaks ta ilmselt: «Aga seda olen ma kogu aeg rääkinud.»
Homoseksuaalne orientatsioon ei ole kuidagi seotud seksuaalsuse peamise teemaga, milleks on struktuurne komplementaarsus. Mehel ja naisel on seksuaalses tervikus teineteist täiendavad rollid – see on Piibli seksuaalsuse mõõt. Heteroseksuaalsuse kriteerium kehtib sõltumatult kõigist muudest asjaoludest, nt kas homoseksuaalne suhe on pikaajaline ja truu või kas seksuaalvahekorras olijad on täiskasvanueas jne. Lisaks on kalduvuse või orientatsiooni argumendiga seotud oht, et seda võidakse kasutada ka teiste pattude õigustamiseks. On inimesi, kellel on eeldused alkoholismile, kuritegelikkusele ja muudele tavalistele pahedele nagu isekus, armukadedus, kadedus, ahnus, himud, abielurikkumine. Viimaks võiks orientatsiooni argumendiga õigustada ka kõiki teisi patte. Doktor Alfred Berlin, kes on juhtiv asjatundja pedofiilia alal, kirjutab: «Bioloogilistel faktoritel on pedofiilia arengus oluline roll. Kõige ekslikum oleks väita, et pedofiilia on kalduvus, mille inimene ise valib. Inimene pole süüdi selles, et ta on pedofiil, kuid tema kohus on selle vastu midagi ette võtta.» Teisisõnu – moraalne hinnang mingile kalduvusele ei sõltu sellest, kas see on kaasasündinud või on see omandatud lapsepõlves. Kindlasti nõuab taoline kalduvus pastoraalset tundlikkust ja tuge. Kirik peab suutma tegeleda taoliste inimeste pastoraalse hingehoiuga. Aga ma ei usu, et asjakohaseks pastoraalseks nõuandeks võiks olla taoliste kalduvuste heakskiitmine. Vastasel korral peaksime kõik sarnased kalduvused tunnistama moraalselt heakskiidetavaks ning inimene, tema isiksus, olekski mõõdetav üksnes tema lihalike tungidega. Kasutades homoseksuaalsuse kaitsmiseks esitatud põhjendusi teiste asjade õigustamiseks, jõuaksime nii kiriku kui ühiskonnana totaalsesse moraalsesse kaosesse. Sel juhul kaotaksid kümme käsku igasuguse tähenduse. Isandaks ei oleks enam Kristus, vaid inimlikud kalduvused või eeldused. On arusaadav, et taolisi ideid levitavad humanistlikud fundamentalistid. Kui aga kirik hakkab taolisi ideid levitama, siis oleks see katastroof.
Tõdesime suure kurbusega, et mõned kirikud, sealhulgas Rootsi kirik on otsustanud õnnistada samasooliste partnerlust. Selle pärast kirjutasid Balti kirikute piiskopid kirja Rootsi kirikule ja Luterlikule Maailmaliidule. Olen hiljem saanud kuulda Rootsi piiskoppide argumente, mis viisid selle otsuseni. Ma usun, et me võime mõista ja tunnustada nende eesmärke: piirata AIDSi levikut, toetada vastutustundlikkust seksuaalsuhetes, vähendada inimestevahelist vaenu. Need kõik on head püüdlused ja eesmärgid. Kuid me ei saa pidada homoseksuaalse partnerluse tunnustamist õigeks viisiks nende eesmärkide saavutamisel. Kiriku esimene ja olulisim ülesanne on kuulutada Jumala sõna tema terviklikkuses, nii käsku kui evangeeliumi. Kiriku ülesanne on kuulutada terviklikku Jumala sõna kõigile inimestele, ka homoseksuaalidele. See on kiriku esmane kohustus homoseksuaalide ees. See on olulisim viis nende teenimiseks. Kui kirik kasvõi heade eesmärkide nimel hakkab homoseksuaalseid suhteid õnnistama, siis edastab see sõnumi, et nende elu on igati korras. Sellega võtab kirik inimestelt motivatsiooni kahetseda oma pattu ja uskuda evangeeliumisse. See ohustab nende jõudmist pääste ja igavese eluni. Võib-olla need kirikud isegi tahavad teha midagi head, kuid nende tegude viljad on ohtlikud ja hävituslikud inimestele, keda nad teenivad.
Teiseks kahjustab see otsus kirikute ühtsust. Rootsi kirik on seni olnud oikumeenia teerajajaks. Kuid iga otsusega, mida erinevad kirikud langetavad homoseksuaalsete paaride õnnistamiseks, lükkub üha kaugemale võimalus saavutada kirikute nähtav ühtsus. Ühtlasi diskrediteerib see kõiki luterlikke kirikuid teiste konfessioonide ees ja kahjustab luterlike kirikute omavahelisi suhteid. Meie kiriku perspektiivist paistab see nõnda: meie arusaamise kohaselt peab Piibel homoseksuaalseid suhteid patuks. Kui kirik õnnistab pattu, siis tähendab see olulist muutust selles kirikus, eelkõige kiriku suhtumises patusse. Sel juhul tekib küsimus, kas me ajame ikka sama asja ning kas me oleme veel üksteisega seotud? Ja sellele peavad mitmed kirikud vastama eitavalt. Sellised otsused kahjustavad Kristuse ihu ning hävitavad luterlastevahelise ühtsuse. Ma ei mõista, miks peetakse homoseksuaalide õnnistamist niivõrd oluliseks, et selle nimel ollakse valmis ohverdama kõike muud. Kõige tõenäolisemalt on tegemist pühakirja- ja kirikuvälise postmodernse programmilise ideoloogiaga. Sellepärast me kirjutasime kirja oma luterlikule perekonnale ning ma pean tõdema, et me pole seni saanud ühtki vastust. Luterlik Maailmaliidu ainus samm oli luua komitee, mis uuriks homoseksuaalsuse piibellikke ja teoloogilisi aluseid. Aga enne, kui see komitee on jõudnud oma tööga lõpule, on üks kirik teise järel hakanud langetama asjassepuutuvaid otsuseid. Sisuliselt oli selle komitee loomine formaalsus. Ainsa tulemusena töötas komitee välja juhtnöörid, kuidas kirikud omavahel võiksid neist teemadest kõneleda. Sellest hoolimata pole dialoogi tekkinud, sest suured ja rikkad kirikud otsustavad omapäi. Luterlik Maailmaliit räägib kirikute ühtsusest, kuid mõned liikmeskirikud töötavad selle vastu.
Meie kiriku reeglid ei võimalda tunnustada pastorit, kes tunnustab samasooliste partnerlust. Kui mõne kiriku piiskopid otsustavad homoseksuaalide partnerlust tunnustada, siis asetab see meid väga keerulisse olukorda. Seetõttu astume üha lähemale maailma luterlike kirikute perekonna lagunemisele. Ma ei oska öelda, millega see lõpeb. Ma ei ole väga optimistlik. Kuid meenutan, et me oleme elanud üle Nõukogude impeeriumi. Mõnikord tundus, et kirik sureb ja ateism valitseb. Usklike ülesanne oli säilitada Jumala sõna, mistahes hinnaga. Me ei saa ennustada tulevikku, kuid see polegi meie ülesanne. Meil on vaid üks vastutus – kuuletuda Jumalale ja kuuletuda Kristusele. Aidaku meid selles Jumal.
Helisalvestuselt tõlkinud Illimar Toomet
