Tähistasime äsja Eesti Vabariigi sünnipäeva. Vähesed mäletavad, et 23. veebruaril, mil idanaaber peab «meestepäeva» ehk Armee aastapäeva, oli kunagi sünnitähtpäev Eesti esimesel presidendil Konstantin Pätsil. Erinevalt nõukogude mütoloogia ühest alustalast, Punaarmee aastapäevast koos selle sangarlike väljamõeldistega (mis oleks omamoodi lugu jälle, aga millele ei raatsi praegu ei enda ega heade lugejate aega raisata), oli Pätsu Kosta igati reaalne isiksus. Ta oli teenekas riigitegelane, rahva eest võitleja ja Eesti Vabariigi alguse juures igati julge ja väga vajalik poliitik. Mees omal kohal, kelle isikus, ometigi, kehastus hiljem väärastunud, arrogantne «isalik armastus» «oma» rahva vastu. Päts ja Laidoner kujunesid tänu klakööridele ja pugejatele nende ümber «isakesteks», ilma kelleta ei riik ega «nende» rahvas suutnuks elada.

Ega Eesti elul ju viga olnud – elatustase oli 1930-ndate aastate lõpus üsnagi hea, põllumehed värbasid hooajatöödele poolakaid ja minu isa kasuisalgi oli nendega seotud lapsepõlvemälestusi kodutalust. Poolakate jaoks oli Maarjamaa täitsa marjamaa. Eesti elatustase jäi 1930-ndate aastate lõpus vaid veidi alla Lätile, ent oli kõrgem kui Soomes, tunduvalt parem kui Leedus ja Poolas, rääkimata Nõukogude Liidust, mille «viljastavatesse» tingimustesse ka Eesti sunniti peagi sisse minema.

1930-ndail tegutsenud prohvet Karl Reitsi arvates tõukas eesti rahvas ise Jumala kaitsva käe enda pealt ära ülbe rahuloluga iseenda üle ja ülbe põlgusega Looja vastu. Kindlasti avaldus selline suhtumine ka Konstantin Pätsile eluajal sünnikohas Tahkurannas püstitatud monumendis, mille küll avas ametlikult Laidoner, ent millel Päts suurima rahuloluga sündida laskis. «Suurima rahuldustundega», nagu räägiti varemalt, võttis presidendi visiidi vastu ka Saaremaa. See toimus kahel kenal suvisel päeval – 20. ja 21. augustil 1939, mil kõik tundus olevat kontrolli all. Mis päev aga oli 23. august 1939, seda ei ole vaja heale lugejale lähemalt seletadagi. Kaks aastat hiljem, 1941. aastal, olid nii Päts kui Laidoner vahistatuna Nõukogude Liidus. Neist said Jumala poolt karistuseks saadetud (Reitsi sõnad) okupatsioonivõimude vangid.

Karl Reits oli öelnud, et Eesti saab vabaks ja talle antakse kukesammu pikkune aeg. Eesti rahvale tulevat Karl Reitsi arvates nii hea aeg, millist tal ei ole kunagi olnud. Kui ta oskab talle antud aega kasutada, pikendatakse seda priiust. Sest priius on kallis Jumala and, ei midagi muud. Ja me ei elagi ju tegelikult halvasti. Materiaalses mõttes elame paremini kui 80 protsenti Maa elanikkonnast ja see ei ole väike asi. Meil on võimalik oma tohutuid eluraskusi käia maha raputamas turismireisidel ja vähe on peresid, kus ei oleks kas või ühte autot. Ühe inimpõlve jooksul on eestlaste elujärg jõudnud tublisti järgi «tsiviliseeritud maailma keskmisele».

Prohvet Reitsil oli seega õigus, nagu ka selles, et Eesti saab jälle vabaks siis kui puud on kõrgemad kui «Estonia» teatrimaja – seda ütles ta ajal kui teatrimaja ümber oli turuplats ja keegi ei plaaninudki sinna ei puid ega parki. Loomulikult naerdi Reits toona järjekordselt välja nii «lihtrahva» kui «rahva juhtide» poolt. Sest kõik oli ju kõige paremas korras nii elatustaseme kui poliitilise olukorra osas ja miski ei paistnud tumestavat tulevikku.

Mis ootab Eestit ees? Kas jõuab ükskord kohale, et Eesti vajab ka täna meeleparandust? Ei ole vaja rääkida nii palju küüditamistest ja sõdadest (mis on küll olnud kole aeg), kui pigem vaadata tänasesse ja tulevikku – mida me saame Loojalt, Aegade Isandalt? Eesti rahva suhtumine Loojasse on praegu veelgi «neutraalsem» kui 1930-ndail, mil suured leerid olid vaid formaalsus ja sisseharjunud komme nii luterlikus kui õigeusu kirikus. Vagade liigutustega aga tühja südant ei täida. Me elame materiaalsetes unistustes, supeldes jumalatuses ja pattudes. Ja ma ise ei ole teistest parem…

Me vajame Loojat, Aegade ja Rahvaste Peremehe eestkostet, aga me lükkame selle põlglikult ära.

«Ärge lootke inimlaste ja vürstide peale, kelle käest ei ole abi!» ütleb õigeusu kiriku palve. Ja nii ongi. «Minu abi tuleb Issanda käest.» Päts ja Laidoner trampisid usu porri, kuigi võtsid formaalselt osa jumalateenistustest. Meie praegused juhid… Ehk hea Jumal võtab katte nende silmilt ja südametelt, et nad oskaksid paluda armuaega endale ja rahvale? Ehk hea Jumal paneb nende silmnägude ette peegli ja nad näevad selles endid, nagu nad on?

Eesti oleks vajanud sellist peeglit 1939. aastal, aga eesti rahva juhid viskasid selle puruks. Võib olla on Toompea ka praegu kaetud selliste peeglite kildudega? Jumal teab. Tema on rahvaste ja riikide Issand. Teda ei saa ei määrusega aresti panna ega trahvida. Jääb vaid loota, et ta meile endile trahvikviitungit välja ei kirjuta või pikemat aresti ei määra. Eestimaa on liiga pisike, et seda niisama ühe raudruuna jaoks üles sonkida ja maha saagida. Eesti rahvas on liiga väike, et seda teha välismaiste isandate kasumi kuulekaks teenriks.

Kukk on oma jala ammu õhku tõstnud. Vägisi näib, et suur osa eesti rahvast ja selle juhid ripuvad oma sõgeduses selle küljes, et seda sammu lõpetada. Me vajame meeleparandust. Vajame seda väga.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.

Arhiivifotodel: K. Päts piiskop H. B. Rahamäe pühitsemisel (1934) ja Punaarmee sisenemine Eestisse (1939)