Me mõistame armulaua tähendust alles siis, kui küsime, mida see tähendab kiriku elu jaoks. Kui vaatame, mida Uus Testament armulaua kohta ütleb, siis ilmneb tähelepanuväärne tõsiasi, et pühakirja autorid kõnelevad väga harva Issanda söömaajast otse, ja ometi eeldatakse seda kõikjal Uue Testamendi ajaloolistes jutustustes ja apostlite kirjades.
Näiteks räägib Apostlite tegude raamat «leivamurdmise» tähtsusest algkoguduse jaoks, kuid ei ütle midagi selle kohta, milles see seisnes ja mismoodi seda tehti. Kristlasest lugeja teadis seda isegi ning teised ei pidanudki seda teadma. Kui segadused ja probleemid Korintose koguduses ei oleks Paulust sundinud seda teemat eraldi käsitlema, puuduksid meil teated selle kohta, kuidas Pauluse kogudustes Issanda söömaaega pühitseti ja mida apostel armulauast õpetas. Luuka evangeelium, mis on sarnaselt Apostlite tegude raamatuga suunatud paganliku päritoluga lugejatele, vihjab õhtusöömajast kõneledes seadmissõnadele ainult möödaminnes. Johannese evangeelium ei räägi armulaua seadmisest üldse mitte midagi, ja seda vaatamata asjaolule, et seal peatutakse üksikasjalikult Issanda viimastel tundidel.
Algkirikus pidasid kristlased Issanda söömaaega müsteeriumiks, saladuseks, millest ei saanud avalikult kõneleda. Mittekristlaste ees ei räägitud seadmissõnadest, armulaua liturgilise pühitsemise arengust, armulaualiturgia vanimatest vormidest (kuigi paljud selle elemendid on säilinud Uues Testamendis, nt 1Kr lõpuosas). Miks? Üks põhjus oli see, et seda oleks valesti mõistetud, kuna kõike, mis selle kohta avalikuks sai, tõlgendati ekslikult.
«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval» (Jh 6:53–54). On üllatav, et kui need sõnad jõudsid paganate kõrvu, andis see alust kuulujuttudele, nagu söödaks kristlaste salajastel koosolekutel lukustatud uste taga inimliha ja joodaks inimverd. See järjekindel kumu, mis mängis nii olulist rolli kristlaste vastu suunatud kohtuprotsessidel, pole sugugi vähetähtis tunnistus tõsiasjast, et algkirik pidi mõistma Issanda söömaaega väga realistlikult. Kui armulauda oleks peetud ainult mälestussöömaajaks või puhtvaimseks osaduseks, siis miks ärritas see inimesi ajastul, mis oli küllastunud ohvripidudest ja ühistest rituaalsetest söömaaegadest? Aga kuidas kirik olekski pidanud selgitama armulaua tähendust inimestele, kes ei uskunud Kristusesse?
Kirik teadis ju selle sakramendi tähendust, kuna ta uskus lihaks saanud Jumala Pojasse ja nägi Temas Jumala ohvritalle, kes kannab ära maailma patu; kuna ta teadis, et Kristus on ihulikult üles tõusnud surnuist kui esimene kõikidest surmaunne suikunutest; teadis, et Kristus, olles ülendatud Isa paremale käele, on ühes Temaga kõigeväeline ja viibib kõikjal; kuna ta teab, et praegu veel varjul olev Jumala auhiilgus saab igaühele nähtavaks päeval, mil Issand tuleb tagasi oma kirkuses. Viimselt võib armulaua tähendust mõista üksnes kõigesse sellesse uskudes.
+ + +
Nii on algkirik ja ühes temaga tõeline kirik kõigil aegadel alati teadnud, et Jeesus ei pidanud sel ööl, mil Ta ära anti, mingit tavalist lahkumispidu, käskides seda Tema mälestuseks korrata. Kirik teab, et armulauda pühitsedes osutab ta etteulatuvalt sellele pidusöömaajale, mida Issand peab ükskord koos kõigi lunastatutega Jumala kuningriigis. Niisiis on selge, et need mõlemad asjad – mineviku meenutamine ja tuleviku ennetamine – kuuluvad olemuslikult Issanda söömaaja juurde.
Kuid siiski ei seisne armulaua olemus Uue Testamendi kiriku jaoks mitte ainult mälestamises ega tulevikulootuses. Armulaua Issand ei ole üksnes see, kellega Tema jüngrid kunagi koos sõid ja jõid, ega see, kelle lauas me ükskord istume. Ta on meie juures juba praegu. Käskides pühitseda armulauda, andis Jeesus oma kirikule midagi, mis võiks ulatuda üle sajandite ja aastatuhandete, Issanda maise elu päevadest kuni Tema tagasitulekuni kirkuses.
+ + +
Seepärast on armulaud cibus viatorum, teemoon rändajale, kellel pole siin jäädavat linna, vaid kes taotleb tulevast. Nii nagu Iisrael sõi kõrbes mannat ja jõi kaljust vett, nõnda leiab Uue Lepingu jumalarahvas oma palverännaku teekonnal selle lohutu maailma Egiptusest tõotatud maale Issanda söömaaja kaetuna ja valmistatuna, et ta võiks Eelija kombel «selle söömise rammuga» edasi minna (1Kn 19:8). See on tõesti taevane roog, taeva leib, nagu Piibel mannat nimetab (Ps 78:24; Ps 105:40), Issanda söömaaja roog (Jh 6), ja seda mitte ainult sümboolselt. Kui taevas on seal, «kus Kristus istub Jumala paremal käel» (Kl 3:1), siis Issanda söömaaeg on tõesti meie taevas siin maa peal, kuni me ükskord taevasse jõuame.
Sest Issand Kristus on altarisakramendis kohal teistsugusel viisil kui seal, kus iganes kaks või kolm on Tema nimel koos. Kirik on algusest peale pidanud selle ligioleku saladuse väljenduseks Issanda sõnu, mida Ta lausus leiva ja karika kohal: «See on minu ihu», «See on minu veri». Sest armulaua tõeline olemus ei paljastu mitte käsus «Tehke seda minu mälestuseks» ja ka mitte tõotuses «kuni kõik on läinud täide Jumala riigis», vaid sõnades, mis kõnelevad Issanda ihust ja verest. Need ei ole tühipaljad tähendamissõnad. Kui nad seda oleksid, siis oleks Jeesus ise neid seletanud või nad oleksid pidanud olema sõnastatud nii, et nende tähenduses ei oleks mingit kahtlust või vastuolu.
Katsed võtta seadmissõnu piltlikuna ja pidada sakramendi seadmist sümboolset laadi tegevuseks, nagu seda oli Piiblis mainitud prohvetite tegevus, on kahjuks tekitanud alati segadust. Kui just keegi ei suvatse arvata, et Jeesus tahtis väljenduda ebaselgelt, võrdumites – aga seda ei saa mitte keegi Talle omistada, igatahes mitte selles olukorras –, siis jääb vaid üle võtta neid sõnu otseses tähenduses. Aga siis on ka kõik selge. Tema, igavene Jumala Poeg, kes sai meie pärast lihaks ja vereks, ja kaastundlik ülempreester, olles samas Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, pühitseb ennast (Jh 17:19) ohvriks maailma patu eest. Ta sööb koos oma jüngritega paasat ja on ise paasatall. Jeesus mõistis oma surma just niiviisi. Ta on «igavesti preester» (Hb 7:17) ja niisamuti maailma rajamisest saadik «tapetud Tall» (Ilm 13:8), kes annab ennast ainsaks, igaveseks ja täiuslikuks ohvriks.
Nagu Iisrael sõi Egiptuse orjapõlvest pääsemisel paasatalle ja teeb seda ikka ja jälle, et meenutada Jumala imelisi tegusid, nõnda pühitsevad ka need kaksteist jüngrit kui uue Iisraeli esindajad (Lk 22:30) ja kogu kristlik kirik lakkamatult Uue Testamendi paasasöömaaega «minu mälestuseks». Iisrael sõi paasatalle, ja nii jüngrid kui kirik söövad Ristilöödu ihu, sest paasatall tuleb ära süüa. Keda see tõsiasi pahandab, sellele on pahanduseks ka Kristuse ohvrisurm. Meie mõistusele on käsitamatu see imeline tõde, et meid on lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega», kes «oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks» (1Pt 1:19–20), kuid niisamuti jääb seletamatuks imeks see, et me võtame armulaua sakramendis vastu Jumala Poja tõelist ihu ja tõelist verd – ihu, mis on meie eest antud ja risti löödud ning samas kirgastatud.
Seda ütleb pühakiri ja see õpetus eeldab, et nii loomine kui lunastus puudutavad inimest tervikuna, tema ihu ja hinge, ja et Issand pidi saama tõeliseks inimeseks ja lõpule viima lunastustöö, tuues ohvriks oma ihu ja vere. Aga lunastatud kui kiriku liikmed kuuluvad Temale ihu ja hinge poolest, olles «ristitud üheks ihuks» (1Kr 12:13) ja saades osa sellest ühest pühitsetud leivast ja pühitsetud karikast, mis on Kristuse ihu ja vere osadus (1Kr 10:16 jj), sest nad on Tema ihu liikmed.
Katkendeid Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandest «Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus», tõlkinud Veiko Vihuri.
Hermann Sasse (1895–1976) oli Saksa päritolu Austraalia luterlik vaimulik ja teoloog
