Eelkõige tahaksime selgitada meie Kiriku staatust Eestis ja suhet Moskva Patriarhaadiga.
1. Meie Kirik. Me oleme Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (lühendatult MPEÕK). Eesti keele grammatika sunnib meid sõnu selliselt seadma, et kõigepealt kuuleme-näeme MP ja siis EÕK. Tegelik pilt on ikkagi selline, et meie Kirik on ajalooliselt siin Eestis tegutsev Õigeusu Kirik, mis on nii ajalooliselt kui kanooniliselt seotud MP-ga. Kirikusse kuuluvad Eestis elavad inimesed. Nende seas on erineva kodakondsusega inimesi (eesti, vene, ukraina, valgevene, ilma kodakondsuseta jne), kellel kõigil on meie põhiseadusest lähtuvalt õigus usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadusele.
2. Väga tihti kantakse kõik Moskvas toimuv automaatselt üle ka meie oludesse. Öeldakse, et me oleme patriarhi ja Vene Õigeusu Kiriku (edaspidi VÕK) otsealluvuses. Praegu väga teravalt, aga ka varem on meid üritatud teha otseselt vastutavateks näiteks patriarhi sõnade eest. See ei ole nii. Tegemist on vääritimõistmisega. MPEÕK ei saa ja ei vastuta patriarhi sõnade eest.
3. Kanoonilised ja administratiivsed sidemed. Mida võiks siis öelda administratiivsest alluvusest? Kui keegi arvab, et Moskvast antakse otsene käsk, ukaas jne, sellisel kujul alluvust ei ole. On kanooniline side. Eesti Kirik sai 1920. a. Vene Õigeusu Kiriku patriarh Tihoni poolt iseseisvuse kiriklik-administratiivsetes, majanduslikes, hariduslikes ja kiriklik-ühiskondlikes suhetes. S.t et Kirik toimetab siin kohalikes tingimustes vastavalt kohalikele oludele. Me räägime siin kanooniliste sidemete hoidmisest erineva taseme struktuuride vahel. Patriarhid vahetuvad, kuid kanoonilised sidemed jäävad. Inimesed Kirikus võivad eksida. Aga iga inimliku eksituse peale pole võimalik Kirikut vahetada.
4. Miks me ei saa lõhkuda kanoonilisi sidemeid? Me ei saa ühepoolselt lõhkuda selliseid kanoonilisi sidemeid, sest me oleme autonoomses staatuses. See pole meie võimuses ja see oleks meie südametunnistusega sügavas vastuolus. Seda esiteks. Teiseks, VÕK pole võtnud vastu kiriklikul tasemel midagi sellist, mis sunniks selleks Kirikust lahkuma. Rahvusliku Kogu puhul pole tegemist kirikliku struktuuriga ja seda enam ei saa seal vastu võetud dokument olla aluseks mingite kiriklike sidemete lõhkumisele.
5. Patriarh ja Kirik. Meil on kanooniline seos kogu Kirikuga ja patriarhiga kui eestseisjaga. Kanoonilised seosed tähendavad ka vastastikku teineteise eest palvetamist Kui me räägime palvest patriarhi või ka riigivõimude eest, siis me mõistame seda kui meie poolt Jumalale esitatud soovi, et Issand suunaks nii kiriklikke kui ilmalikke valitsejaid tõe tundmisele ja selle järgi käitumisele. Palve ei ole mõistetav heakskiidu andmisena inimese tegevusele.
6. MPEÕK liitmine Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. On õige mitmeid põhjuseid, mis täna teevad Kirikute ühinemise väheusutavaks. Ajalooliselt on need Kirikud küll mõlemad välja kasvanud Vene Kirikust ja patriarh Tihoni poolt antud autonoomiast. Aga hilisem aeg on teinud palju korrektiive. 1993. aastal tekkis lõhe Õigeusu Kirikus ja selle lahendamiseks otsiti erinevaid võimalusi. Kokkulepe saadi lõpuks 1996 Zürichi kohtumisel, kus osalesid Moskva Patriarhaadi ja Konstantinoopoli Patriarhaadi esindajad. Selle kokkuleppe märksõnadeks olid «rahu» ja «võrdsed õigused». Võrdsed õigused nii kiriklikus kui juriidilises mõttes. Kogudustele anti õigus teha oma valik ja edasi pidid mõlemad struktuurid tegema koostööd, et kogudused need õigused ka kätte saaksid, sh ka ajaloolise järjepidevuse tunnistamise mõlemal juhul koos siit tulenevate õigustega. Midagi sellist kahjuks siiski ei realiseerunud. Selline usaldamatus püsib ka praegu ning inimesed püsisid meie Kirikus ka sel ajal, kui sellel ei olnud juriidilise isiku staatust. Kui praegu hakata seda situatsiooni jõupositsioonilt lahendama, siis näeme siin väga tõsist riivet usu-, südametunnistuse- ja veendumuste vabadusele ja see tähendab väga suure osa inimeste põhiseaduslike õiguste rikkumist.
7. Süüdistused julgeolekuriskide tekitamises. Nädal tagasi avaldasime Sinodi läkituse, milles tunnistasime, et ei nõustu väljaütlemiste ja ideedega, mis on toodud Vene Rahvusliku Kogu dokumendis. Me rõhutasime, et meie koguduste liikmed tunnetavad end osana kohalikust ühiskonnast ja meile jääb arusaamatuks, miks meid pidevalt üritatakse välja tõugata. Me ei saa rääkida iga üksikisiku mõttelaadi tasemel, kuid me saame rääkida Kiriku juhtkonna ja preestrite tasemel, kes seda suhtumist ka rahvale edasi kannavad. Aga puutume kokku otse vastupidisega. Eelkõige massiteabevahendite läbi. Aga ka riigivõimude poolt. Astudes konkreetse Kiriku vastu, astub riik teatud osa oma elanike ja kodanike vastu, nende usuvabaduse vastu. Kas meie vastu suunatud viha õhutamine on millegagi õigustatud? Me ei tunne, et oleksime andnud selleks põhjust. Kas just see ei ole julgeoleku riski suurendamine?
