Stalini ajastut iseloomustasid poliitilised nõiajahid ja riiklikud repressioonid nende suhtes, kes kaldusid Partei ametlikust kursist kõrvale. Eksinuid hurjutati ja mõisteti hukka parteipleenumitel, paljusid neist represseeriti. Ühiskonnas valitses hirmu- ja pealekaebamise õhkkond. Süü konstrueeriti enamasti loogikavabalt, suvaliselt – sa oled süüdi, sest sa oled süüdi – ning mitte keegi ei võinud olla kindel, et ühel heal päeval ei osutu ka tema kodanlikuks natsionalistiks või imperialismi agendiks.
Sarnased mustreid näeme praegu kordumas seoses Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga. Ehkki selle kiriku ja tema koguduste või ametikandjate vastu ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis viitaks õigusrikkumistele, pingete õhutamisele Eesti ühiskonnas või muul viisil Eesti-vastasele tegevusele, on alustatud avalikkuses ulatuslikku vaenukampaaniat, mida õhutavad riiklikud struktuurid ja süsteemimeedia.
Kõigis südametunnistusega inimestes tekib sõnulkirjeldamatu vastikustunne, kui vaadata, kuidas näiteks ajaleht Postimees veab nõiajahti MPEÕK vastu. Just selle väljaande veergudel kuulutati Kremli mõjuagendiks üleilmselt kuulus Eesti õigeusklik helilooja Arvo Pärt.
Postimees on avatud MPEÕK suhtes marutõbe põdevate Ahti Kallikormi või Kadri Paasi otseselt laimavatele kirjutistele. Näiteks 2. aprillil kuulutas Kallikorm, et 32 kogudust Eestis (!) on andnud sõjale Ukrainas heakskiidu. Tema kõnepruugis on hämmastavaid kattuvusi näiteks väljaandes Talurahva Hääl 25. märtsil 1941 avaldatud artikliga, kus Bezbozhniku (Jumalatu) varjunime all süüdistatakse pappe ja kirikut, et nad «paluvad kõikjal jumala õnnistust oma kodanluse relvadele».
Seoses Kadri Paasi kirjutisega märgib õigeusu Püha Johannese Kooli direktor, et selles on võetud «kasutusele kõik demagoogilised võtted, et tõmmata võrdusmärk kristliku kogukonnakooli ja riigireeturite vahele. Ühte patta on pandud Taliban, sõjaroimar Putin, patriarh Kirill, Eestis tegutsevad kogudusevaimulikud, kodanikualgatusliku kooli õpetajad ja lapsevanemad ning Arvo Pärt. Traditsiooniliselt kubiseb ka Paasi seekordne artikkel valeväidetest ja laimust.»
Rahvavaenlaste ja imperialismi käsilaste paljastamisega tegeleb ka Postimehe 9. aprilli juhtkiri, kus muuhulgas öeldakse: «Lääs peab mõistma, et traditsioonilise usuvabaduse sildi all tegutseva Venemaa õigeusu kiriku organisatsioon kuritarvitab demokraatliku, vaba ühiskonna privileege, eesmärgiga tegeleda mõjutus- ja võib-olla ka luuretegevusega.» Lääs – see tähendab, meie liitlased ja patroonid, kes võiksid meid manitseda.
Milles need usuvabaduse kuritarvitused faktiliselt seisnevad, mis laadi mõjutustegevusega on tegeldud ning kes ja kus on luurajad, seda ei öelda. Lihtsalt on kleebitud rahvavaenlase silt, et kutsuda ühiskonnas esile pahameelt ja koguni viha väidetavalt meie demokraatlikke vabadusi kurjalt ära kasutava sisevaenlase vastu.
Vaenukampaania õhutajad mängivad inimeste eelarvamustele ja madalatele tunnetele. Seda tehes külvatakse pimedust inimeste hinge. Meis kõigis on mõtteid ja tundeid, mida kristlastena peame suutma kontrollida. Nõiajahiga kaasa minek tähendab hinges pulbitsevatele tumedatele tunnetele voli andmist, mida saab õigustada mõttega, et nii on moraalselt õige, ehkki Jumala ees jääme süüdi kurjale kaasa aitamises. Seetõttu saab öelda, et nii nagu sõda on suur patt Jumala ees, sest see vallandab – motiividest sõltumatult – kurja inimhinges ja ühiskonnas, nõnda ei ole ka poliitiline nõiajaht midagi muud kui «pimeduse tund ja meelevald», sest see toob kaasa vaid viha, vaenu ja ülekohut.
Õigusriik ei ole sõnakõlks, vaid vahend omakohtu ja ülekohtu kammitsemiseks. Kui mõni organisatsioon või selle juht on süüdi konkreetsetes õigusrikkumistes, siis tuleb vastavalt sellele käituda. Kellegi teise süüd ja vastutust ei saa üle kanda neile, kes pole sellega kuidagi seotud. Konkreetselt: mida kurja on teinud MPEÕK kogudused, vaimulikud ja usklikud? Nende kollektiivne karistamine võib mõne «patrioodi» hinge täita üürikese rõõmuga, et «sibulatele» näidati koht kätte, kuid saavutatud ei ole muud kui niigi habraste ühiskondlike lõimede rebenemist. Kui naaberriigi ühiskondlikus elus puhutakse parasjagu välja manatud stalinismi vaimule uut elu sisse, siis ei pea meie siin Eestis tegema sedasama, ehkki kiusatus on kange.
