Aga küsime kõigepealt: mida mõtleme me, kui kõneleme Jumala riigist või palvetame selle pärast?
Maa peal on juba olnud palju riike ja on neid praegugi palju. Muistsest ajast peale siiamaani. Juba tuhandeid aastaid enne Kristust ja nüüd – ligi kaks tuhat aastat pärast teda. Selle aja jooksul on olnud vägevaid ja vanu kultuurriike: Hiina, Egiptuse, Aleksander Suure, Džingis-khaani, Cäsari ja Napoleoni. Suure maailmasõja tagajärjel tekkis juurde palju uusi suuremaid ja vähemaid rahvusriike. Eestigi sai uuesti vabaks. Paljud riikidest, suurist ja vägevaist, on kadunud. Paljud on jäänud püsima. Teiste riikide hulgas püsib ka Rooma paavsti kirikuriik ikka edasi. Loodame, et meie väike, aga armas omariik ka püsiks aegade lõpuni.
Mida ütleb meile aga see ajalooline tõsiasi, et riike on olnud palju, et ühed kaovad, teised tekivad? Küll seda, et ükski neist ei ole olnud ega ole Jumala riik, taevase Isa taevariik. Jumal on ju esimene ja viimne, A ja O. tema riik ei või seepärast olla üks või teine maistest muutlikest riikidest.
Jumala riik on seal, kus ta nime peetakse pühaks, kus tunnistatakse ta tahtmist, kus teda lastakse valitseda ja juhtida. See ilmnes Jeesuse Kristuse elus. … Kristus on siis kuningas kõige maailma üle. Õigupärast peaksid kõik kristlased teadlikult pühitsema Kuningas-Kristuse püha.
Nüüd ütleb see maailmade kuningas Jeesus Kristus, kui Pilaatus temalt küsis, kas ta on juuda rahva kuningas: «Jah olen.» Aga: «Minu riik ei ole mitte sellest maailmast.» (Joh. ev. 18, 33. 36. 37.) Sellega on öeldud, et Jumala riik ei ole mingi maailmariik, mida meie, inimesed, rahvad, oma jõupingutustega viimselt ellu kutsume, loome, organiseerime, paneme maksma, sündigu see siis sõja kaudu, enamuse otsusega või diktaatorlikul teel. Ei ükski maapealne riik ega selle vorm, ei kirikki ega selle kuju, ega ka paavsti kirikuriik pole Jumala riik. Nad kõik on ju ka siit maailmast, inimeste käte töö; nad kõik muutuvad, tekivad ja kaovad.
Jumala riik pole siit maailmast, nagu Jumal ja Jeesus Kristus ei ole siit maailmast. Jumala riik asetseb kõrges ja pühas paigas. Jumal ise paneb oma riigi maksma. Jumal ise teostab selle. Jumal ise valitseb!
+ + +
Vaadakem sellele kuningate kuningale, isandate Issandale, ja me mõistame: tema oli teadlik selles, mis see tähendab, kui tuleb palvetada: «Sinu riik tulgu!» Sellele palvele andis tema kogu oma eluga sisu; see polnud utoopia, mõttekujutlus, unistus; polnud tühi konstruktsioon, ehitus; sest ta elu oli Vaimus ja väes.
Ja nüüd vaadake maisi riike: kui palju õiglusetust, valet, vägivalda, rahutust, enesearmastust, oma klassi- ja kildkonna-huvide rõhutamist! Kui palju muret, südamevalu, võitlust, sõda, pattu ja ülekohut!
Meie kõik ju kannatame selle all! Meil kõigil on ju südames igatsus sügavama armastuse, segamata rahu, selge rõõmu, tõsise õigluse, võltsimata headuse järele. Meil kõigil!
Seepärast ei saa keegi meist vist teisiti kui palvetab: «Sinu riik tulgu!» Me peaksime olema rõõmsad ja tänulikud, et Issand on õpetanud meid nõnda palvetama.
+ + +
Meie peame lahti saama nõrgast kristlusest. Meie peame oma nurgast tulema välja maailma keskele. Kas ei ole meie siis otsustanud astuda Kõigesuurema teenistusse nagu püha Kristofoorus? … Võitlejaiks ja võitjaiks on Riigi Issand meid märkinud. Ja suurimal ning kõrgeimal riigil on õigus suurimale sangarlikkusele.
Vexilia regis procedunt! Issanda lipud lähevad eel. Eel kantakse ka Issanda võidumärki, mis oli ka esimeste kristlaste võitlusmärk: risti! In hoc signo vincis! Selle märgiga võidad sinagi, nagu sinulegi on selle märgiga toodud võit. «Valvake, seiske usus, olge mehed, saage tugevaks!» (1. Kor. 16, 13.)
Kui siis viimsele vaenlasele on tehtud ots, kui Jumala auriik on lõplikult ilmunud ja Issand Kristus on kõik Isa kätte üle annud, «et Jumal kõik oleks kõiges», «siis paistavad õiged kui päike oma Isa kuningriigis». (Matt. 13, 43.)
Läki siis ja kuulutagem välja Jumala riik!
«Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb.» (Joh. ilm. 3, 22.)
Katkendeid raamatust: Hugo Bernhard Rahamägi. Jumala riigi palve. Tallinn, 1936.
