Veebiajakiri Meie Kirik küsis EELK peapiiskopilt Urmas Viilmalt, kuidas peapiiskop hindab Jõhvi kirikuõpetaja sõnavõttu, kas vaimulikud peaksid kristlike väärtuste teemal julgelt sõna võtma, kas nn pagulaste aitamine pole mitte rehepaplus, miks luteri kirik Eesti Vabariigile hosiannat laulab ja miks me veel Põhjamaade hereetiliste kirikutega osaduses oleme.
Veiko Vihuri, väljaande Meie Kirik peatoimetaja: Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kaldur esitas Vabadussõjas langenute mälestustseremoonial retoorilise küsimuse, kas Eesti pojad ja tütred võitlesid ja langesid Vabadussõjas homoseksuaalsuse aktsepteerimise ja pagulaste vastuvõtmise nimel või selle nimel, et Brüssel saaks vastu võtta küsitavaid otsuseid. Minu süda juubeldas selle prohvetliku sõnavõtu peale. Samamoodi paistavad tundvat ja arvavat paljud inimesed. Mõne päeva eest aga ilmus ajalehes Põhjarannik artikkel, kus väideti, et peapiiskop Urmas Viilma mõistis Peeter Kalduri vihakõne hukka. Kas see vastab tõele ja mida siis õpetaja Kaldur sisuliselt valesti ütles?
Urmas Viilma, EELK peapiiskop: Pean kahetsusega nentima, et Põhjarannik sidus minu antud kommentaari väljendiga „vihakõne“ meelevaldselt ja ilma seda minuga kooskõlastamata. Kui oma antud kommentaaris Põhjarannikule ütlesin, et Peeter Kalduri kõne Vabadussõja mälestuspäeval 3. jaanuaril sisaldas väljaütlemisi, mis ei olnud minu hinnangul kohased sellisele üritusele ning avaldasin nördimust Peeter Kalduri konteksti sobimatu või äärmisel juhul kunstlikult sellesse hetke sobitatud mõtteavalduse pärast, siis ei andnud ma õpetaja Kalduri kõnes esitatud mõtetele sisulist hinnangut. Juhtisin tähelepanu nende mõtetega mittesobivale kontekstile.
Kui Peeter Kaldur oleks oma kõne aluseks võetud kirjakohale pidanud jutluse pühapäevasel missal, teinud vastava ettekande mõnel teemakohasel seminaril või üritusel, või andnud intervjuu ning kõnelenud seal muuhulgas teemadel, mis on hetkel ühiskonda lõhestamas, ei oleks mingit kommentaari vaja olnud.
Seekordses kõnes püstitas ta retoorilisi ja ühiskonnas teravalt esilolevaid küsimusi Vabadussõjas sõdinute võitlemise eesmärkide ja langemise põhjuste kontekstis. On üsna kunstlik küsida, kas Vabadussõjas sõdinud võitlesid või surid selleks, et Eesti kuulub 100 aastat hiljem Euroopa Liitu, sest sellele küsimusele võib keegi vastata ka Peeter Kalduri ootustele vastupidiselt: Jah, võitlesid ja surid küll! Üks mälestusüritusel peetud kõne ei peaks aga tekitama juurde vaidlusi ning vahetult enne mälestuspalvet takistama rahulikku keskendumist. Ajalugu objektiivselt ja emotsioonivabalt hinnates, teame ju, et sellist riikide ühendust ei eksisteerinud Vabadussõja päevil, mis tähendab, et sõdurid ei oleks mingilgi juhul saanud esitada võitlusesse asudes küsimusi Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu seotuse kohta.
Sama puudutab ka homoseksuaalsuse respekteerimist või majanduspagulasi Lähis-Idast. Minu hinnangul oli nende teemade tõstatamine sellises võtmes sama põhjendamatu, kui küsida täna, kas Martin Luther alustas reformatsiooniga 500 aasta eest selle pärast, et Eestis tegutsevad luterlased teevad täna koostööd katoliku kirikuga. Kindlasti on neid, kes vastavad sellisele küsimusele kindlalt „Ei!“, ja teised, kes ütlevad „Jah, loomulikult!“ Tänaseid aktuaalseid küsimusi ei saa meelevaldselt ja kontekstivabalt siduda minevikusündmustega.
Veiko Vihuri: Homoseksuaalide ühingu OMA Keskus juhi Kristel Rannaääre arvates võib Peeter Kalduri sõnavõttu pidada vihakõneks, mis ei ole Euroopa õigus- ja kultuuriruumis lubatud. Tundub, et vaimulikud, kes esindavad teistsuguseid, traditsioonilisi kristlikke väärtusi, muutuvad varsti kõik vihakõnelejateks. Kas kiriklikud võimukandjad hakkavad riigivõimu või poliitikute nõudmisel tundlikel teemadel – vähemuste õigused, immigratsioon jms – vaimulike suid sulgema või hoopis ajavad võimu ees selja sirgu ja seisavad kiriku vabaduse eest?
Urmas Viilma: Küsimus ei ole mustvalgelt poolte valimises. Teame ju, et on võimukandjaid, kes jagavad suure osa kristlastega traditsioonilisi kristlikke väärtusi. Samal ajal leidub ka kristlasi, kelle vaated kattuvad olulises osas sotsiaal-liberaalsete poliitikute vaadete ja eesmärkidega. Kiriku prohvetlik roll ühiskonnas ei seisne ühekordses poole valimises põhimõttel, et võimukandjad ja poliitikud on pahad ja kõik teised, eriti kirikuinimesed, alati õiged ja head. Prohvetlikult tegutsemine tähendab pidevat valmisolekut kuulutada tõde ja kutsuda selle vastu toimijaid korrale, ükskõik millisel poolel asjaosalised asuvad.
Mis puudutab Peeter Kaldurit ja seda, kas tema väljaöeldu on liigitatav vihakõneks, siis toimus selles olukorras kiire sildistamine. Piisas Põhjaranniku artikli pealkirjast ja mõne inimese väljaütlemisest ning vihakõne silt oli vaimuliku väljaütlemisega seotud. Tegelikult kasutas Peeter Kaldur kedagi konkreetselt solvamata või ründamata oma sõnavabadust, millele ta ka viitas ning millele ka mina Põhjarannikule kommentaari andes viitasin. See, et ta suhtus kriitiliselt viimaste aastate poliitilistesse otsustesse, ei saa olla vihakõne. Vastasel juhul esindab poliitiline opositsioon alati ühiskonnas vihakõnelejat ja koalitsioon on alati samast patust prii. See poleks aga demokraatlik ühiskond!
Lisaksin veel, et piibellike ja traditsioonilis-kristlike väärtuste eest seismine ei ole kunagi siiski kõigest sõna- või usuvabaduse küsimus, vaid meie kui kristlaste ja eriti vaimulike ülesanne ning kohustus. Kui ühel hetkel hakatakse selliseid mõtteid või väljaütlemisi pidama vihakõneks, samal ajal kui usklike vaadete naeruvääristamist ja kristlike väärtuste ründamist peetakse kaasaegse ilmaliku riigi suurimaks eetoseks, oleme jõudnud tagasi ajastusse, kus Õhtumaa kristlaskonnal tuleb peagi hakata kandma märtrikrooni.
Veiko Vihuri: Kas Sa ei leia, et on absoluutselt silmakirjalik rääkida pagulaste aitamisest kui ligimesearmastuse väljendusest ning küsida selleks riigilt maksumaksja raha? Pean silmas kogudusi, kes seda teevad. See on puhtakujuline rehepaplus! Ausam oleks ju keelduda osalemast Euroopa Liidu kuritegelikus immigrantide ümberjaotamise skeemis, koguda raha eraisikutelt ja toimetada abi põgenikelaagritesse või sinna, kus abivajajad asuvad.
Urmas Viilma: Ma kindlasti ei nõustu küsimuses kasutatud hinnangutega, kuid püüan siiski vastata küsimusele. Olen aru saanud, et toetused, mida saavad need kogudused, mis võtavad vastu pagulasi, et aidata neid ühiskonda ja kogukonda integreeruda, on kindla sihitusega. See tähendab, et nende summade eest ei parane kuidagi koguduse majanduslik olukord ega tõuse vaimulike või koguduse töötegijate palgad. Sellised toetused on võrreldavad mistahes otsetoetustega, sest nende kasutamine peab olema sihipärane ja seda kontrollitakse rangelt.
Mis puudutab seda, et selliste rahade vastuvõtmine on kuidagi ebaeetiline, siis ei ole see oluliselt erinev kõigi erakondade poolt jagatavatest katuserahadest, mille jagamise põhimõtteid olen ise kritiseerinud. Ka siin võib esitada sarnaseid küsimusi, sidudes erakonna poliitika ja programmilised eesmärgid sellelt erakonnalt saadava toetuse eetilisusega.
Kui pagulaste vastuvõtmise või mõne muu ühiskonda lõhestanud poliitilise otsuse taga on kindlad erakonnad, siis on kõik nende erakondade poolt eraldatavate toetuste eetilisus otsekohe seotav nende erakondade poolt tehtud küsitavate otsustega. Iseenesest toetan seda, kui kirikute ja koguduste jaoks eraldatavad summad oleksid saadud eetiliselt. Selleks tuleb aga muuta kogu riigi eelarvepoliitikat, sest ka riigieelarves on tulusid, mille eetilisus kristlikus mõttes on kaheldav. Kui eetilised on näiteks alkoholi, tubakaaktsiisi või hasartmängutuludest eraldatud toetused? Kas on eetiline remontida kiriku katust summade eest, mida keegi on kulutanud alkoholi või hasartmängusõltlasena?
Kahjuks ei ole eelarve nii läbipaistev, et teatud tulud oleksid seotud teatud kuludega. Nõnda ei saa kontrollida, kas just see euro, mis kulus kellelgi kasiinos mängides jõudis mõne kiriku katuse remondirahade hulka. Samasugune olukord valitseb minu hinnangul ka pagulaste vastuvõtmisega seotud rahade eraldamises.
Mis aga puudutab seda, et kirik või kogudused võiksid koguda liikmetelt raha ja eraldada toetusi pagulaste toetuseks pagulaslaagrites, siis seda on EELK teinud läbi oma tegutsemisajaloo. 1947. aastal asutatud Luterliku Maailmaliidu (LML), mille asutajaliige EELK on, liikmemaksust läheb minu andmetel osa just LML poolt peetavate pagulaslaagrite ülalpidamiseks ja seal asuvate pagulaste toetuseks.
Veiko Vihuri: Kiriku ja riigi vahekorrast – miks peaks EELK pakkuma sellele ilmalikule vabariigile, kus elame, teatavat religioosset legitiimsust, kuigi see riik on seadustanud terve rea otseselt Jumala tahtega vastuolus olevaid asju, näiteks abordi või homoseksuaalide kooselu? Eesti Vabariik on ka algusest peale teinud nii seadusandlikul kui ideoloogilisel tasandil kõik selleks, et kiriku traditsioonilist rolli ühiskonnaelus vähendada. Ja meie laulame hosiannat. Miks?
Urmas Viilma: Mulle jääb lõpuni arusaamatuks, mida mõeldakse küsimuses riigile antava religioosse legitiimsuse või hosianna laulmise all, kuid kui selle all mõeldakse kiriku koostööd riiklike institutsioonide ja -ametitega, siis püüan oma vastuse anda. Eesti Vabariigis on kirikutel autonoomne tegutsemisruum. See tähendab, et kirik saab ise valida, kus algab ja kus lõppeb riigiga koostöö. Selline elukorraldus ja vabadus on minu hinnangul väga hea, sest säilitab kirikule prohvetliku hääle kasutamise õiguse ning tagab vastutusena selle kasutamise kohustuse. Nõnda on mõistlik teha koostööd kõigi erinevate partneritega, sealhulgas riigiga seal, kus on ühised huvid ja kattuv vastutus ühiskonna teenimisel.
Samal ajal tuleb olla kriitiline ja lõpetada koostöö seal, kus toimub põrkumine kiriku õpetuse, kristlike väärtuste ja põhimõtetega. Nii nagu ükski inimene ei ole läbinisti halb ja talle tuleb kuulutada Kristuse evangeeliumi, et ta ennast muudaks, ei saa ka loobuda riigi või tema esindajatega suhtlemisest ning neile tõe kuulutamisest. Selleks me oleme kutsutud ja seatud.
Veiko Vihuri: Kasutades juhust küsin veel, miks EELK jätkab ametlikult osadust Põhjamaade hereetiliste luterlike kirikutega, kus kirikutes märgitakse seinale Meka suund ja kus laulatatakse samasoolisi paare pühasse abieluseisusesse? Kas see pole Jumala ja Tema püha sõna pilkamine või olen ma millestki valesti aru saanud?
Urmas Viilma: Tõepoolest, paljude partnerkirikute viimaste aastate otsused on muutnud meid ettevaatlikuks ja me oleme sunnitud pidevalt oma suhete ulatust ja sügavust analüüsima ning vajadusel ka konkreetsetel juhtudel senisest erinevalt ja ettevaatlikumalt toimima.
Samas, anda hinnangut ja otsustada, et üks või teine kirik (mis koosneb väga erinevate ja ka meile väga sarnaste vaadetega liikmetest) on muutunud hereetiliseks, tuleb enne vastavat otsust ja suhete lõpetamist viia läbi põhjalikum kaalumine. Mõne partnerkiriku konkreetse vaimuliku konkreetne avaldus või hereetiliseks tõlgendatav teguviis ei ole probleemiks mitte meile, vaid esmalt tema enda kirikule, kes peab tema suhtes otsuse langetama või hinnangu andma. Seni ma ei tea, et näiteks Meka suuna märkimise kohustus kiriku seinale oleks mõne meie partnerkiriku ametlik seisukoht.
Kui mõne kiriku ametlik otsus mõnes küsimuses ongi oluliselt erinev meie kiriku ametlikust seisukohast või õpetusest, siis oleme sellest ka partnerkirikutele teada andnud ning ennast vastavast otsusest distantseerinud. Sellest lähtuvalt toimime ka suhetes partnerkirikutega edaspidi.
Peapiiskop Urmas Viilma eksklusiivne intervjuu väljaandele Meie Kirik
Foto: Objektiiv.ee
