Oxfordi sõnaraamatu koostajad valisid 2016. aastal aasta sõnaks “post-truth” ehk tõejärgne. Sõna kirjeldab praegust olukorda, kus enam ei saa tugineda mitte tõele, vaid tunnetele ja soovidele. Kõik faktid ja argumendid võib kõrvale lükata, loevad vaid eelarvamused ja katteta lubadused. Vastaseid aga näidatakse rumalate ja kurjadena, ilma et seda peaks kuidagi põhjendama. Tõejärgseks osutusid nii Ühendriikide presidendivalimiste kui Suurbritannia Brexiti-hääletuse arutelud. Võitis see, kes kogus rohkem “laike”, mitte see, kellel olid tugevamad argumendid.
Kogu lääne kultuuri varitseb oht muutuda taoliseks “meeldimiseks” ja “mitte-meeldimiseks”. Kõige olulisem on saada palju pooldajaid, mistahes viisil. Oluline on see, “kes on kivikuningas”, mitte tõde. Võim ja jõud trambivad tõe jalge alla. Võimule saamiseks on siiski vaja rahvast, kes annab oma juhtidele võimu. Sellepärast on arukas rahvas kasvõi valedega ähvardades või meelitades valimiskastide juurde tuua.
Läänemaailmas on tões süstemaatiliselt kaheldud juba aastakümneid. Absoluutsete tõdede olemasolu kinnitajaid nimetatakse üha sagedamini alaarenenuteks ja ajast mahajäänuteks. Väidetavalt on maailmas kõik suhteline. Sõltuvat täiesti inimesest ja olukorrast, mida keegi tõeks peab. Mingeid püsivaid tõdesid polevatki olemas. Olevat vaid arvamused ja seisukohavõtud, mis täna on nii ja homme naa.
Kahjuks meenus mulle seoses sõnaga “tõejärgne” ka Soome luterlik kirik. Püüdsin omal ajal rahvakiriku vaimulikuna põhjendada oma seisukohti Piibli ja usutunnistuskirjadega. Arvasin, et kirik on tõele rajatud osaduskond, millel on selgelt autoriseeritud tõe allikad. Pidin kibedalt pettuma.
Kui põhjendasin ajaleheartiklis oma seisukohti Piibliga, kõrvaldas toimetus otsesed piiblitsitaadid. Väidetavalt ei tohi arvamusloos tsiteerida, vaid tuleb seisukohta väljendada oma sõnadega. Kui mõni piiblisalm avaldati, jäeti sinna konkreetne piibliviide lisamata.
Kolleeg koguduses ütles, et olen kõrk, kui tuginen Piiblile. Väidetavalt olin oma koolitatuse ja teoloogiliste teadmistega seadnud end teistest kõrgemale. Olin isegi väitnud, et tean tõde, ehkki seda teada ei saavat mitte keegi. Sellepärast põhjustavad mu kirjutised vaid nördimust.
Püüdsin tõest rääkida ka rahvakiriku piiskoppidega. Saatsin neile arutlusteesid, milles palusin võimalust vestelda teatud piiblikohtade sisu üle. Sain küll kohvi ja kooki, aga mitte arutelu. Kuuldavasti olin asjadest valesti aru saanud – ilma, et minu väidetavat vääritimõistmist oleks kordagi põhjendatud. Piiskopid viitasid kiriku kõrgeima otsustuskogu otsustele, mis väidetavalt asja seletavat. Kui olin öelnud, et olen otsustega tuttav, vestlus ka lõppes.
Enamasti ei räägita kirikus mitte tõest, vaid käitumisviisist. Keeruliste eetiliste ja õpetuslike küsimuste puhul püütakse leida kesktee. Hinnatakse otsuste võimalikku mõju liikmete väljaastumisele kirikust, kiriku maksutuludele ning üldisele imidžile. Küsimus pole mitte tões, vaid praktilises lahenduses. Kas mingi otsus on kirikule kasulik või kahjulik? Kas otsuseid toetab enamus? Kas kirik jääb rahvakirikuks?
Küsimus tõest on keeruline. See seab kahtluse alla kehtiva olukorra. See nõuab muutust asjus, mis ei vasta tõele. See jätab arvestamata inimese tunded ja ka mõistuse, kui need ei ühti tõega. Tõde väidab end olevat kõrgemal kõigist võimustruktuuridest ja avalikust arvamusest. Sellepärast on see ärritav ja valus.
Tänapäeval võib lausa rõõmustada, kui keegi küsib: “Mis on tõde?”, nagu küsis Jeesuselt Pilaatus. Aga selleks, et tunnistada, et tõde on selles okaskrooniga pärjatud inimeses, keda Pilaatus üle kuulas, on vaja usku ja alandlikkust. Temas, kes ütles: “Mina olen tee ja tõde ja elu” (Jh 14:6) ja “Pühitse тeid tões; sinu sõna on tõde” (Jh 17:17).
Tõlkinud Illimar Toomet
Autor Petri Hiltunen on Soome Misjonipiiskopkonna (Lähetyshiippakunta) Pauluse koguduse pastor
