Lugesin Helsingi koguduste võrgulehest Valomerkki (21.09.2015) lugu pealkirjaga „Kristlane ja budist mediteerivad koos Kallios.“ (Kallio koguduses – tlk.) Selle artikli järgi „mõtiskleb tõsiluterlane kogudusemajas koos budisti, hinduisti ja õigeuskliku kristlasega.“ Budistlikust Tiibetist pärit kristallkausside helinas istub vaikselt rühm soomlasi. Artikli juures oleval fotol on laual kõrvuti Kristuse ikoon ja Buddha kuju.

„Eesmärk ei ole kedagi teise usku pöörata,“ ütleb mõtluses osalev luterlik pastor.

Selline sünkretism (usundite segunemine) on Kristuse ainulaadsust arvestades kristlusele täiesti võõras. Kristlusele on omane Jumala leidmine ja kohtumine Sõnaga (Logos), mitte sõnatusega.

Kui Jeesus, Jumala inimesekssaanud Sõna (Logos) tuli maailma, ei istunud ta vaikselt mõtisklema, vaid kuulutas Jumala Kuningriiki. Kui apostel Paulus kohtus Ateenas usulise mitmekesisusega, ei istunud ta maha, et koos ateenlastega vaikuses mõtiskleda. Ta avas oma suu ja rääkis Jeesusest kui ainulaadsest Jumala läkitatud Päästjast (Ap 17:16–31). Ta vestles turgudel inimestega.

Jumal kõneleb inimesega kirjapandud Sõnas, Piiblis. Kui Sõnast, Piiblist, lastakse lahti, satutakse vaimulikult juhuslike tuulte meelevalda.

Loomulikult võib teist osapoolt austav dialoog ja vestlus erinevate usundite vahel olla ülesehitav, avardav ja kasulik. Aga kristlastena peame sellistes vestlustes osalema Kristuse ainulaadsusele ja Piiblile kui Jumala ilmutussõnumile ustavata ristiinimestena.

Alanud aastal vajame uut sidet Jumala Sõnaga, Piibliga. Juba ainuüksi sellepärast, et on usupuhastuse 500. juubeliaasta. Ilma vankumatu ühenduseta Piibliga, Jumalast lähtuva vägeva Sõnaga ei oleks usupuhastust toimunud. Reformatsiooni tuumaks oli naasmine Piibli autoriteedi juurde usuelu ja õpetuse ülima normina. Ilma selleta ei oleks luterlikku kirikut ega vabakirikuid.

Ajaleht Uusi Tie (05.01.2017) kirjeldas Kanadas läbi viidud uurimust, mis annab ülevaate Piibli põhjapanevast tähendusest koguduste elujõule ja kasvule. „Kasvavad kirikud on teoloogiliselt konservatiivsed,“ pealkirjastas Matti Korhonen uurimust käsitleva artikli. „Kasvavates Kanada kogudustes loetakse Piiblit ja palvetatakse enam kui kahanevates kirikutes.“ Piibli positsioon on hääbuvates kogudustes nõrk. Piibel ja palveelu on isikliku, elujõulise vaimuliku elu seisukohast olulisimad. Uusi Tie on noppinud kanadalaste uurimusest huvitavaid leide:

- Vaid 50% kahanevate kirikute vaimuikest oli seda meelt, et „mittekristlaste kutsumine Kristuse juurde on väga tähtis.“ Kasvavate kirikute vaimulikest oli seda meelt 100%.

- 71% kasvavate kirikute vaimulikest loeb Piiblit iga päev, kahanevate kirikute vaimulikest 19%.

- 46% kasvavate kirikute liikmetest loeb Piiblit kord nädalas, samas kui kahanevate kirikute koguduste liikmeist teeb seda 26%.

See tõdemus on kindlasti pädev nii ühisel kui isiklikul tasandil. Pühendumine Piiblile tähendab elujõulisemat vaimulikku elu.

Usupuhastuse juubeliaasta esitab meile kõigile väljakutse tugevdama Piibli tähtsust meie isiklikes eludes.

Raadiokanali Patmos iganädalases saatesarjas „Lühidalt öeldes“ („Sanalla sanoen“) käsitletakse parasjagu Chicago deklaratsiooni Piibli eksimatusest. See 1978. aastal valminud ja 2010. aastal soome keelde tõlgitud dokument on märkimisväärselt kujundanud ülemaailmse evangeelse piibellikult konservatiivse kristlaskonna nägemust Piibli olulisusest.

Üheksateistkümne artikli ja selgituse kõrval võtab Chicago avaldus oma nägemuse kokku viies punktis:

1. Jumal, kes on ise Tõde ja räägib seda, mis on tõene, on inspireerinud Püha Piibli, et ilmutada ennast eksinud inimkonnale Jeesuse Kristuse kaudu Looja ja Issandana, Lunastajana ja Kohtunikuna. Püha Piibel on Jumala enese tunnistus Temast enesest.

2. Püha Piibel, mis on Jumala Sõna, Püha Vaimuga täidetud ja Tema juhatusel inimeste poolt kirjutatud, on eksimatu jumalik autoriteet kõiges, mida see käsitleb; seda tuleb uskuda Jumala õpetusena kõiges, mida see Tõena kinnitab, seda tuleb vastu võtta Jumala-poolse lepinguna kõiges, mida Ta tõotab.

3. Püha Vaim, Piibli jumalik koostaja, avab meie meeled mõistma seda tunnistust.

4. Piibel, mis on täielikult ja sõna-sõnalt Jumala poolt meile antud, on eksimatu ja laitmatu kõiges, mida ta õpetab, mitte vaid selles, mida see ütleb Jumala päästvast armust inimese elus, vaid ka rääkides Jumala loomistööst, maailmaajaloolistest sündmustest, ja ka Piibli enese algupärast Jumala hoole all.

5. Piibli autoriteet nõrgeneb, kui selle täielikku, jumalikku eksimatust ükskõik millisel moel pannakse kahtluse alla või jäetakse tähelepanuta või tehakse suhteliseks sellise tõekäsitluse poolt, mis on vastuolus Piibli Tõega. Selline suhtumine põhjustab raskeid (vaimulikke) kaotusi nii üksikisikule kui kirikule.

Chicago avalduse valguses on selge, et Piibel on Jumala autoriteetne, sõnaline ilmutus, ning mitte ükski vaikiv versioon kristlusest ei saa anda inimesele tõelist jumalatunnetust ja päästvat ühendust Kristuse Jeesusega. Piiblis ilmutab Jumal end inimestele sõna läbi. Misjonikäsku („Minge ja tehke siis kõik rahvad minu jüngriteks, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimes“) ei ole võimalik korvata ühtse „hinduistlik-budistlik-kristliku meditatsiooniga“.

Oma Sõnas, Piiblis, on Jumal ilmutanud ja ilmutab end praegugi inimestele viisil, mida vastu võtmata ei saa me rääkida ristiusust. Ka kristlik meditatsioon on mõtisklus Sõna ehk Piibli üle.

Kutsun lugejat leidma uuesti Piibli olulisus Jumala sõnana ja lugema seda regulaarselt. See on õige ja soovitatav „konservatiivsus“. See elavdab vaimulikku elu, toob lohutust rasketel aegadel ning hoiab meid õigel teel.

Diakonissiasutuse juht doktor Edvin Wiren, kirjutas 1948. aastal kirjastuse WSOY välja antud apostel Pauluse Heebrea kirja selgitava teose sissejuhatuses tabavalt ja praegugi paikapidavalt: „Kristlikes ringkondades on hakatud üha enam pöörama tähelepanu piibliuurimisele. Kui kõik maailmas vangub ja inimkonna peale langevad sünged varjud, on kristlased veendunud, et neil on kindel varjupaik Sõnas. Kui vaatame maailmas toimuvat, valdab meid lootusetus ja kahtlus. Kui aga vaatame Sõna kindlat alust ja Jumala rahvale antud suurt tõotust, võime ka suure rahutuse keskel olla rahus. Issandasse uskuval kogudusel on elav lootus ja see viib pimedusest valgusesse.“

Tõlkinud Roland Tõnisson.

Teoloogiamagister Pasi Turunen on luterliku Patmose misjoniseltsi ajakirjanik ja piibliõpetaja