Praegune Püha Isa Benedictus XVI[1] on teravate sõnadega häbimärgistanud liturgia ajal plaksutamist ja liturgilist tantsu. Ennekõike heidavad siinkohal valgust tema arutlused tantsu päritolu kohta antiikses liturgias, kuna tänapäevalgi näib, kuigi veidi teistsugusel teoreetilisel alusel, et tantsude taas liturgiasse sissetoomise taustaks on see, et hüljatakse õpetus ristiohvri kaasajastamisest pühal missal, isegi kui selles osalejad ei pruugi sellest õigupoolest teadlikudki olla.
Tantsu toomine liturgiasse gnostilis-doketistlike ringkondade poolt
Tookord veel kardinalina kirjutas ta: “Tants ei kuulu kristliku liturgia väljendusvormide hulka. Gnostilis-doketistlikud ringkonnad püüdsid seda umbes 3. sajandil liturgiasse tuua. Nende jaoks oli ristilöömine vaid näilisus: Kristus jättis ihu, mida Ta ei olnud tegelikult kunagi tõeliselt omaks võtnud, enne kannatamist maha, ja nii võis ristiliturgia asemele astuda tants, kuna rist oli olnud vaid näilisus. Erinevate religioonide kultuslikele tantsudele on omased erinevad suundumused: vannutamine, nõidumine, müstiline ekstaas – ükski neist kujudest ei ole vastavuses “sõnapärase” ohvriliturgia[2] seesmise suunatusega. Täiesti absurdne on see, kui liturgiat “atraktiivsemaks” muuta püüdes lisatakse sellesse – võimalust mööda koguni professionaalsete tantsurühmade poolt – tantsupantomiime, mida sagedasti kroonib (nende endi seisukohalt täiesti õigustatud) vaimustatud vastuvõtt. Kus iganes puhkeb liturgias vaimustus inimliku tegevuse üle, seal on tegemist kindla märgiga sellest, et liturgia olemus on täielikult kaduma läinud ja selle asemele on astunud teatavat sorti religioossena mõeldud meelelahutus. Selline atraktiivsus ei kanna kaua: vabaajameelelahutuste turul, millele üha enam lisandub meelekõdina religioosseid vorme, ei ole lihtne konkurentsis püsida. Olen kogenud seda, kuidas patutunnistus asendati tantsuetendusega, mis leidis enesestmõistetavalt suurt heakskiitu – kas on võimalik veelgi rohkem eemalduda sellest, mis patutunnistus ja meeleparandus tõeliselt on? Liturgia võib inimest ainult siis kütkestada, kui ta ei vaata mitte iseendale, vaid Jumalale; kui ta laseb Temal esile astuda ja tegutseda. Siis toimub midagi tõeliselt ainulaadset, väljaspool igasugust konkurentsi, ja inimesed tajuvad, et siin sünnib miskit muud kui vaba aja sisustamine.”[3]
Tants kui paganlik kultus
Benedictus XVI-ndal on täielikult õigus, kui ta taunib tantsu kiriku ametlikus liturgias, ja seda eriti kirikuloolistel põhjustel. Kogu kristliku antiigi kohta kehtib eranditult ühe klassikalise filoloogi hinnang: “Tants hüljati kui paganlik kultus.”[4]
Moodsate eksperimentide puhul õigustatakse end ikka jälle Vana Testamendi väidetava eeskujuga. Selle kohta on Paul Adams öelnud juba paljude aastakümnete eest kõik vajaliku: “Mõlemad tantsust kõnelevad kohad Vanas Testamendis, Taaveti tants seaduselaeka ees ja ringtantsud pärast Punasest Merest läbiminemist, olid ülevoolava rõõmu spontaanne väljendus, ent neil ei olnud mingit rituaalset funktsiooni.”[5]
Gaudentius Bresciast (4./5. s) iseloomustas tantsu koguni, teatri kohta tarvitatud väljendile “pompa diaboli” toetudes, kui “chorus diaboli” (sermo 8). Ta pillab selle mõiste küll kristlikke eramajapidamisi silmas pidades, milles autori nõuande kohaselt tuleks pigem laulda “psalme, hümne ja vaimulikke laule” (Ef 5:19; Kl 3:16), aga kui palju enam kehtib see manitsus Jumala koja ja “jumaliku liturgia” puhul!
Vana kiriku võitlus paganlike kommetega
Põhjapanevaks uurimuseks selles küsimuses on siiamaani Carl Andreseni “Altchristliche Kritik am Tanz. Ein Ausschnitt aus dem Kampf der alten Kirche gegen heidnische Sitte” (Zeitschrift für Kirchengeschichte 72/1961, 217-262). Hämmastusega võib kindlaks teha, et uusim selleteemaline raamat seda üldse ei mainigi. Pole ka ime, kuna Dania Marco “La danza sacra nella chiesa: Esperienze antiche ed esperienze nuove” (Pontificia Università Lataranense, Roma 2000) seisab kiriku ametliku liturgia avamise eest liturgilisele tantsule ja seetõttu ei sobi selline hoolikas töö allikatega, nagu Andresen on ette võtnud (kui Dania Marco neid üldse tunnebki) kokku tema kontseptsiooniga. Siiski peab ka tema ikka jälle möönma, et kirik ei ole püha missa ametlikus kultuses kunagi sallinud rituaalset tantsu, vaid on selle korduvalt paavstide ja kirikukogude kaudu hukka mõistnud.[6]
Seal, kus on võimalik näidata tantsu olemasolu, on tegemist väljaspoole ametlikku missaliturgiat jäävate vormidega. Kuna autor peab antiikaja näidete puhul toetuma eeskätt gnostilistele tunnistustele[7], siis kinnitab see justnimelt tantsu autentsele kristlikule liturgiale võõrast päritolu ja olemust, nagu praegune paavst seda meie poolt ülal tsiteeritud tekstis on diagnoosinud.
On sümptomaatiline tänapäevasele, subjektiivsest ja seega meelevaldsest tekstide käsitlemisest tingitud vaimuteaduste, teiste hulgas ka teoloogia madalseisule, et autor toetub korduvalt isegi taolistele allikatele, millest ei tule ligilähedaseltki esile seda, mida ta tahaks neist välja lugeda. Nii peaks tunnustatud “Dictionnaire d’Archéologie chrétienne et de liturgie” artikkel “Danse” (koostaja: L. Gougaud) väidetavalt esitama tõendeid liturgilise tantsu kohta varajase aja kirikus.[8] Seejuures ajab Marco – olgu teadlikult või ebateadlikult – tema poolt soovitud kehaliste väljendusvormide väljaspool liturgiat esile tuleva harva, regionaalselt piiratud esinemise segamini ametliku, normeeritud kultuse autentsete osadega. Selle kohta – ja ainult sellest saab siin juttu olla – teeb Gougaud hoopis teistsuguse otsuse, kui Dania Marcole võiks meelepärast olla: “On n’est pas parvenu à démontrer que la danse ait jamais trouvé place dans la liturgie générale et officielle de l’Église catholique: les danses rituelles ne se présentent que comme des coutumes purement locales.”[9] Kuritarvitatakse isegi Pühakirja, kui autor tahab tuua Ilmutusraamatu 5. ja 7. peatükist tõestusi inglite tantsust taevas maapealsete rituaalsete tantsude eeskujuna[10] – tekstis ei seisa sellest midagi.[11]
Tants kui usu sakramentaalse mõõtme kadumise väljendus
Ka Münsteri klassikaline filoloog Christian Gnilka hoiatab oma standardteoses “Chresis – Die Methode der Kirchenväter im Umgang mit der antiken Kultur, II: Kultur und Conversion”[12] – täiesti sarnaselt valitsevale paavstile – vanade kristlaste hoiaku ja kiriku läbiva otsuse alusel tantsuvormide tänapäevase sissetoomise eest katoliiklikku jumalateenistusse. Peaks olema teada, kui sageli seda sellegipoolest on praeguseks juba juhtunud. Selle poolt kõnelevaid hääli ja sellesisulisi kogemusi esitatakse juba mainitud Dania Marco teoses.[13]
Meid peaks vaevalt üllatama, et soov tugevama kehalise panustamise järele jumalateenistusse tõuseb esile ka (algupäraselt protestantlikest) nelipühilikest ringkondadest. Isegi autoril on siinkohal mõningaid kahtlusi: “Nende kogemustega kaasneb paraku ka risk kaotada silmist usu sakramentaalne mõõde, neis võib ilmneda teatav nartsissism ning need võivad olla solipsistliku (iseenesele fikseeritud) hoiaku vili.”[14]
Viimselt kehtib see hinnang aga rohkem või vähem kõigi moodsate liturgiliste eksperimentide puhul. Niisiis järgigem Püha Isa nõu ja loobugem neist või veel parem, ärgem võtkem neid üldse ette.
Tõlkinud Enn Auksmann
Autori ja tõlkija märkused
[1] Artikli originaal on ilmunud kuukirjas “Kirchliche Umschau” 2005. aasta septembris.
[2] Ratzinger pakub siinkohal Rm 12:1 pärinevale kreeka mõistele “λογικὴ λατρεία” saksakeelse vaste “worthaftes Opfer”. Eestikeelses piiblitõlkes on vasteks “mõistlik jumalateenistus”, ladina keeles “rationabile sacrificium”, kusjuures ei tohi jätta tähelepanemata, et “logike” on seotud sõnaga “logos” – sõna, mis tähistab Uues Testamendis ka Kolmainsuse teist isikut, Jumala Poega.
[3] Joseph Ratzinger, Der Geist der Liturgie, Freiburg 2005, 170f.
[4] Klaus Sallmann, Christen vor dem Theater: Jürgen Blänsdorf (Hg.), Theater und Gesellschaft im Imperium Romanum, Tübingen 1990, 255, 37.
[5] Paul Adams, Ist Tanz in der Liturgie möglich? UVK 16/1986, 79.
[6] Dania Marco, La danza sacra nella chiesa: Esperienze antiche ed esperienze nuove, Pontificia Università Lataranense, Roma 2000, 84; 97-99.
[7] Ibid 72, 78.
[8] Ibid 73, märkus 105 viitega L. Gougaud, Danse, DACL 4,1/1920, 250.
[9] Ei ole võimalik tõestada, et tantsul oleks kunagi olnud kohta katoliku kiriku üldises ja ametlikus liturgias: rituaalseid tantse esitatakse üksnes puhtkohalike tavadena. – L. Gougaud, Danse, DACL 4,1/1920, 251.
[10] Dania Marco, 251, märkus 408 tsitaadiga Theodourou, La danse sacrée dans la culte, p. 288–289.
[11] On hoopis midagi muud, kui kirikuisad räägivad siin-seal inglite taevasest tantsust, vt Dania Marco, 78. Hiljem Marco poolt viidatud Ilmutusraamatu peatükid ei ütle selle kohta aga otseselt midagi.
[12] Basel 1993, 162–165.
[13] Dania Marco, 237–255.
[14] Ibid 238.
