Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku häälekandja Eesti Kirik avaldas 30. augustil uudise, milles Ühenduse Naised Teoloogias esimees professor Anne Kull tutvustab lühidalt Tallinnas 7.–8. septembrini toimuvat konverentsi „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni EELKs ja 500 aastat reformatsiooni“.
Infot konverentsi kohta on viimastel nädalatel ja kuudel korduvalt edastatud ka erinevates EELK meililistides. See äratab tähelepanu ja paneb küsima, millega on tegu.
Mitte teoloogia, vaid progressistlik, feministlik-marksistlik ideoloogia
Esiteks on üllatav, et EELK juhtkond propageerib nii massiivselt ühe mittekirikliku ühenduse korraldatud konverentsi.
Teiseks tundub äärmiselt veider, et EELK ametlikes kanalites soovitatud konverentsi kõnelejate hulgas on Rootsi luterliku kiriku juht Antje Jackelén, kes juhib kirikut, kus „laulatatakse“ homopaare. EELK kirikukogu deklaratsiooni kohaselt on see asjaolu takistuseks kirikuosaduse täielikule teostamisele.
Kolmandaks, professor Anne Kull soovitab lugeda Luterliku Maailmaliidu käsitlust soolisest võrdõiguslikkusest, mis Kadri Lääsi tõlkes on ilmunud veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia (vt siit ja siit). Anne Kull lisab, et konverentsil käsitleb seda teemat õp Elaine Neuenfeldt Luterlikust Maailmaliidust.
Kui viidatud Luterliku Maailmaliidu dokumenti lugeda, siis saab selgeks, et tegemist ei ole teoloogilise, vaid vasakpoolse, feministlik-marksistliku ideoloogilise käsitlusega niinimetatud soolisest võrdõiguslikkusest. (Luterliku Maailmaliidu tegevuse ja dokumentidega tuttavale inimesele ei ole siin midagi uut.)
Dokumendis räägitakse vajadusest vabastada kristlased „patriarhaalsete traditsioonide ja väärtuste nõuete täitmisest“ ja väidetakse, et „Jeesus Kristus kutsus oma järgijaid uude Jumala perekonna tegelikkusesse, kus meeste poolt domineeritud bioloogilised perekonnasüsteemid on muudetud“.
Jätkuva reformatsiooni märgina nähakse seda, et „naised ja mehed osalevad täielikult ning on võrdselt esindatud juhtivatel ametikohtadel“ ja et „[n]aiste ordinatsioon on üks selle teoloogilise veendumuse väljendus“. Naiste ordineerimine on seega soolise õigluse edendamise vahend: „Naiste kaasamine ordineeritud ametisse on alus, millele rajada nende kiriklik kodakondsus, ning see aitab oluliselt kaasa soolise õigluse teostumisele kirikutes.“
Need on vaid mõned osundused, mis annavad aimu Luterliku Maailmaliidu ideoloogilistest suundumustest. Küsimus ei ole aga ühes dokumendis või mõnes ettekandepidajas ega isegi mitte ühes konverentsis, vaid selles, et EELK-s näikse kõige kõrgemal tasemel olevat taolisele ebakiriklikule mõttelaadile uks lahti tehtud.
EELK, naiste ordineerimine ja „sooline õiglus“
Kõnealuse konverentsiga tähistatakse naiste ordineerimise 50. aastapäeva EELK-s. Tundub, et seda otsust ja sammu püütakse esitleda kui reformatsiooni jätkumist, kiriku kasvamist usupuhastuslike tõdede üha täielikuma teostamise poole – ka ülal mainitud dokumendis märgitakse, et Luterlik Maailmaliit kehastab endast ecclesia semper reformanda’t, põhimõtet reformatsiooni pidevast protsessist kõige erinevamatel viisidel.
Selle taga võib näha aga moodsat progressiideed, mis on aluseks paljudele tänastele sekulaarsetele ideoloogiatele.
Mis asjaoludel naiste ordineerimise kasuks EELK-s otsus langetati?
Teadaolevalt oli EELK-s naiste kirikutöösse rakendamise küsimus esimest korda arutlusel 1920. aastate teisel poolel usuteadlaste konverentsidel. 1938. aastal aga asusid nii EELK Piiskoplik Nõukogu kui Konsistoorium seoses naiste ordineerimisega eitavale seisukohale, kusjuures seda tehti mitte ainult praktilist, vaid ka õpetuslikku aspekti silmas pidades. On oluline teadvustada, et tegu on kiriku kahe kõrgema organi ametliku otsusega. Piiskoplik Nõukogu leidis nimelt, et „naisõpetajate töösse rakendamine ei ole kooskõlas Püha kirjaga“ (25.08.1938, punkt 5). Konsistoorium aga asus seisukohale, et „naiskandidaate ei saa lubada Kiriku vaimulikesse ametitesse, kuna seda kiriku traditsioon ei tunne ning seda ka põhimäärused ette ei näe ja selleks tarvidust ei ole.“
Teatavasti muutus kiriku olukord ja ühiskondlik positsioon põhjalikult alates 1940. aastast. Seisti küsimuse ees, kuidas püsima jääda ja kirikuna Issandalt saadud ülesandeid täita. 1945. aastal andis piiskoplik nõukogu loa naisi koguduste teenistusse rakendada ja vajadusel isegi ordineerida, sest 1944. aasta sügisel oli märkimisväärne osa EELK vaimulikest põgenenud Läände ning karjaseta jäänud kogudusi ähvardas Nõukogude korra tingimustes sulgemine. Selle otsuse alusel siiski ühtki naist ei ordineeritud.
1966. aastal arutati naiste ordineerimise küsimust konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni õppejõudude infopäevadel. Peapiiskop Jaan Kiivit rõhutas, et ettekannete kuulamine ühtse seisukoha juurde välja ei toonud, kuid asja võiks lahendada lähtudes praktilisest vajadusest ja et sel teel ongi reas maades naised sõnakuulutajatena ametisse pandud. 25. mail 1966 tehti otsus, et naisi võib ordineerida ilma nende õigusi piiramata (silmas peeti kirikuõpetaja õigusi). Seejuures viidati vajadusele uute ametikandjate järele. (Konsistooriumi liikmete, praostide ja UKK õppejõudude informatsiooniliste koosolekute protokollid, 1966–1967)
12. oktoobril 1967. aastal langetas EELK kirikukogu otsuse: lubada konsistooriumil naisi ordineerida. Samuti kinnitati „seadus naiste rakendamisest vaimulike kutsetöölistena“. Kõne all oli praktiline vajadus, teoloogilisi argumente ei käsitletud (vähemalt ei kajastu see protokollis).
1991. aasta põhikiri ei võimaldanud naisõpetajatel piiskopiks kandideerida. 2004. aasta põhikiri ja 2005. aasta kirikuseadus naiste ordineerimise teemat eraldi ei puuduta, kuid põhikirjast jäi välja piirang, mis lubas vaid meesõpetajatel piiskopiks kandideerida.
Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et kui 1938. aastal asus EELK kõrgem juhtkond naiste ordineerimise suhtes eitavale seisukohale, põhjendades seda nii pühakirja, kiriku traditsiooni kui vajaduse puudumisega, siis pärast Teist maailmasõda oli just kiriku keeruline olukord see, mis sundis naiste ordineerimist lubama. Vähemalt nii seda põhjendati. Mingisugusest soolisest õiglusest ja võrdõiguslikkusest kirikus või jätkuvast reformatsioonist ei olnud juttugi. EELK ametlikes dokumentides ei räägita kusagil soolisest võrdsusest seoses vaimuliku ametiga, rääkimata sellest, et ordinatsiooni näol oleks tegemist justkui mingisuguse soolise õigluse edendamise vahendiga.
Kiriku juhtkonna vastutus
Nagu teada, on nii EELK vaimulike kui ilmikliikmete seas mitmesuguseid teoloogilisi vaateid seoses naiste ordineerimisega. Kuid kirikus ei ole määratava tähtsusega see, millised on kellegi vaated või veendumused, vaid see, mis on Issanda tahe, nagu see väljendub Jumala Sõnas, apostlite õpetuses ja kiriku traditsioonis, mis on ilmutusega kooskõlas.
Kiriku juhtkonnale – eriti aga piiskoppidele – ei ole usaldatud üksnes kiriku administratiivne juhtimine, vaid ka kohustus hoida Kristuse karja, kaitsta teda kõikvõimalike eksi- ja valeõpetuste eest.
Teadmine, mis toimub luterlikes kirikutes Põhjamaades, Kesk- ja Lääne-Euroopas ja mujal, peaks karjased nii kiriku juhtkonna kui koguduste tasandil tegema eriti ettevaatlikuks ja tähelepanelikuks. Sekulaarsete, revolutsiooniliste ideoloogiate sissetung kirikusse ja teoloogilisse mõtlemisse on paraku tõsiasi, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Veel mõne aastakümne eest kujuteldamatud arengud toimuvad ka meie lähinaabrite juures. Soolise võrdõiguslikkuse ideoloogia ja seksuaalvähemuste „õigused“ on paljudes meie partnerkirikutes aktsepteeritud. Vaid mõned markantsed näited: Stockholmis on ametis lesbiline piiskop, kes elas mõnda aega suhtes naispreestriga, Helsingi naispiiskop Irja Askola on seksuaalvähemuste õiguste eestvõitleja ja andis tänavu ühele teismelisele poisile üle aasta homo auhinna. Äsja väljendas „homouhkuse nädala“ raames oma hoiakuid Turu toomkogudus, kattes toomkiriku altari homolipuga.
Kas kõik need ja teised sarnased ilmingud – mille täieliku üleslugemise korral läheks Jumala päike enne looja – on „reformatsiooni viljad ja väljakutsed“?
Austatud EELK juhtkond, kas see kõik on teie arvates Jumalale meelepärane? Kas te usute, et sellistel „kirikutel“ on tulevikku? Kas te arvate, et taolised „kirikud“ suudavad hingi päästa ja õndsusele juhtida? Kui te seda ei usu, miks te siis jätkate läbikäimist kirikutegelastega, kes lammutavad Jeesus Kristuse Kirikut, eksitavad koguduseliikmeid, ahvatledes neid tõest ära langema? Miks on EELK veel Luterliku Maailmaliidu liige?! Miks me osaleme siis asjades ja tegevustes, millest me teame, kuhu need välja viivad? Kuidas saab eirata päevselgeid ideoloogilisi suundumusi ja arenguid, mille abil kujundatakse kirikuid drastiliselt ümber?
Kas te tõesti toetate feministlik-marksistlikku sooideoloogiat ja lasete sellel ka EELK-s levida? Kui mitte, siis miks kutsutakse EELK ametlikke kanaleid pidi inimesi sellel konverentsil osalema?
Need mõtted ja küsimused ei ole esitatud norimiseks ja pahandamiseks, vaid selleks, et meie kirik ja kogudused oleksid hoitud kristlikus tões, mida meie eelkäijad on uskunud, alal hoidnud ja edasi andnud. Selle hoidmine on eriliselt kiriku juhtide ülesanne ja vastutus.
Veiko Vihuri, EELK vaimulik
