“Selle eest nad ei võidelnud,” ütleb igavikku lahkunud piiskop Bo Giertz oma raamatus “Kristuse kirik”, hinnates usupuhastust ja kiriku praegust olukorda. Mida me luterlastena siis tähistame Armu aastal 2017? Mäletan Helsingi ülikooli professori raamatukest, mille pealkiri kõlas löövalt: “Mis oli luterlus?” Kas tähistame ka Soomes midagi, millest räägime mineviku vormis? Kas meenutame üht vana asja, mille kohta ei tohi usupuhastuse nime enam kasutadagi, vaid peame tänapäevasemalt rääkima reformatsioonist?
Mis see “protestantism” veel on?
Kõnnin Hollandis Utrechtis usupuhastuse näitusel. Euroopa erinevatest paikadest on toodud sadu usupuhastuse algupäraseid raamatuid, pilte ja maale. Esmalt juhatatakse meid vaatama suurepärast esitlusvideot, seejärel jätkame näitusega kunagise kloostri suurtes saalides. Taustal kõlavad usupuhastuse vägevad koraalid. Külalisele on abiks mahukas piltidega näitusekataloog. Panen tähele, et vitriinides on esikohale seatud algsed trükid Lutheri tõlgitud Piiblist ning tema katekismused. Välja on pandud iidsed preestrite missarõivad ja kirikutekstiilid. Näitusel ringi liikudes märkan üht meest, kes teraselt uurib eksponaate. Saan temaga jutule, ka tema on näitusest innustunud. Aga siis ütleb ta kurvalt: “Sellist kirikut meil enam ei ole!”
Millise innuga sai poisikesena loetud Sakari Topeliuse “Velskri jutustusi”! Selles võrratus rahvuslikus pärlis on katoliku preester isa Hieronymus tõeline kurjam, keda ei huvitanud Jumala sõna ning kes ei järginud selle juhatusi. Loomulikult tuli sellise kirikutegelase ja kiriku vastu võidelda, “protesteerida”. Väga hea, Luther! Väga hea, usupuhastus! Kuid sellest protestist kujunes “protestantism”, mis on hoopis erinev sellest, mida usupuhastajad ootasid.
Küünal pannakse küünlajalale
Professor Jyrki Knuutila rääkis piiskop Olavi Rimpiläineni juubeliseminaril, et oli uurinud Püha Olafi mõju Soomes, kuni päris Põhja-Soomeni välja. Me ei tohi unustada ajalist perspektiivi. Meil on 500 aastat Lutheri ja Mikael Agricolani (Soome usupuhastaja – toim.), aga ka enne seda oli 500-aastane periood, kui Soomes kuulutati Jumala sõna ja Kristuse evangeeliumi. Kirik ei alanud meie esivanemate maal mitte usupuhastusega. Aga usupuhastuse Jumal andis, sest kirikut oli moonutatud eksiõpetuste ehk hereesiatega. Kristus ise puhastas oma rehealust. Hingede õndsuse pärast tuli väärad traditsioonid ja uskumused välja juurida.
Minu vaimulik õpetaja Simo Kiviranta rõhutas: ehtne luterlik kiriklikkus on palju ehtsamalt vana kiriku ja keskaja läänekiriku järgija, kui meie aja roomakatoliiklus. Siiski pean tunnistama, et praegune roomakatoliku kirik on meie usupuhastajate õpetusele lähemal, kui meie aja nn luterlikud riigikirikud või rahvakirikud. Katoliku kirik ei ole veel lubanud samal moel endasse nn demokraatiat, vaid on säilitanud Kiriku piibelliku hierarhia. Kui usuisa Luther kuuleks Soomes Turu linnas demokraatlikult valitud kirikukogu või Helsingi toomkapiitli istungit, kannataks ta kohutavat valu. Kuhu küll on jäänud luterlaste võitluskoraali sõnum “Eks meile sõna seisma jää”? Kuhu on peidetud see viimne tõde, et mitte kirik ei oma Jumala sõna, vaid Jumala sõna annab kirikule autoriteedi ja kannab seda?
Mille eest me siis täname ja mida me tähistame?
Usupuhastuse algatajate eesmärk ei olnud kohandada Kiriku usku ja õpetust vastavaks uue aja nõuetele ja võtta kasutusele mingeid usulisi uuendusi, vaid puhastada kirik valedest, Jumala sõna vastastest õpetustest. Nad ei tühistanud piibellikke dogmasid, vaid leidsid ja tõid esile neis tuksuva elu. Nad ei otsinud oma au, et teostada end loovate teoloogidena hiilgavate õpetustega. Nad julgesid püha apostli (Gl 1:8) kombel öelda Anateema! ehk Neetud!, kui esitati uusi või vanu eksiõpetusi. Nad tahtsid panna küünla tagasi küünlajalale, see tähendab et Jumala sõna tuli jutlustada selgelt ja puhtalt. Nad tahtsid püha Piibli kohaselt jagada igal pühapäeval Altarisakramendis nii Kristuse ihu kui verd kõigile püha ristimise saanud patukahetsejatele. Mitte ainult ühel korral aastas. Nad ei talunud keskajal kirikusse tulnud õpetust indulgentsidest ning võitlesid tõsimeelselt kirikusse imbunud “karjäärikristluse” vastu. Kui võrratu oli taas keskenduda Jumala armu kõigepühamale evangeeliumile ning toita kogudust taevamannaga!
Agenda aastaks 2018
Nüüd on jälle aeg, kui Kirik selles maailma põhjapoolses nurgas peaaegu kaotanud Sõna ja Altarisakramendi. Pühast ristimisest on saanud nimepanemise riitus, sellepärast jätavad paljud oma lapse ristimata. Nimepanemise peo saab ka ise korraldada. Meie vaimulikkonna vaimulik elu on alla käinud ning hullem kui see, millest räägitakse keskaja kloostrites. Ei piisa sellest, et heiskame jälle sõjalipud ehtsa Kristuse kiriku usu ja elu tagasivõitmiseks. Ei piisa sellest, et meenutame igatsusega endisi ärkamisaegu. Samuti on eksitav kinnitada võhiklikele kuid vagadele kristlastele järgmiste ärkamiste saabumist, mis muudavad kirikuid kuni toomkapiitliteni välja! On vale unistada endiste aegade kõiki ühendava kirikliku kultuuri naasmisest, sest pea igal kirikukogul astutakse jälle samm kaugemale meie Usutunnistuskirjadest. Ajamärgid räägivad Kristuse peatsest naasmisest.
Kas meil tasubki siis tähistada usupuhastuse juubelit? Aga loomulikult, sest endiselt leidub nii tõelisi altareid kui kantsleid ning innukalt ehitatakse üha uusi. Meie agenda aastaks 2018 on sama, mis meie usupuhastajatel 500 aastat tagasi. Elades korrapärases palveelus, püüame säilitada üksmeelt evangeeliumi õpetuses ning sakramentide jagamises ning tulla regulaarselt missale.
Me ei räägi mingist jätkuvast usupuhastusest. See oleks vale. Püha Piibel ja meie Usutunnistuskirjad on kõikumatud. Meie aeg on küll muutunud ja muutub veelgi. Kultuuriloolaste arvates elame praegu populistlikul ja tõejärgsel ajastul. Aga niikaua, kui Jumal oma pühas vihas pole otsustanud lükata Soome lambijalga lõplikult oma kohalt, ei lepi inimesed meelelahutusliku religiooni ega ennastimetleva bürokraatliku kirikuga. Jumala Vaim kinnitab nende usku: “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105)
Autor on Soome Misjonipiiskopkonna vaimulik
Tõlkinud Illimar Toomet
