I

Usupuhastuspühal oleme harjunud pühitsema kristliku usu puhastamist ja selget esiletõstmist, mis sai alguse Martin Lutheri reformatsioonis. Kuid sellel sündmusel on laiemaidki aspekte. „Reformatsioon kujutab endast tõelist lõhet kristluse ajaloos. Selle kõrval on hommikumaine kirikulõhe ja paljud väiksemad rühmad, mis ikka jälle on tekkinud ajaloo jooksul, õigupoolest tähtsusetud.“ Nii kirjutas hiljuti katoliiklik teoloog Joseph Schumacher. Ta osutab tõsiasjale, et 1054. aastal tekkinud hommikumaine skisma ehk kirikulõhe, mille tagajärjel eraldusid ortodoksi (õigeusu) ja (rooma)katoliku kirik, ei põhjustanud nii suuri usulisi, kultuurilisi ega ühiskondlikke muutusi kui Martin Lutheriga alanud usupuhastus ehk reformatsioon 1517. aastal. Tal on õigus: luterlik murrang osutus palju suuremaks plahvatuseks maailma ajaloos – sellele ei järgnenud mitte ainult konfessionaalne killustumine, vaid läbi murdis ka ühiskonna ilmalikustumine ehk sekularisatsioon, mis hõlmas aegamisi kõik elu aspektid.

Ilmalikustumine tungis ka kirikusse – eriti protestantlikesse suurkirikutesse, mis olid alguse saanud reformatsioonist. Kuna protestantluses rõhutatakse vastavalt reformatsiooni põhimõtetele individuaalset usku, on see struktuurselt paindlikum, mugandades kirikut muutuva ajavaimuga. Tekkisid ilmalike uuendustega kaasa minevad ja neid pigemini tõrjuvad suunad ehk liberaalne ja konservatiivne vool. Sama skeemi põhjal eristas protestantlik teoloog Ernst Troeltsch XX sajandi alguses vana- ja uusprotestantlust: esimene pärineb usupuhastusest, mis jäi veel seisma kesk- ja uusaja vahele – teine aga valgustusajast, olles läbinisti uusaegne vool. Too on „võrreldes vanaprotestantlusega paljuski täiesti erinev moodustis, mida seetõttu tuleb ka nime poolest eristada kui uusprotestantlust ja mis Euroopa ja Ameerika rahvaste religioosse tuleviku raske küsimuse seda selgemalt endast välja kasvatab, mida enam katoliiklus taas nukkub oma keskaegsesse dogmaatilis-filosoofilisesse traditsiooni ja moderniseerub üksnes poliitilise võimu omandamise eesmärgil.”[2]

Seda, et katoliku kiriku põhimuster pärineb keskajast ning ortodoksi kiriku oma koguni veel varasemast, ja et protestantlikud kirikud, sh luterlik kirik, on nende kõrval uusaegsed nähtused, rõhutas ka teine läinud sajandi alguse teoloogiline suurkuju Adolf von Harnack.[3] Tema väitel jätkub ajaloos katoliikluse „vaesustumise protsess“, mida jälgides on „põhjust konstateerida rooma kiriku mõju vähenemist“. Sest „terav silm näeb, et ta ei käsuta enam ammu sellise hulga jõudude üle“ nagu keskajal. On toimunud „tohutu tagasiminek, kui välja arvata mõned lühikesed õitsenguajad“ (vastureformatsiooni periood ja romantismi ajastu).[4] Harnack veel ei teadnud katoliikluse uuest tõusust XX sajandil.

Pärast esimest maailmasõda kirjutas katoliiklikku päritolu religioonifilosoof Friedrich Heiler: „Rooma kirik omab tänapäeval mittekatoliikliku maailma suhtes tugevat külgetõmbejõudu. Saksa benediktlaste kloostrid on saanud palverännupaikadeks mittekatoliiklastele, kes vaimustuvad seal harrastatud klassikalis-katoliiklikust liturgiast. Saksa protestantismis hoogu koguv kõrgkiriklik liikumine läheneb üha enam rooma kirikule ... Veel levinum on konversiooniliikumine Inglismaal. Terved anglikaani konvendid ja kloostrid astuvad üle rooma kirikusse. Tugev katoliiklik propaganda õhutab ja tugevdab juba olemasolevat kaldumist katoliiklusse. Rooma kirik teeb tänapäeval suuri jõupingutusi, et kõiki temast lahutatud kristlasi oriendis ja oktsidendis tagasi võita ... Täis võidukindlust kuulutavad praegu juba katoliiklikud hääled peatset protestantismi loojangut.”[5]

Kuid see oli ainult asja üks pool – pärast esimest maailmasõda toimus ka suur protestantliku teoloogia ja usupuhastusliku usumõiste esiletõus. Karl Barth – kes seda alustas ja keda mõned pidasid Lutheri ja Calvini järel protestantismi kolmandaks suurkujuks – leidis tunnustuse ka katoliiklaste seas, kes kutsusid teda isegi Vatikani II kirikukogule (1962–1965). Barth küll loobus sellest, olles juba kõrges eas, kuid paavst Paulus VI kutsel külastas ta Vatikani ning väljendas oma mõistmist katolitsismile.[6] Barthi kõrval luterliku teoloogia suurkujuna esile kerkinud Paul Tillich kuulutas aga teise maailmasõja järel protestantliku ajastu ja kultuuri lõppemist ja ümbermuutumist. Tillich hoiatas ka protestantliku maailma muutumist läbinisti ilmalikuks, milline tendents on läbi sajandite aina tugevnenud, nii et tänapäeval räägitakse isegi juba kristliku läänemaailma lõpust.[7]

Pole siis ime, et kutse uuele reformatsioonile või mingile analoogsele üritusele võib kõlada ka reformatsioonikirikute leerist. Eriti rõhutavad uue usulise ärkamise vajadust nn evangelikaalid ehk Piiblile kui ainsale usunormile orienteeritud alalhoidlikud protestandid. „Lutheril on alati keskmes inimese isiklik usk, mitte oma õpetuse poliitiliselt kasulik tarvitamine,“ toonitab Andreas Alt, osutades kiriklikele olukordadele tollal ja tänapäeval. On tõsi, et Luther sattus ühiskondlikesse seostesse, mis teda vältimatult kaasa haarasid. Kuid usupuhastajal jätkus julgust ka otsustavalt vastu seista. „1524.–25. aastal pidi Luther lahku lööma humanismist, mille esindajad tervitasid reformatsiooni, kuid asetasid maailmavaateliselt inimese ja mitte Jumala keskpunkti.”[8] Tuntud on tema väitlus humanist Erasmusega Rotterdamist, kes oli tollal tõeliseks üleeuroopalikuks arvamusliidriks.

Valgustusajast peale on aga ühiskonnas ja suurtes protestantlikes kirikutes aegamisi valitsema pääsenud humanistlik, st inimesekeskne mõttelaad, tõlgendades ka reformatsiooni pigemini vabadusliikumisena. Andreas Alt aga ütleb: „Martin Luther ei ole mässaja, mida paljud temas näevad. Mõned taandavad tema õpetuse väljendile „kristlane on vaba ega ole kellegi alam“ – järeldades sellest, et ollakse igasugusest „kiriku valitsusest“ vabad. Nii jõuti juba usupuhastaja enda aegu Wittenbergi ülikooli professorite seas – eriti Andreas Karlstadi poolt, kes muide oli Lutheri „Doktorvater“ (= doktoritöö juhendaja) – järeldusele, et kirik tuleb põhjalikult ümber kujundada. Kirikust pagendati muusika, tekitati korralagedus jumalateenistustel jms. Leipzigi üliõpilane Thomas Müntzer läks nn Zwickau prohvetite mõjul veelgi kaugemale – kirikust visati välja pildid ja muu kujutav kunst. Tehti ümber liturgia, tõlgendati oma arusaamise kohaselt Piiblit. Järgnes talurahvasõda.[9]

Luther õpetas, et ainuüksi evangeeliumi vabadusega ei saa maailma valitseda. Ta kirjutab oma teoses „Ilmalikust valitsusest“ (1523): „Jah, muidugi on tõsi, et iseeneste pärast pole kristlased allutatud mingile seadusele ega mõõgale, ning neil ei ole seda vaja. Aga täida maailm kõigepealt õigete kristlastega, enne kui sa neid kristlikult ja evangeelselt valitseda saad. Seda ei suuda sa kunagi, sest maailm ja enamik inimesi ei ole kristlikud ning jäävadki selliseks, isegi kui nad kõik oleksid ristitud ja neid nimetataks ristirahvaks.“ Seepärast, „kui võetaks ette ühte maad või kogu maailma evangeeliumiga valitseda, siis oleks see sama hea, nagu paneks karjane ühte ja samasse lauta kokku hundid, lõvid, kotkad ja lambad, ning laseks igaühel vabalt teise juurde pääseda, öeldes: karjatage ennast ise ja olge üksteise vastu vagad ja rahumeelsed.“ Kui nii sünniks, „siis peaksid lambad küll rahu ning laseksid end rahumeelselt karjatada ja valitseda, aga nad ei elaks kaua.“[10]

II

Luther ei olnud eksimatu. Ta oli oma ajastu raames liiga karm juudiküsimuses (tema soovitusi ei võtnud riigivõimud kui ülemäära valjusid kuulda), liiga salliv oli ta aga abieluküsimustes – Hesseni maakrahv Philipp I-l lubas ta 1540. aastal teise naise võtta (bigaamia puhul kehtis Saksa keisririigis surmanuhtlus). „Luther ei ole õige, kui on tegemist pragmaatiliste kompromisside sõlmimisega,“ kinnitab Andreas Alt.[11] Kiriku ja ühiskonna suhted ei ole ühelgi ajastul olnud laitmatud, alati on vigu ja konarusi.

Kirikurahva suurde hulka suhtus Luther aga hingehoidlikult ja püüdis inimesi, niipalju kui võimalik, teadlikule usule juhtida, mis täiesti pole ühelgi ajastul õnnestunud. Andreas Alt: „Seeläbi kuuluvad aga paljud kirikusse, kes ei ole lunastust õigesti mõistnud või pole tahtnud seda vastu võtta. Nii võis juhtuda, et usk läbi aastasadade evangeelses-luterlikus kirikus ikka nõrgemaks muutus; see langeb tänapäeval ära paljudes punktides Piiblist ning on olemas isegi vaimulikke, piiskoppe ja teolooge, kes Piiblit kui Jumala Sõna ja Jeesust Kristust kui Lunastajat eitavad.“ Nii iseloomustab Alt olukorda Saksamaal ja tegelikult laiemaltki läänemaailmas, kus üha kiiremini tuiskavad segased tuuled.[12]

Toon mõned näited saksa keeleruumis teoloogiaüliõpilastele mõeldud süstemaatilise teoloogia õpikust, mille autoriks on Viini ülikooli evangeelse teoloogia professor Christian Danz. „Piibli iga eriseisund ja seega tema kehtivus purustati ajaloolise meetodi tarvitamisega,“ kinnitab ta. „Ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine kristliku religiooni ajalooliste aluste suhtes viib seega küll nende paremale mõistmisele, kuid ühtlasi kaotatakse seeläbi ka nende normatiivne siduvus. See meetod välistab igasuguse üleloomuliku jumaliku sissehaaramise ajalukku ning tunneb ainult ajaloosiseseid seoseid.“ Sellisel käsitlusel on ulatuslikud tagajärjed: „Ajaloolisest teadmisest, et Piibel oli siduvaks raamatuks kristlaste varasematele põlvkondadele, ei järeldu, et see oleks seda ka veel tänapäeval.“[13]

Sellise järeldusega ei oleks nõustunud Luther. Sellist järeldust ei luba ka klassikaline luterlik usutunnistuskiri „Konkordiavormel“, kus on öeldud, et Pühakiri on ainsaks normiks ja mõõduks kõigile õpetustele, olgu nad vanad või ka uued (!).[14] Sellist käsitlust tõrjub kõige suurem osa kristlaskonnast – ortodoksi ja katoliku kirik –, kus valitsevate arusaamade kohaselt ei saa muuta mitte midagi, mida on kogu aeg usutud. Sellist käsitlust ei tunnusta ka protestantlikud vabakirikud, kus on jäädud püsima Piibli kui ainsa usunormi juurde. Üksnes XVIII sajandist peale kujunenud nn liberaalne või ajaloolis-kriitiline vool on üritanud oma inimest keskmesse tõstvat humanistlikku lähenemist levitada kõikidesse konfessioonidesse.

Kuid olukord ei ole siiski nii hull, kui võib paista esmapilgul. Maailma ilmalikustumine võib toimuda Jumala enda tahtel. Läänemaailmas toimunud arengutel on loovutamatu ülesanne ebajumalate kukutamisel, mis on levinud rahvaste maailmas – ja inimese ülesande teostamisel Jumala loodu haldajana (1Ms 1–2). Kuid inimesel on kalduvus n-ö vinti üle keerata – mitte ainult Eedeni aias, vaid edaspidigi. See on aina viinud nn algse süütuse seisundist ajalooliste vigadeni. Vigu on aga ikka nii parandatud, et on õigele teele tagasi tuldud. Teaduste areng, kus Looja poolt loodud loodus paistab üha salapärasemana ja mõistatuslikumana, võib usu ja religiooni osa tänapäeval pigem kasvatada, mitte vähendada. Kas meie luterlik usk ei tahagi enam olla religioon, vaid tegelda ainult maiste asjadega ning tõlgendada kõik üleloomulikud tõigad ajaloosisesteks asjaoludeks?

Kohati tundub, et nii talitataksegi. Moodsad religiooniteooriad, kus Jumalat käsitletakse ainult inimpsüühika elemendina, on mõjutanud ka teoloogilisi kirjeldusi. Nagu ütleb Christian Danz, on ilmutatud jumalatunnetus klassikalises tähenduses „moodsa aja tingimustes ajaloolise ja tunnetusteoreetilise kriitika läbi pöördumatult purustatud“. Kõik jumalakirjeldused kehtivad ainult usu sisu kohta. „Jumal on inimliku enesemõistmise sündmus. Selles seisneb jumalaidee religioosne tähendus.“[15] Sellised väljendused kopeerivad Rudolf Bultmanni, kellest ikka veel pole üle saadud, mis on muutunud otsekui halvatuseks teoloogias. Kui sellistelt usuteadlastelt küsida: kas nad Jumalasse usuvad, vastavad nad üldiselt jaatavalt. Ent nende väljendites hajub Jumal küll paljalt inimteadvuse sisuks.

Sellega seondub viis, kuidas tõlgendatakse reformatsiooniga esile kerkinud usuvabaduse ja sallivuse põhimõtet. „Religioonivabadus ja tolerants on tänapäeva Euroopa põhialused,“ kirjutab Andreas Alt. Samas aga on usuveendumused paljudel juhtudel ära langenud, sest tolerantsuse idee on muutunud meelevaldseks hoiakuks, mis nõuab ainuüksi teistsuguse respekteerimist, mitte tõeküsimuses vastandumist. Tõe puhul täiesti vastandumata jätavad aga ainult need, kes käsitlevad tõde ja ka Jumala kohta öeldut rohkem inimese enda peegeldusena ajalooliselt relatiivses kontekstis.

Kas poleks aeg uueks pöördeks? Nii leiab igatahes Andreas Alt: „Me ei ole seega tänapäeval kaugemal kui Lutheri aegadel – pigem vastupidi. Me vajame võib-olla taas kedagi, nagu tema, kes viitaks tähtsale sõnumile,” mille andis oma jüngritele Jeesus.[16] Olgu väljenditega, kuidas on, aga kui Jeesus on ikka päriselt ainulaadne Jumala ilmutaja, siis peab Tema ja temast tunnistav Piibel jääma endiselt normiks ning keskmeks.

Minu arvates on katoliiklusele vastandumise ajastu jõudnud lõpule. Ka ortodoksi kirikust ei tohi globaliseeruvas maailmas enam mööda minna. Ükski kristluse vorm ei ole välja surnud: vanal ajal kujunenud ortodoksi kristlus, keskajal kuju omandanud katoliku kirik, uusaegsed protestantlikud jagunemised – need eksisteerivad ka tänapäeval, mõjudes pigem korrustena üksteise peal. On vaja uut usupuhastust piibellikul alusel – ja nüüd oikumeeniliselt. Midagi ehtsat ei tohi kaotada, vaid puhastada ja parandada. Martin Lutheriga seotud reformatsiooni-sündmused jäävad meile endiselt õppetükiks, mille põhjal võime avastada oma vigu ja leida õigeid suundumusi, kuhu edasi kulgeda.

Dr Arne Hiobi ettekanne raamatu „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult“ esitlemisel Tallinna Jaani kirikus, 3. november 2017.

Kirjandus:
Alt, Andreas 2017. Martin Luther. Sein Leben, seine Reformation. Bielefeld: Christliche Literatur-Verbreitung.
Danz, Christian 2016. Systematische Theologie. Tübingen: A. Francke Verlag.
Harnack, Adolf von 2009. Kristluse olemus (1902). Tartu: Ilmamaa.
Hiob, Arne 2009. Adolf von Harnack ja tema „Kristluse olemus”. – Adolf von Harnack, Kristluse olemus. Tartu: Ilmamaa. Lk 245-268.
Hiob, Arne 2017. Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Helier, Friedrich 1923. Der Katholizismus, seine Idee und seine Erscheinung. München: Verlag von Ernst Reinhardt.
Kupisch, Karl 1996. Karl Barth in Selbstzeugnissen und Bilddokumenten. 2.Aufl. Stuttgart/-Kiel: Steinkopf Verlag.
Luterlikud usutunnistuskirjad 2014. Tartu-Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik / EELK Usuteaduse Instituut.
Luther, Martin 2012. Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa.
Schumacher, Joseph 2016. Die Identität des Katholischen. Mainz: Patrimonium-Verlag.

Märkused

[1] Schumacher 2016: 22.

[2] Ernst Troeltsch, Protestantisches Christentum und Kirche in der Neuzeit (1906); tsit. Danz 2016: 60 järgi.

[3] Hiob 2009: 252jj, 258jj.

[4] Harnack 2009: 214j; vrd Hiob 2009: 261jj.

[5] Heiler 1923: 8.

[6] Kupisch 1996: 131j.

[7] Hiob 2017: 233; vrd 94, 98.

[8] Alt 2017: 66.

[9] Alt 2017: 54jj.

[10] Luther 2012: 394j.

[11] Alt 2017: 77.

[12] Alt 2017: 84.

[13] Danz 2016: 98jj.

[14] „Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad … Ülejäänud, nii endisaegseid kui ka uusi, mis iganes nime kandvaid õpetajate kirjutisi ei tohi aga pühakirjaga võrdseks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud” (Luterlikud usutunnistuskirjad 2014: 297).

[15] Danz 2016: 171, 181j.

[16] Alt 2017: 86j.