Tallinnas elav ja teeniv ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku haridustemaatikaga tegelev piiskop Makarios on kirjutanud raamatu ühest olulisest palvest, mida õigeusklikud, ortodokssed kristlased Suure Paastu ajal loevad ja mis oma lühiduses võtab täiuslikult kokku paastumise olemuse.
Selleks on vaga Efraim Süürlase palve, mis kõlab nii:
“Mu elu Issand ja Valitseja! Ära anna mulle laiskuse, meeleheite, auahnuse ega tühja lobisemise vaimu. Vaid anna mulle, Su sulasele, meelepuhtuse, alandlikkuse, kannatlikkuse ja armastuse vaimu. Issand, mu Kuningas! Lase mind näha mu üleastumisi ja ära lase mind mu venda hukka mõista, sest Sina oled kiidetud igavesti. Aamen.”
Raamatu enda pealkiri on “Mu elu Issand ja Valitseja. Eetilised ja vaimulikud mõtisklused.” Kreekas on see leidnud hea vastuvõtu ja Eesti inimestelgi tasub see endale hankida – elulooliste mustapesupesemise suurteoste taustal paistab see tõelise pärlina.
Seda Süüria Efraimi palvet lugedes leian end sageli mõttelt: kas ma palun ka südames nõnda või kohtlen Valitsejat Jumalat kui oma kapriissete, lapselike tahtmiste järgi jooksjat? Kas oskan loobuda oma tahtmisest ja näha seda, mida vajavad minu lähedased? Kas suudan näha vaimulike asjade tõelist sisu või takerdun välise petlikkusse, eksitades nii ennast kui teisi?
Tänase kirjatüki pealkiri on laenatud Matteuse evangeeliumi 6. peatükist, milles Jeesus räägib silmakirjalikkuse kahjulikkusest inimese hingele ja igavesele elule.
Jeesus hurjutab selles peatükis neid, kes jagavad almuseid nii, et kuulutavad sellest kõigile – nii mõnigi meie aja poliitik armastab samuti rääkida meedias sellest, kuidas ta tegeleb heategevusega, aga tegelikult ta ei ohverda midagi enda omast, vaid annab ära selle, mida tal endal vaja ei ole.
Jeesus räägib siin õigest palvetamisest – sellisest, mis tuleb südamest, mitte protokollilisest pühakojas viibimisest ja kaamera ees vaga näo tegemisest, mille järel seda suurema innuga Looja loomuliku maailma vastu sõdida.
Jeesus räägib õigest palvetamisest, mis ei ole mitte ilukõne ja edev taidlemine inimeste ees, vaid kogu oma olemise asetamine Looja ette ja enda Tema kätte usaldamine ligimesearmastuses – Meie Isa palves.
Jeesus räägib valgusest ja pimedusest inimese sees ning tõelisest varandusest, mis ei ole mõõdetav numbrites või kinnisvara koguses, vaid hingerikkusega ja nüüd võimegi tulla selle palve juurde, mis Süüria Efraimilt on 4. sajandist meieni jõudnud.
Efraim ise oli oma vanemate märtrisurma tunnistajaks keiser Diocletianuse tagakiusamiste ajal ja siirdus Süüriast Ülem-Mesopotaamiasse, kus omakasupüüdmatusega ja tõelise valgustumisega tõi Jumala Sõna juurde paljud inimesed. Aga siinkohal tahan välja tuua mõned olulistest mõtetest piiskop Makariose sulest ja loodan, et need ärgitavad head lugejat selle suurepärase raamatu hankimisele. Apollo raamatupoes on see täiesti saadaval.
Mu elu Issand ja Valitseja
Kristus ei ole palvetava inimese jaoks lihtsalt … maailma ajaloo suurkuju ega isegi tohutud sotsiaalsed reformid ellu viinud filosoof, vaid temast saab meie elu Issand ja Valitseja. … palvetav inimene … kuulub Kirikusse, kuna ta hüüab appi Kiriku pead – Kristust, ja teiseks tunnistab Kristust kui oma elu peremeest, näidates selle appihüüdega oma usku ja pühendunud suhtumist Temasse kui Jumalasse.
Loomulikult ei tohi usk Jumalasse mitte mingil juhul toimida isikliku varjupaigana. Õigeusu Kirik õpetab meile, et kogu askees ja võitlus ei ole mõeldud mingi isikliku ega inimliku eesmärgi saavutamiseks, vaid selleks, et me vabatahtlikult ja sundimata laseksime Jumala tahtel meie elu suunata.
Me unustame, et jumal väljendub kõiges: looduses, loovuses, olevustes. Kurat aga väljendub vaid inimeste kaudu. Seepärast pingutab ta selle nimel, et tuua igasse hinge põrgu, ja kuitahes palju hingesid ta enda poole ka võidab ei saa ta sellest iialgi küllalt. Kirikul on aga teistsugune eesmärk. Kirikus ei taheta inimest lihtsalt paradiisi juhatada, vaid tuua paradiis tema hinge, et Jumala kuningriik saaks üheks inimesega, üheks tema olemuse ja eksistentsiga.
Ära anna mulle … laiskuse vaimu
Laiskus on esimene vaimuviga … Temas sõlmuvad mugavus, loidus ja viitsimatus; tagajärjeks on täielik passiivsus. Laiskus madaldab kogu meie eluenergia ainuüksi bioloogilise eksistentsi teenistusse. Temast võrsub mitu omaette kirge, sest ta mürgitab meie elujõudu. Ta püüab meid alatasa veenda, et muutuda või paremaks saada on võimatu ja seetõttu ei peakski me üldse tahtma mingit muutust. Sellise vaimsuse tõttu kaotab laisk inimene julguse ja suuna, langeb masendusse ega oska midagi ette võtta vaimulikus elus. Ta piinab ja vaevab peamiselt iseennast, sest ta ei suuda enda ümber midagi positiivset näha ega edasiviivalt mõelda.
Kristlane peab iga päev ilmutama tunnismärki oma usust jõuliselt, praktiliselt, loovalt – näitama, et ta osaleb Jumala loovas töös. Milline häbi, et me võimaldame iseendile üksikisikute, aga ka ühiskonnana, et laiskusest saab eluviis! … meie Kiriku pühadest on saanud tavalised puhkepäevad, lihtsalt veel üks võimalus puhata, lõdvestuda, lõbutseda ja meelt lahutada.
Vastumürk laiskusele ei ole aga siiski mitte alatine liigne agarus ja rabelemine…
Ära anna mulle … uudishimu vaimu
Laiskuse passiivsus ja loidus viivad paratamatult uudishimuni. … laisk inimene tahab … sõna otseses mõttes aega surnuks lüüa. Uudishimulik inimene jätab hooletusse Jumala tööd ega pinguta omaenda pääsemise nimel, sest tema sekkumine teiste inimeste asjadesse, millest on saanud tema peamine huviala, ei jäta talle võimalust märgatagi tõsiseid ja olulisi nüansse iseendas ja oma elus.
…apostel Paulus kutsub korrale naised, keda vaevas uudishimu, kuna nad olid “ka laisad …, aga mitte üksnes laisad, vaid ka vatrajad ja uudishimutsejad ning räägivad, mida ei peaks (1 Tim 5,13).” Seda tegi apostel … eelkõige selleks, et näidata ja rõhutada asjaolu, et uudishimu on ohtlik haigus, ning õhutada hingekarjaseid tegelema ka selliste inimeste hingehooldusega.
Meeleheitlikult topib ta (kaasaegne inimene) oma aju täis kasutut informatsiooni ja lämbub oma kire sees. Uudishimuliku inimese karistuseks on see, et ta ise jääb oma tähelepanu alt välja. Tegeledes ligimesega ei jää talle aega ja energiat oma südamega töötada.
Ära anna mulle … võimuiha vaimu
Harjumus iseennast unarule jättes pöörata tähelepanu meisse mitte puutuvatele asjadele on selge märk egoismist ja ülbusest. Seepärast on võimuiha järgmine kirg peale uudishimu, millest me palume oma elu Issandat ja Valitsejat end vabastada.
Võimuihasse on hõlmatud upsakus, uhkus, eneseupitamine, iha teisi juhtuda, kihk oma tahet peale suruda, pürgimus ohje enda kätte võtta, kinnismõte valitseda, sõltlaslik tung kõike ainuisikuliselt otsustada, igatsus tunda end iga hinna eest ülemusena. Kui inimese ei ole enam iseenese peremees, siis võtab see kirg tema üle võimust.
Valitsemise ja meelevalla järele janunevatel inimestel on psüühiline häire – nad piinlevad alaväärsuskompleksi käes. Ühest küljest trügivad nad võimule, tõestamaks iseendale, et nad on väärtuslikud ning ei ole elus läbi kukkunud, teisest küljest aga tahavad nad mõjukad olla soovist paista teistele mitte tavaliste, vaid eriliste ja väljapaistvate isikutena.
Ära anna mulle … tühja lobisemise vaimu
Meie sõnad on enamasti liigsed ja tarbetud. Tühi lobisemine on jutt ilma sisu, mõtte ja aruta; need on nöökavad, arvustavad, upsakad, vastutustundetud sõnad, ilma peenetundelisuse või lugupidamiseta teise inimese ning tema vaimse ja hingelise pagasi järgi. Tühja lobisemisega kõrvuti seisavad veel teised pahed, mis kõnelevad inimese suutmatusest lausuda midagi viljakat: lõputu iseendast pajatamine, praalimine ja paljusõnalisus.
Anna mulle, oma sulasele … meelepuhtuse vaimu
…kerkib küsimus, kas me nüüdisajal võime üldse rääkida meelepuhtusest, alandlikkusest, kannatlikkusest ja armastusest, ning nende voorustega elada. See kõik mõjub mõistusevastase ja võõrastavana meie modernses ja materialistlikus ühiskonnas, mida iga päev muserdavad inimeste põlglik allumatus, kultuuriline taandareng, radikaalse individualismi võidutsemine ja naudingute narkoos.
Tänapäeva inimene lausa jälestab kõike, mis on vaeva- ja vastutusrikas. Meelepuhtus on esimene voorus, mis usklikku vaimulikult värskendab – see tähendab olla tagasihoidlik, kombekas, kaine, arukas, mõõdukas, aus, rikkumatu ning hinge ja ihu poolest puhas. Meelepuhtus on vastandiks rumalusele, hullumeelsusele, Jumala eitamisele, liiderlikkusele, roppusele ja armetusele, mida on täis rumala inimese koda ja tema kaudu meie mõistusetu ühiskonna koda.
Anna mulle, oma sulasele … alandlikkuse vaimu
See on vastandiks uhkusele, ülbusele, kõrkusele, upsakusele, edevusele, eneseõigustamisele, kuratlikule isekusele. Alandlik inimene tunnetab oma puudusi ja nõrkusi, erinevalt upsakast inimesest ja egoistist, kelle jaoks ei ole olemas midagi peale tema enese. Alandlik inimene ei karda näha ilustamata ja varjamata tegelikkust, ja see aitab tal tegelikkust vääriliselt hinnata.
See, kes pühendub inimeste silmis “kellekski saamise” kunstile, ei saavuta kunagi täielikku vabadust.
Alandliku inimese süda on tundlik. Ta ei karda armastada ega avaldada oma tundeid ligimese vastu. Nähes teise edusamme, tunneb ta end hästi. Ta rõõmustab oma venna rõõmu üle. Ta ei tunne ennast ahistatuna, sest ta ei eelda kelleltki midagi.
Vaimulik inimene ei saa olla egoist ega individualist…
Anna mulle, oma sulasele … kannatlikkuse vaimu
Alandlikkuse vili on kannatlikkus. See, kellel ei ole kannatlikkust, põgeneb keskpärasuse, ajutiste lahenduste varju alla. Kannatlikkust üles näidates võib see meile kibe kogemus olla, ent selle viljad on magusad, sest lõpuks tuleb kõik õigel ajal kätte neile, kes oskavad oodata.
Tänapäeval vajab inimene kannatlikkust rohkem kui kunagi varem, sest meie ühiskonna kiire elurütm teeb kannatamatuks ja rutakaks. … inimesed … kibelevad lõikama, ilma, et külvaksid, tahavad saada ilma andmata, võtta tasu ilma töötamata, hankida kohe – eile, kui saaks – võimalikult palju asju. Nad on ükskõiksed ligimese vajaduste suhtes, kuna taotlevad vaid omakasu.
Katsumuste ajal näib meile, et Jumal on meid unustanud. Kirikuisad aga ütlevad, et Jumal mitte ainult ei ole meid ära unustanud, vaid vastupidi, Ta lubab kiusata kõiki, kes teda armastavad ja on innukad õppima ja õpetajat kuulda võtma.
Anna mulle, oma sulasele … armastuse vaimu
Paljud kristlased räägivad tänapäeval armastusest kuid enamik neist pigem teoreetiliselt kui kogemuslikult, s.t ilma armastust kogemata või soovimata tõelist armastust saavutada ja kogeda. Seetõttu piirduvad nad oma jutus armastuse vormiga, mida leidub ka teiste religioonide järgijail, paganatel ja uskmatutel – armastusega, milles on viiteid inimlikkusele, tundlikkusele ja sentimentaalsusele.
“Armastus” on sõna, mis on rohkest kasutamisest ära kulunud. … selle sisu on moondunud ja väärastunud … Armastusest räägib iga uskmatu, kirgedest vaevatud ja egoistlik inimene; see, kes enese võimalikult kõrgeks kõrgele seadmiseks kasutab ära teiste nõrkusi … kasutab armastuse kohta omaenda definitsiooni.
Kristlase armastus pannakse proovile inimsuhetes ja igapäevaelus … selles on ka praktiline element. Seepärast on püha Efraim väga targalt enne armastust asetanud kannatlikkuse, mis tugevdab armastust ja soodustab inimestevahelist suhtlemist.
Anna mulle võime näha mu üleastumisi ja oma venda mitte hukka mõista
Omaenda vigu märkama õppida on keeruline ülesanne. Seetõttu peetakse patususe tunnetamist Kiriku pühakute eluviisi üheks olulisimaks iseloomulikuks jooneks. Vaimuliku peenetundelisuse saavutanud inimene näeb tõelist patusust – südame patusust. Omaenese üleastumiste nägemine seostub järelikult sisemise, südames toimuva tööga, mis nõuab “ärksat südant”. Kiriku suurimad pühakud isegi varjasid oma voorusi ja andeid väljamõeldud patususe taha.
Kergesti võib kujutluses loodud võlts ja valelik minapilt varjata meie eest meie vigu ja ilustada nõtrusi. Sel moel muutub meie arvatav eneseteadlikkus ravimatuks eksituseks. Sellisel juhul oleme me vaga Efraimi palvet kuuldes küll liigutatud, aga see ei tungi meie südamesse ega kujunda meie vaimu.
Siin on vaid mõned lõigud sellest tööst, mis on suunatud tänapäeva inimesele ja millega püütakse edasi anda enne meid elanud hinge eest võitlejate kogemust ja õpetust. Hingevaenlase jaoks on tänapäeva inimene kerge saak, sest see inimene ei tea, mis toimub tema hingega enne sündi, maises elus ja siit lahkudes. Rääkida oleks kaasaegsele inimesele paljustki. Üks oluline võimalus sellest võitlusest teadlikuks saamiseks on just nimelt see raamat, mille on kirjutanud Kristuselinna piiskop Makarios, kreeka keelest eesti keelde ümber pannud Ühendriikidest pärit nunn Theoterpi McFall, keeletoimetanud skiita ülem Theofili ja välja andnud Saaremaal Reomäel asuv Püha Eelkäija skiita (mille külalislahkete ja vaimuküsimustes kogenud asukatega soovitan headel külastajatel tuttavaks saada).
Raamatu tutvustajana väljendan veel kord suurt heameelt selle olulise teose ilmumise üle ja soovitan soojalt see endale hankida – see on hea abimees juhiks teel, kuhu püha Efraim oma palvega viib: “Jumal, puhasta mind patust.”
Avaldatud esmalt portaalis Objektiiv
Päisefotol: Efraim Süürlane. 11. sajandi mosaiik. Wikimedia Commons
