Kristuse kannatusnädalal tekkis järjekordne segadus seoses sellega, mida paavst Franciscus väidetavalt ütles. Nimelt avaldas väljaanne La Repubblica suurel neljapäeval Eugenio Scalfari intervjuu Franciscusega, mis kandis iseloomulikku pealkirja: „Paavst: on au olla hüütud revolutsionääriks“.

Selles artiklis on paavstile omistatud järgmised sõnad (tsiteerin inglise keele vahendusel): „Neid [patuseid hingi] ei karistata. Need, kes kahetsevad, saavad Jumalalt andeks ja ühinevad nende hingedega, kes näevad Teda. Kuid need, kes ei kahetse ega saa andeks, kaovad. Põrgut ei ole, patuste hinged kaovad.“

Sellisel kujul on lausutu mõistagi vastuolus katoliku kiriku õpetusega. Õigupoolest on tegemist pesuehtsa hereesiaga.

Loomulikult tõttas Vatikan teatama, et Scalfari ei ole paavsti sõnu täpselt edasi andnud. „See, mida tänase artikli autor edasi annab, on tema rekonstruktsiooni tulemus, milles ei tsiteerita täpselt paavsti sõnu. Ühtegi tsitaati eespool mainitud artiklis ei tule pidada Püha Isa sõnade täpseks edasiandmiseks.“

Peagi 94-aastaseks saav Scalfari on tuntud selle poolest, et ta ei salvesta ega tee intervjuu käigus märkmeid, vaid paneb jutu kirja hiljem, toetudes mälule. Loomulikult tekib küsimus, kui usaldusväärne selline tagantjärgi kirja pandud jutt on.

Asja teeb eriti kummaliseks see, et tegemist on öeldavasti juba viienda taolise intervjuuga, mille paavst on ateistist ajakirjanikule andnud. Ikka ja jälle tuleb Vatikani ametnikel Scalfari edastatud tsitaadid ebatäpsetena ümber lükata.

Kes oleks valmis andma viis korda intervjuud samale ebausaldusväärsele ajakirjanikule – ajakirjanikule, kes paneb usutletavale sõnad suhu ja esitab avalikkusele midagi, mida inimene pole tegelikult öelnud (või moonutab seda tunduvalt)? Kui aga intervjueeritav on ülimalt vastutusrikkal positsioonil ning igal tema sõnal ja väljaütlemisel on tohutu kaal…

Mõnedes katoliiklikes väljaannetes on hakatud küsima, kas tegemist pole teadliku segaduse külvamisega. Näiteks kirjutab USA kommentaator Phil Lawler: „Paavst Franciscus peab nähtavasti Scalfarit oma sõbraks ja kahtlemata on tal õigus oma sõpradega vabalt rääkida. Kuid miks peab ta andma intervjuud, kui teab, et tema sõnu moonutatakse? Ma ei oska järeldada muud, kui et paavst Franciscus – kes julgustas noori katoliiklasi „segadust tekitama“ – külvab teadlikult segadust.“

See kõlab kui vandenõuteooria. Kuid igatahes liberaalidele, kelle sooviks on kirik „kaasajastada“, selline tegevus sobib. Paavst ei saa muuta selgesti defineeritud katoliku õpetust. Küll aga on paavsti sõnadel suur kaal, isegi kui ta väljendab vaid isiklikku arvamust. „Kes olen mina, et kohut mõista?“ ütles Franciscus 2013. aastal, kui tema käest küsiti homodesse suhtumise kohta. Kuigi kirik ei ole oma ametlikku seisukohta seoses homoseksualismiga muutnud, on paljudele jäänud mulje, et praeguse pontifikaadi ajal on hoiakud siiski muutumas.

Ilmalik meedia hõõrub rõõmsalt käsi, kui ilmneb, et kirikus ei olda ühes või teises olulises õpetuslikus küsimuses ühel meelel, või tundub, et traditsiooniline positsioon hakkab murenema. Loomulikult võimendatakse kõike seda, mis tundub skandaalne. Ajakirjanduses saavad sõna eelkõige need, kes kiriku traditsioonilist õpetust kahtluse alla seavad või seda otsesõnu salgavad – mõelgem kasvõi Eesti ajakirjandusele.

Mis aga segaduse külvamisse ja lahkmeele tekitamisse puutub, siis teavad kristlased hästi, et sellega tegeleb põhiliselt keegi, keda Jeesus nimetab valetajaks algusest peale. „Kas tõesti Jumal on öelnud, et…?“

Kuid muretsemiseks on põhjust veel rohkem siis, kui peaks õigus olema Vatikani vaatlejal John L. Allenil, kes ei välista, et Scalfari on mälu järgi taastatud vestluse sisu üldjoontes õigesti edasi andnud.

Päisefoto: Vatikani vaade. Autori foto.