Johannese 10:1–10
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Jeesus on see hea karjane, keda Taavet oma laulus kiidab. Haljal aasal võime lõõgastuda Tema kaitsva pilgu all. Pühas ristimises Ta võiab meie pead oma Püha Vaimu õliga. Ta katab meile armulaua meie ägedate vaenlaste – patu, surma ja saatana, silme all ning söödab meid oma ihu ja verega. Ta kosutab meie hingi pattude andeksandmisega ja juhib oma sõnaga õiguserööbastesse. Läbi pimeda surmaoru viib Ta meid igavesse ellu. Hea karjasena kõnnib Jeesus meie eel, jagades meiega inimliku kannatust ja surma, et meie võiksime jagada Temaga ülestõusmist, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti.
Jeesus ei ole üksnes lammaste karjane. Tänasest evangeeliumitekst ütleb, et Ta on ka lambatara värav. Ei ole teist teed igavese elu haljale aasale kui üksnes ristilöödud ja ülestõusnud Kristus. Issand ise ütleb seda väga selgelt: “Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) Maailmale ei ole antud pääsemiseks teist nime kui ainult Jeesus. Tema on tee, tõde ja elu. Kõik teised teed, ükskõik kui kütkestavad, kui religioossed või õiglased nad ka ei tunduks olevat, viivad hävingusse.
Ei ole ka teist teed lambatarasse kui läbi Jeesuse. Ta on nii värav kui ka väravavaht. Ta kaitseb oma lambukesi kutsumatute külaliste ja röövlite eest, valeprohvetite ja õpetajate eest. Jeesuse aegses Palestiinas aeti lambad ohutuse mõttes ööseks tarastatud koplisse, millel oli ainult üks värav. Ustav ja hea karjane heitis tavaliselt väravasse pikali, et ohu korral oleks võimalik kohe sekkuda. Piltlikult öeldes oli karjane ise otse kui värav.
Värav oli ka kohaks, kus sai vahet teha õige karjase ja varga vahel. Tõeline karjane sisenes karjatarasse värava kaudu päevavalguses ja valvuri silme all. Samas kui võlts karjane ja varas püüdsid siseneda aeda öö varjus. Jeesus eristab tõelist pastorit valest. Need on õiged pastorid, kes kuulutavad pattude andeksandmist ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse läbi ning juhatavad inimesi ristimisvee allikale ning sõna ja sakramendi rikkalikule karjamaale. Need aga on valed pastorid, kes kuulutavad iseennast ja juhatavad inimesi oma meetodite ja kavade kaudu, tehes seda kõike enese tarkusele toetudes. Jeesus peab siin silmas varisere, kes mõistsid Ta hukka pimeda tervendamise eest hingamispäeval. Selle asemel, et juhatada inimesi Jeesuse juurde, nad nõudsid kuulekust enda väljamõeldud käskudele ja keeldudele.
Jeesuse lambatara värav on kitsas. See on sama kitsas nagu Suure Reede rist. Värava postid on määritud Kristuse verega, mis puhastab meid kõigest patust. Siseneda läbi selle värava, Jeesuse surma ja ülestõusmise värava, tähendab olla puhtaks pestud Tema verega. Nende kohta ütleb Ilmutusraamat: “Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast on nad Jumala trooni juures.”
Karjatara on imeilus pilt selles maailmas tegutsevast Kirikust. Ehkki elades siinses maailmas, oleme kristlastena kogutud lambatarasse ehk Kirikusse, oleme Kristuse surma ja ülestõusmise värava läbi päästetud kindlast hukkamõistust. Me elame maailmas, aga ei ole enam maailma omad. Kirik on kindel linn ja varjupaik. Meie ülemkarjane Jeesus ise hoiab ja toidab meid. Ta kutsub meid nimepidi ja viib lambatarast välja maailma, täitma neid Jumalariigi ülesehitamise kohustusi ja ülesandeid, mis Ta meie õlgadele on asetanud.
Lambad ei ole kunagi lahus oma karjasest. Hea karjane on oma lammastele alati kätte saadav. Ilma Temata oleks meil raske orienteeruda väärõpetuste rägastikus. On küllalt neid, kes tõotavad elu, kuid hoopis röövivad selle meilt. On neid, kes õpetavad, et ristimine ei ole Jumala töö, millega Hea Karjane märgistab oma lambukesed, vaid inimese enda tegevus, millega ta tunnistab ennast Jumala omaks. Kas siis lammas saab ise ennast märgistada? On neid, kes õpetavad, et Issanda armulaual Hea Karjane ei toida meid oma ihu ja verega, vaid see on kõigest harilik söömaaeg, millega mälestame Jeesuse ohvrisurma. On neidki, kes õpetavad, et õndsus on meie endi pingutuste vili, mitte aga Jumala arm. Need hundid ja vargad, vale prohvetid ja õpetajad ei sisene lambatarasse värava kaudu, vaid hiilivad üle tara, ning otsivad eelkõige neid lambaid, kes on karjast eraldi. Just need ristitud inimesed, kes hoiavad eemale koguduse osadusest ja vaimulikust juhtimisest, on kõige kergemini haavatavad ja kinnipüütavad võlts karjaste poolt. Lambad, kes ei õpi kuulama karjase häält, järgnevad lõpuks ükskõik millisele häälele.
Harilikult me ei taha sarnaneda lambaga. Mitte sellepärast, et lammas oleks rumal – ta ei ole sugugi rumal –, vaid sellepärast, et lammas on küllaltki abitu. Samas on nad kangekaelsed ja valmis üllatusteks. Selline on meie patune loomus, meie karm isekus ja enesekesksus, mis ei ole rahul mõttega ühe väravaga lambatarast. Me eelistame vähem piiranguid või oma isiklike tarasid, kus ei pea arvestama kaasinimesega. Paraku Kristus seab oma karjale teised tingimused. See sama Kristuse Vaim, kes on kutsunud meid evangeeliumi kaudu, kogub meid ka ühe karjase alla, ühte üleüldisesse Kirikusse ümber sõna ja sakramendi. Ilma karjaseta ja ilma tarata hajuvad lambad laiali. Nad lähevad iga üks oma teed. Kui meid eraldada Jumala Sõnast ja pühadest sakramentidest, siis oleme üsna varsti valeusu ja saatana küüsis, kes nagu näljane lõvi otsib, keda alla neelata. Ebajumalad ja võltskarjased on agarad haarama Jeesuse kohta. Allaneelajaks võivad olla meie endi mängud. Meie meeletu lõbu- ja naudingujanu, materialism ja ahnus, hoolimatus ja ükskõiksus. Kõik see tõotab esialgu küllusliku elu, kuid lõpeb siiski krahhiga.
Jeesus on tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Suure Reede ja Ülestõusmispüha sündmused kõnelevad meile sellest elust. Jeesuse võit surma üle on meilegi elu toonud. Paraku ei taga see meile pikka iga, tervist ega jõukust. Ülirohke elu ei seisne varanduse külluses. Täna loetud epistlis Peetrus tuletab meile meelde, et kutse elada Kristuses tähendab Tema kannatuste jagamist. Ülirohke elu, millest Jeesus räägib, tähendab loomulikult igavest elu. Siinse elu suurimaks õnneks ja tõeliseks vabaduseks on see kui meid on kutsutud või lausa surutud läbi Kristuse surma ja ülestõusmise kitsa värava Tema lambatarasse, Tema rahva hulka, Tema Kirikusse. Absoluutset vabadust nii kui nii ei ole, kuid meile on antud valiku vabadus hea ja kurja vahel. Vaimses maailmas ei ole neutraalset pinda. Igal sammul peame otsustama, kas oma mõtte, sõna ja teoga täidame Jumala tahet või oleme Saatana käepikenduseks. Targem on valida kahest piiratud vabadusega võimalusest Jumala kummardamine ja teenimine, sest selle valikuga käib kaasas kingitusena igavene elu. Aamen.
