Võrguväljaandes meiekirik.ee ilmus 2008. aastal Leedu luterliku liturgiaajaloolase Darius Petkūnase pikem artikkel „Liivimaa liturgilised traditsioonid 16.–18. sajandil“, millest avaldame siinkohal osa, kus käsitletakse Liivimaa esimese luterliku jumalateenistuskorra väljatöötamist Riias. Toim.

+  +  +

Kiriklike tseremooniate osas lahknevused jätkusid. Lutheri ja Bugenhageni kirjad esitasid põhimõtteid, kuid ei pakkunud praktilisi lahendusi. Mitte keegi Liivimaa kirikus, isegi mitte Knöpken ja Tegetmeyer, ei paistnud olevat võimeline lahendama liturgilisi probleeme. Oli selge, et vajati abi väljastpoolt. 1527. aastal kutsuti Königsbergist Riiga nii jutlustajaks kui ülempastoriks dr Johann Briesmann. Koos Andreas Knöpkeniga edendas ta reformatsiooni Riias ja teistes Liivimaa linnades.^[1]

Briesmannist sai ametlik jutlustaja uuesti avatud toomkirikus. Toetudes oma õpingutele Lutheri juures ning oma kiriklikule ja poliitilisele tegevusele Königsbergis, hakkas ta koheselt tutvustama jumalateenistuse vormi, mille aluseks oli Lutheri 1523. aasta „Formula Missae“ („Missa vormel“) ja „Artikel der Ceremonien und anderer Kirchenordnung“ („Kombetalituste artikkel ja teine kirikukord“), mis oli osa 1525. aasta Preisimaa konstitutsioonist „Landesordnung des Herzogthums Preussen“.^[2]

Sellist jumalateenistuse vormi ei olnud Riias kerge tarvitusele võtta. Kõigis kolmes Liivimaa suurimas linnas olid kiriklikud revolutsionäärid „kuradi ja tema jüngri, Rooma Pontifeksi“ tööriistadena hukka mõistnud harjumuspärased välised tavad ja tseremooniad ning isegi kirikuinventari ja pühapildid. See küsimus kerkis kolme tähtsama Liivimaa linna ühisel istungil, mis peeti 2. veebruaril 1529. aastal Valgas. Märgiti ära, et Riias oli rahutus tseremooniate taastarvitamise pärast. Riia linnapea tegi ettepaneku, et Riia, Tallinna ja Tartu jutlustajad kohtuksid ja valmistaksid ette ühise korra. Otsustati, et see on teostamatu suuresti seetõttu, et Riia jutlustajatel pole turvaline reisida. Sel põhjusel peeti kõige paremaks, et Riia vaimulikud käsitleksid seda küsimust nii pea kui võimalik.^[3]

Töö agenda kallal Riias jätkus. 26. aprillil 1529. aastal see lõpetati ja anti üle linna võimudele. Nood saatsid koopiad sellest Tallinnasse ja Tartusse, paludes, et sõsarlinnad kontrolliksid seda ja jagaksid oma arvamust Riia pastoritega.^[4] Kord avaldati trükis Riias 1530. aastal. See kandis pealkirja „Kurz Ordnung des Kirchendienst, Sampt eyner Vorrede von Ceremonien, An den Erbarn Rath der löblichenn Stadt Riga ynn Lieffland Mit etlichen Psalmen und Göttlichen lobgesengen die yn Christlicher versamung zu Riga ghesungen werden“ („Lühike jumalateenistuse kord koos tseremooniaid puudutava eessõnaga kiiduväärt Riia linna armulisele raele Liivimaal koos mõningate psalmide ja jumalakiituse lauludega, mida lauldakse kristlikul kogunemisel Riias.“)^[5]

Vaatamata ikonoklastide poolt põhjustatud rahutusele tegi Briesmann selgeks, et kirikus kasutatavad tseremooniad ei ole midagi muud kui väline evangeeliumi ja usu seletus. Nii nagu pastorid jutlustavad vabalt ja avalikult evangeeliumi, nõnda kasutavad nad ka tseremooniaid, mis on kõige kasulikumad noortele, lihtsameelsetele ja nõrkadele. Kui keegi ütleb, et selliste asjade järele nagu hümnid, ornaat, küünlad jne ei ole vajadust, siis tuleks neile ütelda, et need on kristlastele kohased ja nende keelamine on Jumala sõna väär tarvitamine. Jutlustaja ei patusta, kui ta kannab albat, koorirüüd või kaasulat ja laulab psalmi ladina keeles.^[6]

Jumalateenistuse ettevalmistus algab laupäeva õhtul esimese vesperiga. Alguses lauldakse laul „Nun bitten wir den Heiligen Geist“ („Sind Püha Vaimu palume“). Sellele järgnevad psalmid 119, 4, 113 ja laul „Komm, Gott Schöpfer, Heiliger Geist“ („Oh Jumal Looja, Püha Vaim“) või kirikuaasta ajale vastav laul. Teenistuse lõpetab Magnificat ja korjandus. Alternatiivina Magnificat’ile võib laulda Lutheri laulu „Nun freut euch, lieben Christen g'mein“ („Nüüd ristirahvas, laula sa“).^[7]

Pühapäevahommikune jumalateenistus algab matutinumiga. Avalauluks on „Komm, Heiliger Geist, Herre Gott“ („Oh Püha Vaim, nüüd tule Sa“), millele järgneb Octanarium psalmist 119:1–32. Asjakohaseid traditsioonilisi matutinumi psalme 1, 2 ja 3 kasutatakse enne lugemisi. Jumalateenistuse kord sisaldab ka üldist infot Vana Testamendi, iseäranis Pentateuhhi ja Prohvetite lugemiste, nende vahel kasutatavate salmide, muude psalmide ja hümnide ning lugemistele järgneva Te Deum laudamus’e kohta.^[8]

Missa on mõeldud valdavalt saksakeelsena koos teatud traditsiooniliste ladinakeelsete osadega ja kreekakeelse Kyrie’ga. Nagu keskaja kiriku traditsioonis, algab missa vahetult pärast matutinumit Introitus’ega, ladinakeelse psalmiga, mida laulavad koolilapsed, või ladina- või saksakeelse lauluga. Pärast Introitus’t lauldakse kolmekordne Kyrie – kreeka, ladina ja saksa keeles. Preester retsiteerib Gloria in excelsis Deo näoga altari poole seistes ja terve hümn lauldakse saksakeelsena. Järgnev traditsiooniline tervitus ja päevapalve või üldine palve on saksakeelsed. Pärast päevapalvet loetakse kiriku keskel asuvast kantslist epistel, mis koosneb poolest või vähemast peatükist Pauluse kirjadest või Apostlite tegude raamatust. Peale seda järgneb traditsioonilise viisiga „Halleluuja“, mille järel võib laulda saksa keeles Ps 117, mõne muu psalmi või Lutheri litaania. Pärast „Halleluujat“ loetakse puldist evangeeliumi lectio continua meetodil. Seejärel laulab kogudus Lutheri „Wir glauben all an einen Gott“ („Usume ainu Jumala, maa ja taeva Looja sisse“) ja preester peab jutluse.^[9]

Pärast jutlust läheb preester tagasi altari juurde ja laulab saksa keeles prefatsioonipalve. Prefatsioon Vere dignum lõpeb sõnadega „Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.“ Seejärel helistatakse kellukest, mis kuulutab konsekratsiooni. Siis pühitseb pastor leiva ja veini, öeldes seadmissõnad, samal ajal kordamööda pateeni ja karikat käes hoides. Pärast pühitsemist laulab koor saksa ja ladina keeles Sanctus’e ja preester pöördub rahva poole, kutsudes neid palvetama. Pöördudes altari poole laulab ta Meie Isa palve ja koor vastab „ja päästa meid ära kurjast. Aamen.“ Koor laulab kaks korda ladina ja saksa keeles Agnus Dei ja pastor pöördub rahva poole ning annab edasi evangeelse absolutsiooni – Pax Domini. Seejärel jagab preester sakramenti, öeldes leiba andes: „Võta ja söö, see on ihu, mis sinu eest on antud“, ja veini andes: „Võta ja joo, see on veri, mis sinu eest on valatud.“ Armulaua ajal laulab koor „Jesus Christus, unser Heiland“ („Jeesus Kristus, Lunastaja“) ja pärast armulauda lauldakse „Gott sei gelobet und gebenedeiet“ („Jumal olgu kiidetud ja õnnistatud“). Juhul, kui on vaid mõned armulaualised, lauldakse üks laul. Pärast seda, kui kõik on armulauda saanud, ütleb preester rahvale tervituse ja palvetab saksakeelse kollektapalve. Siis annab ta tavalise õnnistuse või laulab osa Aaroni õnnistussõnadest, millele rahvas vastab „Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu.“^[10]

Kui on armulaualisi, tuleb pühapäeviti ja pühadel pidada terve missa. Kui armulaualisi pole, lauldakse kõik nagu ülal näidatud kuni Patrem’ini  –  Lutheri „Wir glauben all an einen Gott“, prefatsioon, Kristuse sõnad leiva ja veini üle ning Sanctus jäävad ära. Pärast jutlust läheb pastor altari juurde, kutsub kogudust palvetama ja laulab seejärel pühalikult Meie Isa palve. Järgneb saksakeelne Pax Domini ja lõpuks õnnistamine.^[11]

Samuti näeb Briesmann ette veidi lühendatud jumalateenistuse korra sakramendi vastuvõtmiseks argipäevadel. Selle järgi lauldakse pärast jutlust Meie Isa palvel põhinevat laulu „Ach vader unse de du byst ym hemmelryck“ („Oh Isa taevariigi sees“) ja pastor pühitseb leiva ja veini. Pärast armulauda lauldakse „Gott sei gelobet und gebenedeiet“. Kui armulauda, jutlust või lugemist ei ole, lauldakse saksakeelne psalm, millele järgneb üks või mitu saksakeelset laulu.^[12] Briesmann ei täpsusta päevaaega, millal armulaua­talitust tuleb pidada, kuid tõenäoliselt toetus ta traditsioonilisele praktikale, mille järgi pühitsetakse armulauda ennelõunal. Argipäevade psalter sisaldab Octanarium’it psalmist 119:33–176.^[13]

Ühes psalmide 111, 112, 114, Jesaja 12 kiituslaulu ja lauluga „Christe qui lux es“ („Kristus, kes oled valgus“) järgib pühapäevane vesper laupäevase teenistuse mudelit. Nagu tavaliselt, on kiituslauluks Magnificat.^[14] Erinevateks juhtudeks mõeldud osa sisaldab mitmeid Andreas Knöpke poolt värsistatud psalme koos laulude, Lutheri 1529. aasta Saksa litaania ja muu propria’ga.^[15] Tuleb järeldada, et need, kes on vastutavad teenistuse läbiviimise eest, peavad olema mõningal määral asjaga kursis, kuna autor ei anna selgitavaid märkusi, vaid üksnes väga üldiseid juhiseid.

Pühapäevasel missal, kui on armulaualisi, kannavad vaimulikud koorirüüd. Erilistel pühadel nagu ülestõusmispühad, nelipühad ja teised päevad võivad nad kanda koorirüü peal ka koorimantlit või kaasulat. Märgitakse, et kirikurõivastust tuleb pidada evangeelse vabaduse asjaks.^[16]

Esimene luterlik jumalateenistus Brandenburgis 1539. a. Kunstniku nägemus.

Pühade hulgas, mida tuleb pidada, on kõik meie Issanda ja Lunastaja Kristuse pühad, mis tähistavad Tema armulist päästetööd ja trööstivad jutlustamise ja rahva manitsemisega. Nende hulka kuuluvad jõulud, Jeesuse nimepäev, Kristuse ilmumis­püha, küünlapäev, Issanda kuulutamispüha, ülestõusmispühad, nelipühad, Kristuse taevaminemispüha ja Issanda Ema Maarja päev. Suurt Neljapäeva ja Suurt Reedet tuleb pidada altarisakramendi ning Uue Testamendi ja Kristuse kannatusloo lugemisega.^[17]

Riias kasutatud missa vorm näib mõnedele modernsetele protestantidele skandaalselt katoliiklik. Ometi on selge, et liivimaalased eelistasid pühalikku, traditsioonilist teenistust entusiastide korratutele koosolekutele. Ei üritatud luua uut jumalateenistuse vormi, vaid üksnes kõrvaldada Rooma riitusest elemendid, mida polnud võimalik aktsepteerida.

Briesmanni raamat on suhteliselt õhukene ja ei esinda üllatavaid või lõhestavaid muutusi teenistuse korras või selles, millega inimesed olid tuttavad kogu oma elu. Briesmanni ja Knöpkeni eesmärk ei olnud pöörata selga väärtuslikule mineviku­pärandile või otsida midagi täiesti uut ja innovatiivset. Seda vajati üksnes selleks, et anda edasi põhilised asjad, mis aitaksid preestreid kirikuteenistuse ettevalmistamisel, ja samal ajal varustada rahvas tähtsamate palvete ja lauludega teenistuse tarvis nii kirikus kui kodus.

1530. aastal lõpetas Briesmann oma töö ja lahkus Riiast. Nüüd tuli agenda kasutusele võtta, kuid see osutus raskeks ülesandeks. Briesmanni kord oli ilmselgelt mõjutatud Lutherist ja Königsbergist, kuid ikkagi oli Riias mõjukaid mehi, kes ammutasid oma reformatsiooni ideaalid kusagilt mujalt. Tavalised olid dispuudid Knöpkeni ja Tegetmeyeri vahel, kes esindasid kahte üpris erinevat reformatsiooni kontseptsiooni, mistõttu tuli rael sekkuda. 1530. ja 1532. aasta vahel edenes agenda kasutuselevõtt visalt. Maapäeva istungil Volmaris 25. veebruaril 1532 teatas Tartu linnapea Briesmanni agenda osas, et kõik kolm linna kalduvad seda vastu võtma ja selle järgi toimima.^[18] Vähem kui aasta pärast, 31. jaanuaril 1533, tegi Volmari maapäev otsuse, mis sai määravaks nii õpetuslike kui liturgiliste küsimuste ühtlustamisel Riias, Tallinnas ja Tartus. Otsustati, et kõigis kolmes peamises linnas peavad olema ühesugused tseremooniad ja kirikukord ning ühine superintendent ja kõikide evangeelsete asjade ülevaataja, kes teeks seda tööd kõigi kolme linna nimel.^[19]

Briesmanni „Lühike kord“ oli kasutusel terves Liivimaa konföderatsioonis ja pidi saama aluseks tulevastele kirikukordadele. Raamatut täiendati 1537. aastal, kui lisati veelgi keskaegseid elemente. Kolmas väljaanne ilmus 1548. aastal. Agenda ja lauluraamat said oma täieliku kuju 1559. aasta väljaandes. Kirikute vajadustele vastu tulles publitseeriti 1567. ja 1574. aastal uued väljaanded. Rikastamaks jumalateenistust publitseeriti Lübeckis 1568. aastal Georg Richolffi poolt lisaks responsooriumide, antifoonide ja muu propria kogumik pealkirja all „Antiphonae et responsoria in vespertinis cenenda“.^[20] See teos anti uuesti välja 1592. ja 1615. aastal. Lisaks ilmus 1592. aastal uues trükis kogu Briesmanni liturgia ja lauluraamat. Missa kord oli praktiliselt samasugune kui 1574. aasta väljaandes.

17. sajandi saabumine tõi enesega kaasa rohkelt muutusi. Religioosses sfääris pidi kirik valmistuma vastu seisma vastureformatsioonile ja selle jesuiitidest eest­võitlejatele. Kultuurilises ja keelelises sfääris jätkasid Riia ja Liivimaa kasvamist rohkem saksakeelseteks kogukondadeks ja nii tavaline, tänavatel, ärides ja kirikutes kuuldav alamsaksa keel (plattdeutsch) oli asendumas ülemsaksa keelega (hochdeutsch). Lutheri saksakeelse piibli keel oli kiiresti saamas standardiks. Erinevalt olukorrast Inglismaal, kus normatiivsele keelele andsid kuju sellised suurmehed nagu Spenser ja Shakespeare, oli Saksamaa olukord üpris teistsugune. Seal suutis vaid Lutheri saksakeelne piibel kujundada standardset kõnekeelt. Isegi katoliiklased ei suutnud vältida Lutheri grammatika ja sõnavara valdavat mõju. Muutus ei tulnud üleöö, kuid 17. sajandi varaste kümnendite alguses polnud enam Riias tungivat vajadust jätkata liturgiate ja lauluraamatute väljaandmist alamsaksa keeles.

Briesmanni liturgia ja saksa lauluraamatu uus trükk ilmus 1615. aastal. Raamat oli kokku köidetud uue lauluraamatuga „Geistliche Lieder und Psalmen, etc.“ ja juba varasemates väljaannetes ilmunud „Antiphonae et responsoria’ga“. Alamsaksa keele asemel oli nüüd kõik, v.a ladina „Antiphonae“, saksa kirjakeeles. Selles raamatus oli laulude osa laiendatud ja liturgilist osa tehtud mõnevõrra lühemaks. Siiski on see selgelt Briesmanni töö, välja olid jäetud vaid mõned Kyrie, Gloria, Sanctus’e ja Agnus Dei alternatiivsed seaded koos mõnede sekventside ja halleluujatega, mida lauldakse epistli ja evangeeliumi vahel. Täiesti kadunud on introitused ning midagi pole öeldud võimalikust laulude ja psalmide kasutamisest nende asemel. Tõenäoliselt jäeti paljud mittekohustuslikud osad välja lihtsalt seetõttu, et neid kasutati vähe ja seepärast ei olnud põhjust nende trükkimist jätkata. Ei saa öelda, et raamat esindab selles osas tegelikku arengut. Ometi on see keeleliselt Liivimaa kiriku jaoks oluline samm edasi.^[21]

Teine oluline tõend Briesmanni liturgia jätkuvast kasutamisest Riias on esimene Liivimaa lätikeelne liturgia ja lauluraamat, mis ilmus 1615. aastal Riias pealkirja all „Psalmen vnd geistliche Lieder oder Gesenge, welche in der Kirchen Gottes zu Riga, vnd andered örten Liefflandes mehr, in Liefflendscher Pawrsprache gesungen werde, etc.“ („Psalmid ja vaimulikud laulud, mida lauldakse Jumala kirikus Riias ja veel mujal Ida-Liivimaal maarahva keeles nende vaimseks kasuks ja vagaduseks. Trükitud Riias, Liivimaal Nicolayus Molinni poolt jne“).

Võrreldes 1615. aasta saksa- ja lätikeelset liturgiat on näha, et lätikeelne raamat ei ole mingil juhul halvem saksakeelsest väljaandest. Esimene lätikeelne Liivimaa liturgia osutub oma sisus mõnevõrra rikkamaks, kui selle saksakeelne vaste, eriti proopriumi osas. Kuigi saksakeelne raamat annab rikkalikuma sekventside valiku, on see kaotanud introitused. Need leiduvad aga lätikeelses jumalateenistuses. Sakslastel on vaid üks Sanctus – ja seegi lühendatud –, samal ajal kui lätlastel on kolm ja need on täielikud. Saksakeelsest jumalateenistusest on kadunud kõik Agnus Dei seaded peale ühe, kuid lätlastel on kolm seadet.^[22]

Kuigi Liivimaa saksakeelse kogukonna seas oli neid, kes vaatasid üleolevalt lätlastele kui intellektuaalselt madalamale klassile, kellelt ei saa oodata mingit arusaamist rikkaliku liturgia osas, on selge, et pastorid, kes lõid selle lauluraamatu, ei jaganud seda vaadet. Nad nägid palju realistlikumalt, et lätikeelne jumalateenistus ei olnud mitte mingil juhul madalamat sorti.

Artikli täistekst tehti võrguväljaandes Meie Kirik kättesaadavaks tekstifailina kättesaadavaks 30. novembril 2008 ja on ilmunud paberkandjal kogumikus „Meie Kirik 2008. Valik artikleid“.

Tõlkinud Argo Olesk

Viidatud kirjandus

Antiphonae et responsoria in vespertinis cenenda. Lübeck, 1568

Arbusow, Leonid. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig, 1921.

Duin, Edgar C. Lutheranism Under the Tsars and the Soviets. Volume I. Xerox University Microfilms, 1975.

Geffcken, Johannes. Kirchendienstordnung und Gesangbuch der stadt Riga nach den ältesten Ausgaben von 1530... Hannover, 1862

Kurtze Ordnung des Kirchen=Dienstes, Riga, 1615

Lehtonen, Aleksi. Die Livländische Kirchenordnung des Johannes Gezelius. Helsinki, 1931.

Psalmen vnd geistliche Lieder oder Gesenge… Riga, 1615

Richter, Aemilius Ludwig. Die evangelischen kirchenordnungen des sechszehnten Jahrhunderts. Erster Band. Leipzig, 1871.

Sehling, Emil. Die evangelischen Kirchenordnungen des XVI Jahrhunderts. Bd 5. Leipzig, 1913.

Märkused

[1] Duin 1975, 36.

[2] Richter 1871, 28 ff.

[3] Arbusow 1921, 704, Sehling 1913, 5.

[4] Arbusow 1921, 706, Sehling 1913, 5.

[5] Geffcken 1862, 1.

[6] Geffcken 1862, 18.

[7] Geffcken 1862, 87–93, 100.

[8] Geffcken 1862, 29–49.

[9] Geffcken 1862, 20–22, 49–58.

[10] Geffcken 1862, 22–25, 58–63.

[11] Geffcken 1862, 25.

[12] Geffcken 1862, 26.

[13] Geffcken 1862, 63.

[14] Geffcken 1862, 93–100.

[15] Geffcken 1862, 103–143.

[16] Geffcken 1862, 27–28.

[17] Geffcken 1862, 28–29.

[18] Arbusow 1921, 812, Sehling 1913, 3.

[19] Sehling 1913, 5–8; Lehtonen 1931, 10.

[20] Antiphonae et responsoria 1568, [71].

[21] Kurtze Ordnung 1615, 1–43.

[22] Psalmen vnd geistliche Lieder oder Gesenge 1615, 1–21.