Ettekanne „Kogutud kirjutiste” esitlusel 28. juunil 2018 Tallinna Jaani kirikus.

„Edasiminekuks tuleb kell õigeks keerata. Kogutud kirjutised 1”

„Kirik on pühapaik, kus kohtame teispoolsust. Kogutud kirjutised 2”

Head sõbrad! Need kaks teost, mille olen välja andnud oma 25-aastase tegutsemise puhul kirikuõpetaja ja teoloogina Tallinnas, ei ole mingil juhul mõeldud lõppsõnana. Pigem soovin lõpetada ühte etappi, vaadata tagasi, koguda erinevad kirjutised kokku ühiste raamatukaante vahele, et neid oleks kergem leida ja lugeda (ühte köitesse kahjuks ei mahtunud, seetõttu ongi nad esitatud ühel ajal ilmuvas topeltteoses). Taha vaadates üritan kirjutatu põhjal iseendastki teha kokkuvõtteid, et keerata uus lehekülg ja minna edasi. Kui Jumal lubab, võiks edaspidi kirjutada midagi uut ja mitte vähem huvitavat.

Raamatud sisaldava nii väiksemaid artikleid kui ka teaduslikumaid ja populaarteaduslikke kirjutisi. Nad on läbiloetavad kaanest kaaneni, jälgides seejuures tõiku ja episoode autori eluloost. Samas võib lugeda ükskõik millises järjekorras, sest erinevaid teemasid on käsitletud iseseisvalt. Peatükkide algusse lisasin selgitusi, et käsitlus oleks ülevaatlikum – mõnede osade lõppu kirjutasin postskriptumeid, andes hinnanguid praeguselt positsioonilt. Suuremate osade algusesse paigutasin mitmeid intervjuusid, mis aitavad teoseid elavamaks ja kõnekamaks teha. Küsitlejateks olid tuntud inimesed: Juune Holvandus, Edakai Simmermann, Liina Raudvassar, Urmas Petti, Martin Helme ja Peeter Liiv.

Mida aga võiksin täna meenutada tagasivaates enda kohta, lehitsedes ilmunud raamatuid? Nopin nendest mõned lõigud.

Toomas Paul kutsus mind Jaani kirikusse. See mõjus nagu ilmutus taevast. Olin Koerus kolm aastat õpetaja olnud ja oma magistritöö kirjutamise lõpetanud. Olin just abiellumas ning pidin hakkama kogudust vahetama, et teha järgmine samm oma kirikuõpetaja teel – ja siis järsku telefonikõne Toomas Paulilt. Kõlas küsimus: „Kas sa Tallinna Jaani tahad tulla?” Maakohast pealinna keskväljaku äärsesse kirikusse? Oh! Mul käis sekundi murdosa vältel peast läbi, et „ei“ saab hiljem alati öelda, kui selgub, et miski ei klapi, kuid „jaad“ ei pruugi enam pärast saada öelda – ütlesin kohe „jaa“. Julgust peab olema. Paar korda oli ka kõhklust, aga sain Issandalt märguande, et ole julge. Tulin ja olin veendunud, et minu vaimulikutee jätkub edasi Tallinna Jaanis. See oli 1993. aastal.

Üle üheteistkümne aasta sõitsime me pühapäeviti koos trammiga kirikusse. Naabrimehed nagu me olime. Nendel ühistel minekutel said aja jooksul läbi arutatud mitmedki teemad kiriku ja mitte ainult kirikuga seoses. Kirik on minu jaoks eelkõige PÜHA PAIK, kus kohta­me teispoolsust. Pühakoda on seotud n-ö religiooni materialiseerumisega. Ladinakeelne sõna religio tähendab „taasühendamist”, s.t Jumala ja inimese taasühinemist „vaimus” – sest Jumal on Vaim ning tal puudub ihu. Kuid inimestel on ihud ja Jumal on maailma Looja, mistõttu müstiline kohtumine teispoolsuse ehk transtsendentsiga hõlmab ka ainelise dimensiooni. Jumalaga kohtumise intensiivpaikadeks on püstitatud kirikuhooned ehk pühakojad – samal otstarbel pidasime Jaani kiriku all olevates katakombides omal ajal nn Taizé-palvusi. Vähe sellest, aastal 2005 külastasin koos oma pere ja kristliku reisirühmaga Taizéd, kust liikumine alguse sai ja kus asub praegugi selle keskus.

EELK Usuteaduse Instituudi õppejõuks kutsuti mind kohe pärast magistrikraadi kaitsmist 1994.a samas õppeasutuses. Minu õppeaineiks on olnud dogmadelugu (kiriklike dogmade kujunemislugu), reformatsioon ja luterlik teoloogia, fundamentaalteoloogia ja dogmaatika. Professor olen olnud paaril viimasel aastal.

Luterliku teoloogiaga tegelemisel oli minu juhendajaks eelkõige Elmar Salumaa. Kirjutasin tema „Dogmaatika märksõnades” trükis avaldamise puhul järgmist: „Kes oli Elmar Salumaa? Sõprade ja õpilaste seas on temast saanud legend. Laiem üldsus aga tunneb kindlasti rohkem tema kolleegi ja eakaaslast Uku Masingut. Kui Masingut võib pidada religiooniloolaseks ja -filosoofiks, luuletajaks ja folkloristiks, mis tegi ta tuntuks ka väljaspool kirikut, siis Salumaa oli värvikaim kuju sõjajärgse eesti teoloogina, kes jagas koos kirikuga ateistliku riigikorra poolt getosse tõrjutu saatust.

Erksameelse teoloogiaprofessori kohati käre hääletoon ja ägedad liigutused võisid õrna­hingelisi usumehi ja -naisi vahel ehmatadagi. Paljusid aga hoopis võlus tema kirglikkus ja printsipiaalsus, tema teadmised teoloogia, ajaloo, filosoofia ja kultuuriloo vallas ning tema veendumus kristlikus usus. Tema sõbralik suhtumine noortesse vestluskaaslastesse oli samuti imponeeriv.”

Ettepaneku doktoritöö kirjutamiseks tegi mulle Pille Valk, kes seisis Tartu Ülikooli õppejõuna väga selle eest, et religiooni- ehk usundiõpetus saaks sisse viidud meie koolidesse. Küsimus ei ole seniajani lahendatud, ehkki on korduvalt toonitatud, et kristlusega koos käsitletakse selles õppeaines ka teisi levinumaid religioone.

Religioonide tähtsus aga tundub XXI sajandil pigem kasvavat kui kahanevat, millega seoses osutas juba 2002. aastal usundialase hariduse vajadusele näiteks Andrei Hvostov, keda tsiteerisin ühes ajaleheartiklis: „Ent kas ja kuidas me suudame hinnata religioosseid torme, mis pühivad üha tugevamalt väikseks jäänud maailmas? Pärast pealesunnitud ateismi ning pikaajalist täppisteaduste kultust on see võime nüristunud. Mis on tõsine puudus, sest XXI sajandi orientiirid võetakse Vanast Testamendist ja Koraanist. Ja nüüd võib juba kindlalt väita, et ka veedadest. Meie koolides saavad lapsed maast madalast arvutiõpetust ja majandusõpetust. Aga usundiõpetus seal puudub, sest see olevat tühi ajaraiskamine. Aegunud ja ebamoodne lähenemine (Eesti Ekspress 09.05.2002). Nagu aru saan, tahab autor öelda, et just vastuseis usundiõpetusele on aegunud ja ebamoodne lähenemine. Kahtlemata on tal selles õigus.”

Pärast seda, kui olin doktoriväitekirja „Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned” ära kaitsnud Tartu Ülikoolis 2000.a detsembris, kirjutas Haljand Udam selle kohta arvustuse, kus väitis, et „autor on ära teinud suure analüüsiva ja süsteemiloova töö, millest ükski järgmine Masingu uurija ei saa mööda vaadata.” Olengi märganud, et paljud Masingu puhul kerkinud küsimused on pigem vaikinud kui elavnenud – ja järeldanud, et suutsin olulisi asju selgitada.

Peapiiskop Jaan Kiiviti kutsel olin ma aastail 2001–2004 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) konsistooriumi haridusassessor, kellena tuli mul kirjutada ajalehele „Eesti Kirik” juhtkirju, mis õnnestusid erineval määral. Assessorina ei tundnud ma end kuigi hästi. Pean ennast pigemini raamatuinimeseks, kellele ei sobi organisatsioonide juhtimine.

Hoopis paremini sobis mulle see, et haridusassessorina tuli mul jätkata ka Saksamaa reise, mis said sakslaste kutsel ja toetusel alguse 1990-ndate alguses ja milliseid on toimunud tänaseks (nüüd ka omal käel) juba üle paarikümne korra. Viimasel ajal oleme koos Andres Uiboga seal korraldanud mitmeid reise Martin Lutheri ja Johann Sebastian Bachi ühispaikadesse. Reiside eesmärgiks on luterliku vaimsuse ürgsete aspektide taasmeenutamine ja nende ajakohane taaselustamine, sest nad on üsnagi unustatud.

Koos Andres Uiboga oleme külalised ka nn Mauritiuse klubis, kuhu kuulun juba ligi viisteist aastat. Klubi kujutab endast kristlike meeste seltskonda, mis kogunes varemalt peamiselt Jüri Arraku ateljees, praegu aga Janek Mäggi asutuses (raamatute koostamise aegu ei olnud mul loomulikult aimugi, et temast saab minister).

Jüri ja Janeki eeskujul siirdusin 2008.a esmakordselt Eesti Piibliseltsi peasekretäri ja meie klubiliikme Jaan Bärensoni juhtimisel Pühale Maale. Edaspidi jätkasin reiside korraldamist koos Juune Holvandusega, mille tulemusel on nüüd Iisraeli väisatud üle 20 korra. Saatesari „Püha Maa, juudid ja Jeesus” ning teised telesaated, milles osalesin ETV toimetaja Katrin Seppeli ja saatejuhi Aarne Rannamäe kutsel, ei olnud aga nende raamatute teemaks. Kui Jumal tahab, räägin nendest edaspidi.

Et küsida tuleviku kohta, tuleb heita pilk ajalukku. Alates valgustusajast on kristlik usk ja käitumine (ehk dogmaatika ja eetika) muutunud sammsammult relatiivsemaks. Paul Tillich kirjutas juba 1940-1950.aastatel mitu artiklit, mille pealkirjaks oli „Protestantliku ajastu lõpp” ja kus ta väljendas arvamust, et protestantismi poolt mõjutatud kultuuritüüp läheb vastu oma lõpule. Tänapäeval räägitakse aga juba kristliku läänemaailma lõpust.

Sellised tähelepanekud on mõjutanud ka mind nimetatud teemade üle mõtlema ja kirjalikult väljendama. Kindlasti mööduvad mitmedki mineviku­ajastud. Kas nüüd jääbki kõik igavesti pluralistlikuks ja relatiivseks? Vaevalt küll, sest näilise mitmekesisuse taga on peidus endiselt absoluutne, s.t Jumal? Jumalast lahtisaamise igatsus on – kui Sigmund Freudi parafraseerida – infantiilne illusioon, sest Jumal lihtsalt ON.

Minu arvates on vastandumise ajastu katoliiklusele jõudnud lõpule. Ka ortodoksi kirikust ei tohi enam globaliseeruvas maailmas mööda minna. Ükski kristluse vorm ei ole välja surnud: vana-ajal kujunenud ortodoksi kristlus, keskajal kuju omandanud katoliku kirik, uusaegsed protestantlikud jagunemised – need eksisteerivad ka tänapäeval, otsekui korrustena üksteise peal, millistest ülalpoolsed on vajalikud, kuid samas ka varisemisohtlikumas seisus ja võivad ühel hetkel asendada kvaliteetsemaga. On vaja uut usupuhastust piibellikul alusel – ja nüüd oikumeeniliselt. Midagi ehtsat ei tohi ära kaotada, vaid puhastada ja parandada – nii õppides reformatsioonist kui ka vältides selle vigu.

Viimaks tahan tänada kõiki, kellega olen Tallinna Jaani koguduses, usuteaduse instituudis ja mujal koos töötanud. Nõukogude ajal tundus Tallinn mulle peaaegu „teispoolsusena”. Kodu­linnast Türilt viis rong küll pealinna paari tunniga, kuid ma ei osanud iial arvata, et elutee viib mind Tallinnasse, koguni Jaani kiriku õpetajaks Vabaduse väljakul. Nüüd võin tagasi vaadata juba veerandsajale aastale pealinna koguduses, tegutsedes ka professorina EELK Usuteaduse Instituudis, Püha Maa jt paikade reisijuhina jne. Õnnistagu Jumal kõiki mu häid sõpru, töö­kaaslaseid ja tuttavaid ajalikult ja igavesti.