“Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid. Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee!”
Matteuse 23:1–12
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Vahel on nii, et täidame kommet või järgime mõnda tava ise teadmata, miks me seda teeme. Tava tekkimise põhjused on kas hägustunud või sootuks ununenud. Pole siis ime, et põhjuse asemel saab tähtsaks hoopis kombe täitmine.
Täna kuuldud evangeeliumis Jeesus kirub taas varisere. Kuid olles nende suhtes aus, tuleb tunnistada, et variseride tegevusel olid omad põhjused. Prohvet Jeremija ajal hülgas Iisrael oma Jumala, kes oli neid päästnud Egiptuse orjapõlvest. Rahvas otsustas ise oma eluga hakkama saada. Pärast mitmeid edutuid hoiatusi ja kutseid pöörduda tagasi Jumala radadele, tõi juutide sõnakuulmatus kaasa karistuse. Nad pidid veetma 70 aastat Paabeli vangipõlves. Vastuseks karistusele Iisraeli rahvas tõotas jääda edaspidi ustavaks oma Jumalale. Rahva juhid, nagu Esra ja Nehemja, kutsusid juute üles elama vastavalt lepingule, mille Jumal sõlmis Iisraeliga Siinai mäel. Paljud võtsid seda üleskutset tõsiselt ja lubasid elada Jumala käskude järgi. Inimesed teadsid küll Moosese suu läbi edastatud seadusi, kuid nad ei olnud päris kindlad kuidas neid täita. Aga me teame ju, et seal, kus on millegi järgi nõudlus, seal on ka pakkujaid. Preestrid ja kirjatundjad võtsid endale vastutuse juhatada rahvast Jumala seaduste täitmisel. Näiteks üks käsk, mis näitas kuidas Iisrael austas Jumalat oli Sabati tähistamine, ehk siis hingamispäeva pühitsemine. Nii mõnigi küsis: “Mida me peame tegema, et hingamispäev oleks püha?” Rabid ütlesid, et sel päeval ei tohi tööd teha. Aga siit kerkis kohe järgmine küsimus: mis on töö? Inimene on sunnitud ka hingamispäeval midagi tegema. Kus on siin piir töö ja mitte töö vahel? Kirjatundjad panid oma pead kokku ja leidsid pühadest raamatutest, et seaduselaeka asukoht, see kõige püham paik, asus 1000 jardi kaugusel lähimaist majast. Sellest tulenevalt ei tohtinud hingamispäeval kõndida rohkem kui umbes 900 meetrit. Pikem teekäimine oleks olnud juba töö tegemine. Tuletame meelde, mida rahvas tegelikult küsis. “Kuidas me saame austada Jumalat?” Vastus kõlas: “Pühitsege hingamispäeva!” Kuid lõpuks tuli välja, et Jumala austus seisneb selles, kui sa ei kõnni hingamispäeval rohkem kui 900 meetrit.
Nõnda kaotab sisu oma tähenduse. Küllap nii mõnigi protestis arvates, et 900 meetrit on liiga vähe, sest asjaajamisi ja toimetamisi on piisavalt palju ka hingamispäeval. Kas ei annaks siin midagi teha? Õpetatud mehed kaalusid asja ja otsustasid, et mõne meetri võidab sellega juurde, kui teekonna pikkust ei mõõdeta mitte ukselävelt, vaid maja või telgi tagumisest äärest. Sellest oli natuke abi, kuid ikkagi mõned nurisesid. Rabid leidsid nüüd uue väljapääsu. Nad ütlesid: “Hüva, kui sa enne sabati algust kõnnid 900 meetrit ja jätad sinna midagi oma varast, siis võid pidada seda oma omandi asukohaks ja võid alustada hingamispäeva teekonda sellest kohast.” See kõlab naeruväärselt, aga seda nimetatakse religiooniks. On hämmastav, kuidas inimesed alustavad Jumala austamisega ja tehes seda täie tõsidusega kalduvad üha enam ja enam enda rajatud süsteemi rägastiku, unustades lõpuks asja tegeliku tuuma. Nii juhtub sugupõlvega, kes järgib oma esiisade traditsioone teadmata nende tagamaid. Just nii juhtus ka variseridega. Nad täitsid kombeid, milledel oli väga vähe pistmist Jumala austamisega.
Sellist suhtumist Jeesus kritiseeribki. Ta meenutas usuliidritele ja rahvale lepingu põhimotiivi: “Mina olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas.” Jeesus teab, et elamise põhjus on tähtsam kui eksimatu käitumine. Ta viitab kõige tähtsamale käsule: “Armasta Issandat oma Jumalat ja ligimest nagu iseennast.” Ta teab, et armastuse tõeliseks põhjuseks on Jumala ligiolek ja sellepärast kutsub meid kõndima koos Loojaga. Vastasel juhul me kaldume eneseõiguse ja religioossete jõupingutuste rägastiku. Ta teab, milline ohtlik tagajärg meid ootab, kui lükkame kõrvale armastuse ja laseme hirmul oma elu juhtida. Kui meie motivatsioone juhib pigem hukkamõistu kartus kui armu vastuvõtmine.
Jeesus teadis, et variserid püüdsid anda oma parima, et olla õiged Jumala ees. Kuid Ta nägi tegudest kaugemale ja sügavamale. Kuna religioossete kommete taga valitses sageli tühjus, siis Ta hoiatas varisere: “Te ei tee seda, millest räägite.” Vägagi sageli kuuleme endi kohta sellist kriitikat. Pühapäeval räägime üht ja esmaspäeval teeme teist. Kui me räägime pühapäeval usust, siis tuleb seda ka argipäeval ellu rakendada. Mõni võib õigustada öeldes, et keegi pole täiuslik, aga küsimus ei ole siin täiuslikuks olemises, vaid oma usu praktiseerimises. Usk on enam kui moraalinormide täitmine.
Jeesus leidis variseride juures veel teisegi kritiseerimist vajava suhtumise. Nimelt nõudsid nood tugevalt religioossed inimesed teistelt koorma kandmist, mida ise ei suutnud kanda. Küllap leidub tänapäevalgi vaimulike, kes nõuavad teistelt igapäevast palvetamist ja pühakirja lugemist, kuid ise ei viitsi söögi palvetki pidada. Olgem neis asjus ettevaatlikud. Ärgem nõudkem teistelt seda, mida ise ei suuda teha. Loosungiga “käige minu sõnade, mitte tegude järgi” ei saa ennast õigustada.
Jeesus paljastas veel religioossete inimeste püüdu olla seltskonnas silmatorkavad. Variserid tegid oma palvesarved laiad ja oma rüüde tupsud pikad. Tänapäeval on teised kombed. Näiteks avalikus söögikohas kõva häälega palvetamine tähendab sageli üksnes soovi näidata teistele, kui usklik ollakse, ehkki tegelikult usku pole ollagi. Mis kasu on sundida õpilasi koolides palvetama, kui nad tegelikult ei usu Jumalat? Jeesus hoiatab meid, et ühiskondliku religiooni taga peab olema isiklik pühendumine, avaliku tunnistuse taga personaalne usk, koguduse usupraktika taga üksikisiku armastuseteod.
Jeesuse pilk peatus hindavalt inimeste usuelul. Ta ütleb, et vagad armastavad sageli esimesi pinke kirikus, aulisemaid kohti pidulauas ja teretusi avalikes kohtades. Ma olen vahel kurvastusega märganud, kuidas see mu eneseuhkust kõditab, kui keegi seltskonnas ütleb: “Milline suur au näha härra pastorit endi keskel.” Küllap on variseride kombed meis kõigis peidus. Küllap oled sinagi meelitatud kui keegi sinu kohta ütleb: “Vaata, milline tubli ja korralik kristlane ta on.” Aga kas me oleme valmis riskima oma reputatsiooniga Kristuse nimel? Mis sa arvad, kas Maarjat nimetati kenaks ja korralikuks juudi neiuks, kui Joosepi perekond sai teada, et tüdruk on rase? Või näiteks – milline keelepeks levis Iisraelis, kui Jumal käskis prohvet Hooseal abielluda hooranaisega ja nimetada oma kaks esimest poega nimedega “Ei ole minu rahvas” (Lo-Ammi) ja “Ei ole halastust” (Lo-Ruhama). Jeesus annab meile mõista, et tõeline kuulekus Jumalale ei too meile kiitvat hinnangut ühiskonna silmis, vaid pigem kaasneb sellega risk saada poriga üle kallatud.
Lõpuks Jeesus hoiatab meid harjumuse eest nimetada teisi õpetajateks ja juhatajateks. Siin ei ole küsimus lihtsalt tiitlites, vaid meie kergekäelises soovis anda kellelegi õigus olla usujuhiks. Üksnes Kristus on sinu õpetaja ja usujuht. Mina olen üksnes Jeesuse sulane, Tema tööriist, kelle kaudu Ta oma õpetust sulle jagab. Kui mind kuidagi nimetada, siis pigem preester kui õpetaja, sest preester tähendab vahendajat Jumala ja inimese vahel. Jälgides oma aja usklike ja nende õpetajaid ning juhte – varisere ja kirjatundjaid – Jeesus nägi, kuidas soov austada Jumalat oli moondunud sooviks olla õige ja pääseda hukkamõistust. Ta nägi, kuidas Jumala koha hõivas inimene oma enesekeskse eluga. Milleks siis rääkida veel Jumalast, kui inimene arvab, et suudab ise kõike teha? Ise ennast õigeks mõista ja ise ennast päästa. Jeesus teadis, et on vaid üks tee – alandlikkuse tee, mis hoiab meid eemal enesekeskse religioosusse ohust. Ta õpetas, et tõeline suurus peitub teenimises ja alandlikkuses. Ta ei räägi siin häbist ega orjameelsusest, vaid teadlikust enese salgamisest, mis on ainuke väljapääs egoismist. Paraku see nõuab inimeselt üsna põhjaliku meeleparandust ehk mõtlemise muutust. Alandlik inimene ei muretse asjade ja olukordade pärast, vaid usaldab end oma taevase Isa kätte. Sellest kõnelebki kristlik usk ja seda kutsub Jeesus meid tegema. Need, kes tahavad tõeliselt austada Jumalat, on kutsutud järgima Kristust. Aamen.
