Johannese 9:1–41
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Minu nooremal tütrel Kerttul oli aastaid tagasi süvenev probleem kaugele nägemisega. Kuna ta ei tahtnud prille kanda, siis nägi ta üsna uduselt. Pärast silmaoperatsiooni ta nautis selgust ja värvide erksust.
Inimeste seas on probleemid nägemisega üsna tavalised. Paljud on kaotanud oma nägemise ühel või teisel põhjusel. Need, kes kaotavad nägemise aja jooksul, on vähemalt varem seda võimet omanud, kuid kujuta ette neid, kes on sünnist saadik pimedad. Nad ei ole kunagi näinud Jumala loomingu ilu. Kogu maailm oma värvide külluses jääb neile suletuks.
Täna ma kavatsen rääkida pimedusest. Pühakirjas on juttu kahte liiki pimedusest. Esimene on füüsiline puue, see, kui inimene ei näe. Just seda me tavaliselt mõtlemegi, kui kuuleme sõna “pime”. Aga Piiblis räägitakse ka teisest pimedusest, ja nimelt vaimsest pimedusest. Vaimne pimedus on puue, mis ei lase näha Jeesuses Kristuses Jumala Poega ja maailma Päästjat. Inimene on vaimselt pime, kui ta ei ole suuteline nägema neid asju, mida Jumal tahab meile ilmutada.
Täna kuuldud evangeelium räägib meile, kuidas Jeesus võib tervendada inimese mitte ainult füüsilisest, vaid ka vaimsest pimedusest. Kõigepealt vaatleme Jeesuse jüngrite usu pimedat vaatenurka. Autojuhid teavad, mis on pime vaatenurk – see on otse su parema ja vasaku õla taga, kuhu tagasivaatepeeglist ei näe. Ma olen ise paaril korral olnud sellises olukorras, kus kõrval sõitev auto on sattunud minu vaatevälja pimedasse auku. See on üsna ootamatu ja ohtlik olukord. Midagi taolist võib kohata ka vaimses nägemises, ka vaimses vaateväljas võib olla pime auk. See on siis, kui kristlastel jääb nende usus midagi arusaamatuks.
Pimedat meest kohates küsisid jüngrid Jeesuselt: “Õpetaja, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” Tollel ajal oli see juutide seas levinud õpetus, et kannatused ja haigused on patu tagajärg, et nõnda Jumal karistab inimesi patu eest. Jüngrid uskusid, et see nii on, sellest ka nende küsimus. Jeesuse vastusest näeme, et tegu on puudujäägiga jüngrite vaimses nägemises. Ta ei välista valu, vigastuste, puuete ja patu seost, kuid see ei ole ainus võimalus asjade käigu seletamiseks.
Loomulikult me ei ela maailmas, kus võiksime alati loota täiuslikkusele. Pole mõtet süüdistada Jumalat, et kõik ei suju hästi. Inimene on ise süüdi maailma languses. Pühakiri ütleb, et elame purunenud maailmas, maailmas, mis ei ole enam see, mis ta ükskord oli ega see, mis ta peaks olema. Raskused, kannatused, haigused ja surm on meie igapäevase elu lahutamatud kaaslased ja põhiliselt on need inimese väära tegevuse ehk siis patu tagajärjed. Vahel on see seos väga selgelt näha, (näiteks AIDS- i puhul, kus laps võib kannatada vanemate patu pärast) vahel on see aga varjatud. Kõik inimesed on kurjuse poolt rikutud, ka need, kellel silmnähtav füüsiline puue puudub ja kes arvavad, et on puhtalt pääsenud. Vaimsel pimedusel on igal juhul raskemad tagajärjed kui füüsilisel pimedusel.
Samas Jeesus teeb selgeks, et kannatus ei ole alati otseselt seotud inimese süüga ehk patuga. Vahel võivad halvad asjad saada inimesele osaks sellepärast, et temas peavad saama avalikuks Jumala teod. See annab positiivse põhjuse mõningatele vaevadele. Haigus või puue ei pea alati olema hävitav õnnetus, vahel on see võimalus olla Jumala tööriistaks, Tema rõõmusõnumi kuulutajaks, Tema armu ja halastuse edastajaks. Nii mõnigi võiks öelda, et mis juttu sa ajad. Millisest armust saab juttu olla pimeda või jalutu puhul? Aga kas see ei ole siis suur Jumala arm kui Ta on kellegi tervendanud vaimsest pimedusest. Füüsilise puude või haiguse pärast ei sattu keegi põrgusse, aga vaimse pimeduse pärast küll. Puuetega inimesed, sageli just need, kes on sünnist saati vigased, ilmutavad erilist sisemist rahu, rõõmu ja tugevust, mis sageli füüsiliselt tervetel puudub. Fanny Grosby, kes on kirjutanud raamatu “Jeesus minu õnnistatud elukindlustus”, jäi lapsena autoõnnetuse tagajärjel pimedaks. Kaheksa-aastaselt ta kirjutas järgmised read:
Oo, kui õnnelik laps ma olen
ehkki ma ei näe.
Minu otsus on see,
et siin maailmas rahul ma olen.
Rõõmu õnnistustest tunnen,
millest teised ilma jäänud.
Ei pisar ega ohe mu huulilt tule,
et nüüd olen pime.
Fanny elas üheksakümneaastaseks. Kõik ta elupäevad olid kantud sellest rõõmsast ja Issandat ülistavast vaimust. Jumala teod said Fanny läbi avalikuks.
Jeesus ütleb oma jüngritele: “Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, nii kaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.” Kui eelmise pühapäeval Jeesus ütles meile, et Ta on elav vesi, siis täna Ta kuulutab, et on maailma valgus. Ta heidab valgust meie elus juhtuvatele halbade asjade otstarbele, kuid hoopis olulisem on see, et Ta heidab valgust Looja isikule ja võimalusele leida rahu Jumalaga. Vaatame nüüd, kuidas Ta toob valguse pimeda mehe ellu.
Ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga mehe silmi ja ütles talle: “Mine pese end Siiloahi tiigis!” Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana. Raske on ette kujutada mehe tundeid, kes pole iial midagi näinud ja nüüd järsku on kogu maailm talle avatud.
Jeesus näitas pimeda tervendamisega oma väge. Vana Testamendi ettekuulutus ütleb, et Messia teeb pimedad nägijaks. Kõik Jeesuse imeteod olidki tehtud eesmärgiga näidata, et Ta on Messias. Kuid paljud keeldusid uskumast, et Jeesus on see, keda Ta väidab end olevat. Variserid ja teised usuliidrid ei tunnistanud Jeesust Messiaks. Nemad, kes tegelikult oleks oma teadmiste poolest pidanud olema nägijad, olid hoopis vaimselt pimedad. Nad arvasid, et füüsilised hädad juhtuvad patu pärast ja välistasid võimaluse pimeda mehe puhul, et Messias võiks tema läbi ilmutada oma väge. Nad arvasid, et Jeesus on lihtsalt õpetaja, et ta ei saa olla Jumala juurest, kuna tervendas pimedat hingamispäeval. Nende arvates oli inimese abistamine hingamispäeval lubamatu. Jeesus osutab sageli variseride vaimsele pimedusele ja loomulikult teenib sellega ära viha ning kättemaksu. Variseride viha alt ei pääse isegi tervendatu. Nad viskavad mehe kogudusest välja, kuna too julges tunnistada Jeesust Jumala saadikuna.
Ega tänapäeval pole olukord parem. Suur osa maailmast on vaimselt pime. Vaatamata hämmastavatele imetegudele, mida Jeesus tegi ja mida Tema kaasaegsed, isegi variserid ei suutnud eitada ega nende väärtust vähendada, keelduvad siiski paljud uskumast, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Isegi kõige suurem imetegu – Jeesuse surnuist ülestõusmine – tõsiasi, mida keegi ei ole suutnud ümber lükata, ei aita siin ja paljud keelduvad tunnistamast Jeesust maailma Päästjana.
Küllap see on sellepärast, et kõik inimesed sünnivad siia maailma ühe olulise veaga, nimelt – vaimselt pimedatena. See on võimetus näha vaimseid asju, võimetus näha õiget teed taevariiki.
Jumal on Jeesuses tulnud inimestele appi. Ta on tulnud tervendama meid meie vaimsest pimedusest. Paljud ei võtnud ega võtta nüüdki seda abi vastu. Aga need, kes otsivad pimeda mehe kombel abi, need avastavad üllatusega, et nad on saanud midagi enamat kui leevendust füüsilises hädas. Nad on saanud vaimselt nägijateks. Jeesus on just seda teinud meiega. Ta on eemaldanud kae meie vaimusilmadelt ja pesnud meid Siiloahi ristimisvees.
Kas sa oled kunagi mõelnud selle suure ime peale? Kas see ei ole suur arm olla nägija, kui su ümber on nii palju pimedaid? Me ei ole ju midagi Jumalalt ära teeninud – kui, siis ehk ainult karistuse pattude eest. Aga Jeesus on tulnud meie ellu ja on muutnud meid, on parandanud meie nägemise vea. Jumala armust oleme saanud endile ususilmad, et näha ja uskuda Kristust. Hoidkem Jumala poolt antud vaimset nägemist ja tunnistagem seda suurt imetegu ka teistele, neile, kes veel pimeduses kobavad. Kes teab, võib olla nii mõnigi pime hing leiab tänu meie juhatusele “maailma valguse” ja suudab näha koduteed oma taevase Isa õuedesse.
Aamen.
