Oikumeenilise patriarhi erisaadiku sõnul on autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse andmine Ukraina õigeusklikele „finišijoonel“. Moskva patriarhaat, kelle alla kuulub kanooniline Ukraina õigeusukirik, on aga hoiatanud, et katkestab seepeale Konstantinoopoliga armulauaosaduse.
Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I erisaadik ütles eile Ukraina presidendile Petro Porošenkole, et Ukraina õigeusukiriku autokefaalia andmise protsess on alanud ja „oleme finišijoonel“.
President Porošenko on varem nimetanud Vene õigeusukirikut otseseks ohuks oma riigi julgeolekule, rõhutades, et „on vajalik lõigata läbi kõik kombitsad, mille kaudu agressorist riik meie maal opereerib.“
Õigeusukirikud Ukrainas
Õigeusumaailmas on rõhutatud põhimõtet, et iseseisvas riigis peaks olema ka iseseisev (autokefaalne või autonoomne) õigeusukirik. Ukrainas kuulutati pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja riigi iseseisvumist välja nn Kiievi patriarhaat, ent ei Moskva ega ükski teine õigeusukirik ei tunnustanud seda, mistõttu on tegemist skismaga, ebakanoonilise lahkulöömisega.
Ukraina ametlikku, kanoonilist õigeusukirikut juhib Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit (praegu metropoliit Onufri), kes allub Moskva patriarhaadile ja on selle juhtorgani Püha Sinodi liige.
Kuid Ukraina poliitikud eesotsas president Petro Porošenkoga on võtnud sihiks saavutada Ukraina õigeusukirikule autokefaalia, mida saab välja kuulutada üksnes oikumeeniline patriarh.
Moskvale alluv kanooniline õigeusukirik ei ole mõistagi autokefaalse kiriku staatust palunud, ammugi mitte Konstantinoopolist. Skismaatilistele ühendustele ametlikult tunnustatud kiriku staatuse andmine tähendaks aga oikumeenilise patriarhi ühepoolset akti, mida Moskva patriarhaat kindlasti ei tunnusta.
Ukraina kui vene õigeusu häll
Ukrainal on Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) ehk Moskva patriarhaadi jaoks eriline koht – Vene riikluse algust loetakse Kiievi-Venest, kus võeti 988. aastal vastu ristiusk. Niisiis asub venelaste seisukohalt nii nende riikluse kui vene õigeusu häll Kiievis.
Moskva patriarhaat käsitleb oma kanoonilise territooriumina mitte üksnes praegust Venemaa Föderatsiooni, vaid kõiki alasid, kus Vene kirik on ajalooliselt tegutsenud – sealhulgas nii Balti riike kui Ukrainat.
VÕK Püha Sinod süüdistab oikumeenilist patriarhi varjamatus toetuses Moskvast lahku löönud skismaatikutele ja kahe „eksarhi“ (siinses tähenduses: erisaadiku) ebakanoonilises läkitamises Kiievisse.
„Olles teadlikud, et praegune olukord on ohuks õigeusule kogu maailmas, palume sel raskel tunnil kohalike autokefaalsete Kirikute toetust ja kutsume Kirikute esikarjaseid täielikult teadvustama meie ühist vastutust õigeusu saatuse eest maailmas ning alustama vennaliku diskussiooni Ukraina kirikliku olukorra üle,“ seisab VÕK Püha Sinodi möödunud nädalal tehtud avalduses, milles antakse teada, et jumalateenistustel ei palvetata enam oikumeenilise patriarhi eest, samuti ei osale VÕK esindajad rahvusvahelistel koosolekutel, millest võtavad osa Konstantinoopoli esindajad.
Autokefaalia andmise korral aga on Moskva tõotanud katkestada Konstantinoopoliga armulauaosaduse, mis tähendaks sisuliselt kirikulõhet ortodoksimaailmas.
Teised õigeusukirikud ei rutta Konstantinoopolit toetama
Vene õigeusu veebileht Pravmir.com osundab Kreeka õigeusukiriku Pireuse metropoliit Seraphimi, kes on Ukraina valitsusele suunanud järgmised sõnad: „Te mängite kohutavat geopoliitilist ja geostrateegilist mängu NATO ja Venemaa Föderatsiooni vahel, nii et saage aru, et neid asju ei saa tööriistana Kiriku puhul kasutada.“
Ukraina skisma ja selle lõpetamise tingimuste küsimuses leiab Moskva mõistmist mitmetelt tähtsatelt ortodoksi kirikupeadelt ja õigeusukirikutelt, kes on väljendanud seisukohta, et skismaatikud peavad kõigepealt pattu kahetsema ja Vene kirikusse, millest nad on lahku löönud, tagasi pöörduma.
Näiteks märkis Aleksandria ja kogu Aafrika patriarh Teodoros II: „Kui skismaatiline Denisenko [Kiievi isehakanud patriarh] tahab naasta Kiriku rüppe, siis peab ta pöörduma sinna, kust ta lahkus. Mis on ära langenud, peab naasma sinna, kust ta ära langes. Jumal on armuline neile, kes kahetsevad, ja Kirik andestab ja võtab kõik kahetsejad emalikult oma rüppe tagasi.“
Jeruusalemma patriarh Theophilos III mõistis kõige kategoorilisemalt hukka sammud, mis on suunatud kanoonilise Ukraina õigeusukiriku koguduste vastu.
Antiookia ja kogu Idamaa patriarh Johannes X teatas, et Antiookia Kirik seisab Ukraina skisma küsimuses Vene kiriku kõrval.
Gruusia katoolikos-patriarh Ilia II on samuti teatanud, et ei nõustu Konstantinoopoli patriarhi initsiatiiviga Ukrainas ning tunnustab ainsa legitiimse kirikuna metropoliit Onufri juhitud (ja Moskvale alluvat) Ukraina kirikut.
Ka Serbia patriarh Irinej rõhutab, et Kiievi peaskismaatik Filaret Denisenko peab koos oma järgijatega naasma Vene Õigeusu Kiriku osadusse.
Niisamuti on Poola õigeusukirik seisukohal, et autokefaalia küsimust saab arutada alles siis, kui skismaatikud on tagasi pöördunud kanoonilisse kirikusse.
Oikumeenilise patriarhi roll ja Moskva arvamus sellest
Oikumeenilise patriarhaadi esindaja, Telmessose peapiiskop Job on toonud esile, et oikumeeniline patriarh ei ole õigeusklike jaoks lihtsalt primus inter pares ehk esimene võrdsete seas (vastavat ladinakeelset väljendit õigeusu kanoonika ei tunnegi), vaid ikkagi pea, protos, kellele on neljas oikumeeniline kirikukogu andnud õiguse vastu võtta piiskoppide ja teiste kleerikute palveid ning asutada otsealluvusega (stauropigiaalseid) struktuure.
Moskva patriarhaat seevastu väidab, et õigeusu kirikus ei ole paavsti taolist kirikupead ja otsused tuleb teha kirikupeade konsensuse alusel.
Samuti süüdistab VÕK Konstantinoopolit pidevas sekkumises Moskva patriarhaadi kanoonilisel territooriumil, tuues selle näiteks Soome, Eesti ja Poola õigeusukirikute iseseisvumise 1920. aastatel ning samuti 1996. aasta tomose, millega taastati Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kui autonoomse kiriku staatus.
Kuigi Konstantinoopoli esindajad rõhutavad, et oikumeenilise patriarhi ülesanne on tagada õigeusukirikute kiriklik ühtsus ning aidata kaasa skismade lõpetamisele, ähvardab antud juhul ühe (kohaliku) skisma lõpetamine kaasa tuua hoopis ulatuslikuma lõhenemise õigeusumaailmas.
Päisefotol: Kiievi Petšerski klooster (Vikipeedia)
