Antiiksed pseudoepigraafid ehk valenime all kirjutatud teosed on laialt tuntud. Mõnikord tehti seda pahatahtlikkusest, nagu teatavad Pausanias, Josephus Flavius või Eusebios – viimane ütleb, et nn Pilatuse aktid on seetõttu täiskuhjatud pilkeid Kristuse suhtes (moodsa näitena võib tuua „Siioni tarkade protokollid”, mis valmistati u 1905. a Tsaari-Venemaal). Teinekord omistati oma teosele kellelegi minevikusuuruse nimi, et saavutada suuremat autoriteeti: sellest teatavad Strabon ja Herodotos, sarnaselt talitasid uuspütaagorlased (samal eesmärgil omistati tekste ka filosoofilis-religioossetele müütilistele tegelastele, nagu nt Hermes Trismegistos või Orpheus) jne. Mõnedel harvadel juhtudel on teada, et kellelegi autoriteedile omistati teos ka tema austuseks – enamasti aga mängivad rolli (nii näiteks Dionysios Areopagitale omistatud teoste puhul) paljud erinevad motiivid.

Juudi pseudoepigraafid kuuluvad enamasti apokalüptilise kirjanduse valdkonda (ning koostati need peamiselt alates III sajandi keskelt eKr kuni III sajandi keskpaigani pKr). Siia kuuluvad Saalomoni psalmid, Eenoki ja Esra raamatud, Aadama ja Aabrahami apokalüpsid, Moosese, Saalomoni, Iiobi ja Kaheteist patriarhi testamendid jt. Leidub näiteid ka nn tarkuskirjanduse vallast, nagu Saalomoni tarkuseraamat jt. On olemas mitte ainult Aleksandria Philoni teoseid, vaid ka Pseudo-Philoni kirjutisi. Neid ei lugenud juudid, kuna nad pärinesid hilisemalt käelt, Vana Testamendi kaanonisse kuuluvaks.^[1]

Kristlikud pseudoepigraafid on samuti laialt tuntud. Alates II sajandist levisid antiikmaailmas eriti suures ulatuses pseudoepigraafilised kirjad, apokrüüfilised evangeeliumid, apostlitelood ning ilmutusraamatud, mis olid omistatud kellelegi tuntud kristlikule isiksusele – Peetrusele, Paulusele, Filippusele, Jaakobusele, Toomasele jne. Vähem on järele mõeldud, et lai levik ei tõenda kaugeltki mitte üldist tunnustatust.

Ajaloolis-kriitilises uurimissuunas kohatav arvamus, nagu ei huvitunuks antiikaja inimesed kuigivõrd raamatute ehtsuse küsimusest, on tõendanud end väärana. „Kreeklased ja roomlased jälgisid väga tähelepanelikult, et kirjad, mida nad olid kogunud minevikust, oleksid tõepoolest autentsed. Kuid suur hulk pseudoepigraafilisi kirjutisi valmistas neile raskusi neid ära tunda ja kõrvale heita”, kirjutab oma põhjalikus uurimuses Lewis R. Donelson. „Keegi ei tunnustanud antiikajal teksti, mille kohta ta teadis, et see oli kirjanduslik võltsing, religioosselt või filosoo­filiselt autoritatiivsena ja siduvana.”^[2]

Antiikjal oldi valede autorite suhtes tegelikult tähelepanelik. „Igatahes pole see sugugi nii, et inimesed selliseid valesid nimeomistamisi seetõttu lihtsalt uskusid. Vastupidi, nad teadsid, et on tegemist võltsingutega ja nimetasid seda nimepidi. Ühtki sellistest pseudo­epigraafilistest kirjutistest ei ole lõppeks just seetõttu piiblikaanonisse vastu võetud”, ütleb Guido Baltes, et teati nende pseudoepigraafilisust. Sellised teosed kehtisid „pigem algusest peale mitteusaldus­väärsetena” ja neid ei ole mitte Piiblist kõrvaldatud, vaid nad ei ole iial sinna kuulunud, olles omistatud nimest ka palju hilisemad.^[3]

Samuti võib üksnes nentida, et antiikajal levis hulk ebaehtsaid kristlikke teoseid. „See aga, et nad olid laialt levinud, ei tähenda, et neid oleksid aktsepteerinud ka need, kes olid vastutavad kanooniliste raamatute nimekirjade kokkuseadmise eest. Pole olemas ühtainsatki tõendit selle kohta, et kirikuisad oleksid ükskõik millisest žanrist pseudoepigraafe, mis neile pseudonüüm­setena tuntud olid, vastu võtnud normatiivsete piibliraamatute loendisse”, kirjutavad Donald A. Carson ja Douglas J. Moo.^[4] Teoseid, mille ebaehtsust teati, ei aktsepteeritud – seda tun­nis­tavad kiri­kuisad Irenaeus, Tertullianus, Eusebios, Hieronymus jt. „Meil pole ühtki tõendit, et kristlased oleksid pseudoepigraafia ideed heaks kiitnud.” Sisuliselt tähendaks see valeta­mise heakskiitmist, mida tuleks põhjendada. „Tõendamiskohustus lasub seega pseudonüümsuse toetajate poolel ja mitte vastupidi.”^[5]

Samad järeldused kehtivad Pauluse kohta, kes meenutas tessalooniklastele, „et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada – ei vaimu ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt” (2Ts 2:2). Tuli ettevaatlik olla pettuste ning võltsingute suhtes.^[6] Valskuste vältimine ilmneb ka kirjades korintlastele: „Kui Kristust ei ole üles äratatud”, nagu mõned väitsid, „siis leitakse meid olevat Jumala valetunnistajad” (1Kr 15:14j). Kuid Jumal „teab, et ma ei valeta” (2Kr 11:31). Pole kohane tõestamata eeldada, et algkristlased valetasid, ehkki samas teati, et valevendade kõrval võib leiduda ka võltsijaid. Taas näitab see, et ebaehtsust tuleb põhjendada, jäädes vastasel korral traditsiooni juurde.^[7]

Vana- ja keskajal püsinud konsensust ehtsuseküsimuses ei muutnud ka reformatsioon. Alles XIX sajandi alguses kodunes uurijate seas mitmete Uue Testamendi teoste puhul ebaehtsuse küsimus. Piibliteaduses levis seisukoht, et 2Ts, Ef, Kl, 1–2Tm ja Tt kirjad ei pärine Pauluselt, mispuhul toetuti peamiselt sisulistele ja keelelistele argumentidele. XXI sajandiks näib olevat selge, et paljud põhjendused on jäänud hüpoteetiliseks, evimata sundivat laadi ega empiirilisi kinnitusi. Sisulisi otsuseid, mis suhtes paljuski ei jõuta üksmeelele, mõjutavad peale muude eelarvamuste ka konfessionaalsed vaated.^[8] Kui Martin Luther tõstis Pauluse isegi kõrgemale kolmest esimesest evangeeliumist, väites et Jh, 1Jh, Rm, Gl, Ef ja 1Pt on „raamatud, mis sulle Kristust näitavad ja kõike õpetavad, mida sulle on vaja ja õnnistusrikas teada”^[9], siis kalduti kõike, mis selliste konfessionaalsete hinnangutega kokku ei lähe, pidama ebaehtsaks, millele pole aga tänapäevani mingeid tõestusi.

Ka ebaehtsuse tõendamine, lähtudes erinevast keelepruugist, ei ole andnud kindlaid tulemusi. „Me peame olema alati teadlikud, et erinevad Pauluse kirjad kõnetavad erinevaid situatsioone ja et seetõttu tema keel ning sõnum on koostatud erinevates mõistetes koos igakord erineva tähendusega. See ei tulene sellest, et tema kirjad on mõningaid aastaid üksteisest lahutatud, vaid kuna need on tõeliselt pastoraalsed kirjad, mis pöörduvad täiesti kindlate situatsioonide poole”, väidab Krister Stendahl.^[10] Seetõttu Paulus ütlebki: „Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa” (1Kr 9:22).

Kuidas kirjutati? Nii nagu keskajal oli „kirja teel suhtlemine üksteisest geograafiliselt kaugete kloostrite jaoks asendamatuks kommunikatsioonivahendiks”, kehtib koguduste omavahelise suhtlemise kohta ka antiikajal. See, mida Riina Ruut kirjutab Bingeni Hildegardi puhul, sobib suurelt osalt ka Paulusega seotud situatsioonidega, kus apostel viibis terveid kuid ja aastaid mõnes koguduses või sisustas korterivangina Roomas kahe aasta jooksul oma aega inimestega suhtlemise ning kirjutamisega (vt allpool). „Kirja kirjutamine oli kulukas ja aeganõudev töö isegi juhul, kui kirjutajal oli käepärast abiline – kas väljaõppinud kopist või sekretär. Kirja saamine oli eriline sündmus, kiri oli sõna otseses mõttes kingitus, millesse panustatud aega ja vaeva osati väärtustada. Eriliselt vastutusrikkaks tegi kirja komponeerimise teadmine, et seda loeb rohkem kui üks isik – audiotoorium oli  peaaegu alati laiem. Kirja kirjutaja juhindus teadlikult võimalusest sattuda avalikuse tähelepanu alla. Kloostrites loeti ka erakirju sageli avalikult, neid imetleti ja saadeti isegi edasi.”

Sarnaselt viibis Paulus kirju koostades koguduserahva või sõprade keskel ning keskaja kohta öeldu kehtib ilmselt ka tema puhul: „See on põhjus, miks paljud kirjad on ühtaegu nii ehedad isiklikud sõnumid kui ka kirjanduslikud meistriteosed ning miks ka täiesti tavalistes kirjades järgiti teatavaid kompositsioonireegleid. Kirjavahetus oli avalik žanr, konfidentsiaalsemat laa­di sõnumeid vahendas pigem kirja kättetoimetaja suuliselt. Väljapaistvate isikute kirju koon­dati kogumikesse juba nende eluajal ja väärtustati võrdselt muude kirjanduslike žanritega.”^[11] Teisisõnu mõjutas rohkem või vähem suurema seltskonna kohalolu nii kirjade kirjutamise kui ka nende vastuvõtmise juures kirjade stiili, sisu ja sõnastust, mida tuleb tingimata arvestada ka apostel Pauluse erilaadsete kirjade puhul.

Mitmed autorid on viidanud uurimustele Pauluse kirjade sõnastatistika kohta. Selgub, et tema sõnavara aina kõigub ja muutub. Selle kohta ütleb Klaus Berger, rühmitades sarnasuse alusel: „Kes lähtub ainult Gl, Rm ja Fl kirjadest, see võiks juba 1–2Kr kirju vaevalt Pauluse omaks pidada, ka mitte 1–2Ts ega Fm kirju. Kui Paulus oli võimeline muutusteks, nagu üheltpoolt 1–2Kr ja Rm kirjade ja teisalt Gl ja Fl kirjade vahel, siis on täiesti kujutletav, et tema repertuaar hõlmas ka karjasekirjade registri.”^[12] Karjasekirjad ehk kirjad Timoteosele ja Tiitusele on küll erinevad keeleliselt, kuid nagu ütleb Donald Gutherie: „Lingvistiline tõendusmaterjal ei nõua millegi poolest Pauluse autorsuse kõrvaleheitmist.”^[13]

Sõnastatistiliste argumentidega seoses on ka ajaloolis-kriitilise meetodi tänapäevane esindaja Udo Schnelle iseenesest „nõus, et keelelised iseärasused ei saa tõendada kirjade sekundaarset iseloomu, kuna sellised iseärasused esinevad ka vaieldamatult ehtsates kirjades. Lisaks peab Paulus alati spetsiifilisele koguduste situatsioonile reageerima ja ta võib oma teoloogiat edasi arendada.” Pole alust vastupidist arvata.

Tänapäevani aga ollakse piibliteaduses ebaehtsuse küsimuses lahkneval seisukohal. Schnelle jätkab: „Küsimus, millised kolmteist Paulusele omistatud kirja võivad kehtida autentsena, on uurimises endiselt vaieldav. Siin esineb suuri erinevusi saksakeelse eksegeesi ning osa inglis­keelse uurimise vahel. Saksakeelses uurimises sai XIX sajandil alguse autorite-kriitika, mis viis hiljemalt alates 1945. a suhtelisele konsensusele, mis kehtib tänapäevani: ainult seitse kirja võivad vaieldamatult kehtida autentsena”, nimelt 1Ts, 1–2Kr, Gl, Rm, Fl ja Fm kirjad. Teised kirjad olevat Paulusele omistatud, väidetakse sisulistel kaalutlustel – siiski jäävad järeldused hüpoteetiliseks, kummutamata vastaspositsiooni. „Seevastu tullakse olulistes osades inglise ja ameerika eksegeesis täiesti teistele otsustele” ning seda teevad „tuntud Pauluse-uurijad”, nagu James D. G. Dunn, Nicholas Thomas Wright, Michael J. Gorman, Stanley E. Porter jt. „Selle positsiooniga ühi­nevad saksa­keelsel alal erineval viisil eelkõige konservatiivsed evangelikaal­sed eksegeedid.” Näiteks Jacob Thiessen jt.

Schnelle ei ignoreeri vastanduvat positsiooni ja tema järeldused Paulusega seoses on arukad: „Langetatud otsused on märkimisväärse tähendusega varase kristluse teoloogiaajaloole, eriti aga Pauluse teoloogia arhitektuurile: kui Paulus on kirjutanud ka Kl, Ef ja 2Ts kirjad või karjasekirjad, siis tuleks tema teoloogiat hoopis teisiti esitada ja väärtustada”^[14], kui on saksa konsensusel olnud kombeks. Ja vastupidi: kui hüpoteeside põhjal, mis ei ole õiged, suur osa rahvasteapostlist kõrvale jäetakse, siis luuakse temast moonutatud pilt. Nii nagu Jeesust on ka Paulust kirjeldatud oma ajastu vaimus.

Kirjutiste ehtsuse või ebaehtsuse toetamine sõltub tegelikult uurijate teoloogilistest eeldustest ja ka nende maailmapildist. „Sellal kui seega vaieldavate Pauluse kirjade ehtsust saksakeelses teaduslikus uurimises peaaegu eranditult vaidlustatakse, on teisiti inglise keeleruumis: siin on ehtsuse vastased ja pooldajad umbes tasakaalus”, kirjutab Guido Baltes. Teadlaste üldisse konsensusse tuleb aga kindlasti suhtuda ettevaatlikult: „Meie ajal otsustatakse palju küsimusi liiga sageli üksnes veel enamusprintsiibi järgi: miski ei pruugi aga juba seetõttu õige olla, et seda tänapäeval kõik selleks peavad.”^[15]

See, mida Bo Reicke on öelnud karjasekirjade kohta, kehtib tegelikult kõikide Pauluse kirjade kohta. „Printsipiaalselt ja ajalooliselt vaadates näib allakirjutajale, et karjasekirjade tekkimist saab märksa väiksemate raskustega selgitada, kui need kirjad seotakse Pauluse kui autori või korraldajaga. Sest nendes sisalduvad Apostlite tegude ja teiste Pauluse kirjade pildiga sobivad andmed situatsioonide ning isikute kohta valmistavad ajaloolis-kriitilisele mõtlemisele palju suuremaid raskusi, kui neid kujutleda kellegi hilisema kirikutegelase rekonstruktsioonina. See tähendab primitiivset anakronismi, kui väita, et keegi olevat 30, 50 või 90 aastat pärast Pau­luse surma võtnud endale vaevaks Apostlite tegudest ja Pauluse kirjadest mõned nimed ning daatumid välja noppida, et oma kaasaegseid võltsitud Pauluse kirjadega privaatselt õnnelikuks teha, ilma et neist antikviteetidest edasi minnes oleks Pauluse väljendusviisi ja mõistemaailma veenva imitatsiooni suhtes vaeva nähtud.”^[16]

Seega, et ühtki pseudoepigraafi ei ole tõestatud, vaid on loodud üksnes metoodilistelt piiratud alustel hüpoteetiliste teooriate tunnustamise suhteline ja osaline konsensus, siis jääb allakirju­tanu selle juurde, et Pauluse kirjad on tekkinud traditsioonilisel viisil.

Käesolev artikkel sisaldub peatükina allakirjutanu raamatus „Paulus. Rahvaste apostel ja meie tänapäeval” (Tartu 2018: Johannes Esto Ühing), mille esitlus toimub 8. novembril 2018. aastal kell 13 Tallinna Jaani kirikus.

Päisefoto: apostel Pauluse kuju Püha Pauluse basiilika ees Roomas (V. Vihuri)

Kasutatud kirjandus

Baltes, Guido 2016. Paulus – Jude mit Mission. Alter Glaube in einer veränderten Kultur. Marburg an der Lahn: Verlag der Francke-Buchhandlung.

Berger, Klaus 2013. Die Bibelfälscher. Wie wir um die Wahrheit betrogen werden. München: Pattloch Verlag.

Bingeni Hildegard, Valik kirju. Koostanud, ladina keelest tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud Riina Ruut. Tallinn 2017: TLÜ kirjastus.

Carson, Donald A. / Moo, Douglas J. 2010. Einleitung in das Neue Testament. Mit einem Gleitwort von Rainer Riesner. Giessen: Brunnen Verlag.

Guthrie, Donald 2013. Pauluse esimene ja teine kiri Timoteosele. Pauluse kiri Tiitusele. Tallinn: Logos.

Hiob, Arne 2014. Rooma, apostlite pärand ja Maarjamaa. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne 2015. Piibel usu ja teaduse vahel. Tallinn: Allika.

Hiob, Arne 2017. Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn: Allika.

Luther, Martin 1989. Luthers Vorreden zur Bibel. Hrsg. v. Heinrich Bornkamm. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Morris, Leon 2009. Pauluse esimene ja teine kiri tessalooniklastele. Tallinn: Logos.

Reicke, Bo 1976. Chronologie der Pastoralbriefe. – Theologische Literaturzeitung 2/1976: 81–94.

Schnelle, Udo 2018. Rezension: Jacob Thiessen, Die umstrittenen Paulusbriefe – Abschriften oder Fälschungen? (2016). Theologische Literaturzeitung 1/2018:74-76: http://www.thlz.com/artikel/19983/?inhalt=heft%3D2018%23r40.

Stendahl, Krister 1978. Der Jude Paulus und wir Heiden. Anfragen an das abendländische Christentum. München: Chr. Kaiser Verlag.

[1] Carson / Moo 2010: 410jj.

[2] Donelson (1986); tsit Carson / Moo 2010: 414 järgi.

[3] Baltes 2016: 43, 302.

[4] Carson / Moo 2010: 688.

[5] Carson / Moo 2010: 416, 419j.

[6] Morris 2009: 131.

[7] Hiob 2014: 43; 2015: 91-101; 2017: 26jj.

[8] Berger 2013: 232.

[9] Luther 1989: 174.

[10] Stendahl 1978: 68.

[11] Bingeni Hildegard 2017: 27jj.

[12] Berger 2013: 230; vrd Hiob 2014: 48jj.

[13] Guthrie 2013: 239; vrd 44jj, 235jj.

[14] Schnelle 2018: 74j.

[15] Baltes 2016: 43, 178; vrd 301.

[16] Reicke 1976: 82j.