Apostel Paulus mängib kristluse ajaloos niivõrd silmapaistvat rolli, et teda on nimetatud lausa teiseks kristluse rajajaks. Iseenesest ei ole see väide õige, sest tema kõrval leidus teisigi väga mõjukaid isikuid, nagu Peetrus või Johannes. Kuid Paulus on otsustavalt mõjutanud kristliku mõtlemise arengut ja kiriku levikut ning teeb seda tänapäevani oma kolmeteistkümne kirja kaudu, mis on võetud piiblikaanonisse. Tema kirjad hõlmavad umbes neljandiku Uuest Tes­tamendist, mistõttu on ta Luuka järel mahult teise hulga kirjanduse autor. Kui juurde arvata Apostlite tegude raamatu pikad osad, mis tegelevad Paulusega, siis on ta keskseks kujuks umbes kolmandikus Uues Testamendis.

Pauluse rahvaste apostliks kutsumist taevast ilmunud Jeesuse poolt Damaskuse lähistel on peetud sama tähtsaks kui Püha Vaimu langemist nelipühal. Evangeeliumides ei leidu vihjetki, et kaheteistkümnele apostlile peaks kedagi juurde lisatama, ent küllap teadis Issand, et Paulust kutsuda oli vaja: oli too ju n-ö Jeruusalemma ülikoolis prof Gamalieli õpilasena suurepärase teoloogilise hariduse saanud (cum laude), mis tegi ta võimeliseks kristlikku sõnumit süvitsi edasi andma – nii misjoniteedel kui ka kirjades.

Pauluse misjoniteekondi on võrreldud Aleksander Suure sõjakäiguga vastupidises suunas. Nii nagu Makedoonia kuninga armee viis kreeka kultuuri kuni Induseni, saabus Pauluse kaudu Kristuse valgus idast Roomani ja Lääne-Euroopani. Ta alustas Jeesuse üleskutsel pagana­misjoniga, seetõttu nimetatakse teda rahvaste apostliks. Tema kaudu sai algselt juudi sektist suurim kõigist maailmareligioonidest.

Rahvaste apostli niivõrd keskne roll on põhjuseks, et me temast ka rohkem teame, kui ükskõik kellest teisest algkristlikust isiksusest, kaasaarvatud Jeesusest. Ühestki teisest piibli-isikust ei ole säilinud niivõrd täpseid biograafilisi daatumeid ega arvukaid enesetunnistusi, ükski teine apostel ei jätnud nii palju jälgi ajaloolistesse paikadesse. Allikaid kirjeldavad rahvaste apostli elu ja õpetust selgelt ning põhjalikult. Pauluse kirjade kogu ehk Corpus Paulinum on ühtlasi ainulaadseks teenäitajaks Jumala poole. Kirjade läbi on kõik, mis tuleneb apostli kohtumisest Kristusega, saanud võimsaks mõjutusajalooks.

Pauluse kutsumise stsenaarium, kus Saulusest sai Paulus, endisest ägedast vastasest innukas usukuulutaja ja -õpetaja – kordus omamoodi ka Augustinuse ja Lutheri juures. Viimased ei olnud küll kristluse vaenajad, ometi kahtlesid selle mitmetes põhitõdedes, olles ka pahased Jumala ja inimeste peale. Augustinusele ja Lutherile ei ilmunud ka ülestõusnud Jeesus ilmsel viisil, nagu Paulusele, küll aga sarnaneb nende mõjukas usuletulek Püha Vaimu vahendusel rahvaste apostli äkilisele pöördumisele.

Kas pole ilmekas vaadelda kolme mehe usulekutsumist ajaloolisest vaatevinklist? Paulus pani rahvaste apostlina aluse globaalsele kristlusele, millele pandi alus vanal ajal ja mis levib ning kasvab kuni tänapäevani. Augustinuse usukogemus, mida too haritud roomlane oli võimeline ka suurepäraselt teoloogiliselt välja kujundama, sai aluseks keskajale – kogu ladina maailm järgnevatel sajanditel käsitles teda Piibli järel suurima vaimse autoriteedina. Martin Lutheri usuletulek ehk nn reformatsiooniline läbimurre, mida piiblidoktorist usupuhastaja ulatuslikult edasi selgitas, sai aga aluseks uusaegsele Euroopale. Jumal vajas suurte ajastute alusepanijaks kolme haritud meest ja nende usukogemust.

Pauluse teaduslik uurimine sai suuresti luterlaste ja teiste protestantide initsiatiiviks. Ses osas saavutati palju – lääne ülikoolide raamatukogud pakatavad teaduslikest uurimustest. Samas aga mindi viimastel sajanditel teaduslikku uurimisvabadust eeldades teatavate spekulatiivsete liialdustenigi – ja seda massiliselt isegi ülikooliteoloogide poolt, kelle juures õpivad tulevased vaimulikud. Nimelt on oletatud, rakendades abstraktset järeldusvõimet ja toetudes erinevatele nn „kriitilistele” argumentidele, et osa Pauluse kirju ei pärinegi apostlilt eneselt, vaid tema anonüümsetelt pooldajatelt või õpilastelt. Sarnaseid kahtlustusi on tõstetud ka evangeeliumide ja teiste piibellike teoste suhtes, luues erinevaid nn hilise dateeringu teooriaid, mis paigutavad Uue Testamendi teoste tekke hoopis hilisemasse aega.

Kokkuvõttes on kirjeldanud Viini ülikooli professor Karl Jaroš nn ajaloolis-kriitilise uurimise tulemusi järgmiselt: „Kuni umbes XVII sajandini aktsepteeriti vanakiriklikke pärimusi Uue Testamendi autorite ja tekkeaja kohta. Valgustusajal hakati neid küsimärgi alla seadma, uusi oletusi ja väiteid Uue Testamendi tekkeaja ning autorite kohta formuleerima … Nii tekkisid arvamused ja kinnitused, et Uue Testamendi kirjad olevat tekkinud alles teise või kolmanda kristliku põlvkonna ajal ning mõned, nagu Johannese evangeelium, isegi alles II sajandi teisel poolel. Aja jooksul formuleeriti hüpoteese (= tõestamata oletusi, eesmärgiga neid tõestustega verifitseerida). Neid kummutati, leiutati uusi hüpoteese jt. XX sajandi esimesel veerandil jõuti muljeni, et sellise hilise dateerimise hüpotees on juba niivõrd kindlustatud, et paljud, ehkki mitte kõik, [piibliteadlased kui] valgustusaja epigoonid loobusid selle hüpoteesi esialgsest iseloomust ning tõstsid ta „dogmaks”.”

Teise maailmasõja järgsel ajal tunnustati neid „dogmasid” ka koguduste „piibliringides” ning „levitati edasi ebakriitilises eksegeetilises moeliteratuuris. Vastuhääled vägagi kompetentselt poolelt, nagu Theodor Zahn, Adolf von Harnack, Günther Zuntz, John A.T. Robinson jpt, mis neid kentsakaid ringkondi segasid, vaikiti meelsasti surnuks, ignoreeriti” jne.^[i] Selline olukord kestab suuresti tänapäevani.

Jaroš jõuab mitmesuguste analüüside läbi koos paljude teiste uurijatega hoopis vastupidisele seisukohale: „Me võime, kuna hilise dateerimise argumendid on läbi proovitud ja kehtetuna leitud, vastuse anda: praktiliselt kõik [Uue Testamendi] kirjad on tekkinud enne 70. aastat”, kirjutab ta. „Ükski argument, mis võiks toetada hilist dateerimist, ei ole väljendusjõuline! On hädavajalik loobuda selles uurimisvaldkonnas mugavatest ja sissesõidetud teedest, mitte edasi toita tõestamatute hüpoteesidega arvukaid piibliringe kristlikes kogudustes kogu maailmas ja alustada kvalifitseeritud uusalgust, mis õigupoolest ei olegi nii uus, nagu näitab pilk gigantide teostele Uue Testamendi teaduse, judaistika, vanaaja ajaloo ja klassikalise filoloogia vallas.” Jaroš osutab lisaks ülalmainituile autoritele, nagu Bo Reicke, Wolfgang Schadewaldt, Martin Hengel, Alfred Wikenhauser, Donald Gutherie, et „üksnes mõningaid nimetada.” Samale järeldusele jõuab ka allakirjutanu oma teoses.

Vastavalt sellele on jäänud tõestamatuteks – ja üldsegi mitte vajatavateks – hüpoteesideks ka oletused, et osa Pauluse kirju, evangeeliume või muid Uue Testamendi teoseid ei pärinevatki autoritelt, kelle nimedega nad on vanakiriklikus pärimuses seotud. „Me teame küll sajandeid kestvale teadustraditsioonile toetudes mõnedes punktides rohkem kui vana aja autorid, kuid paljudes, liigagi paljudes asjades vähem. Seda ei tohi me unustada!”, lõpetab Karl Jaroš.^[ii] Ei ole ühtegi sundivat põhjust võtta Pauluselt ära tema kirju, mis moonutaks põhjendamatult ja tublisti rahvaste apostli osa Jumala kutsutuna.

Käesolev raamat soovib populaarsel viisil elustada Pauluse isiksust ja sõnumit, et teha ülimalt mõjukas Jeesuse apostel kõnekamaks meile tänapäeval. Paremaks arusaamiseks on kasulik ka lugeda ka apostli kirju. Piiblilugemine võib endiselt panna vaimud liikuma ja avada inimestele ukse Jumala juurde. Seoses vaimukogemusega võib praegugi juhtuda, et mõnest Saulusest saab Paulus. Kõikjal seal, kus endisest vastasest saab uskuja, on tegemist Jumala imega, kes ainsana võib ja suudab pöörata kangekaelset inimest Jeesuses ilmutatud teedele. „Niisiis, mu vennad, taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist ja ärge keelake keelte­rääkimist; aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi”, kirjutab Paulus (1Kr 14:39j). Taotlegem meiegi kasvamist, selgust ja vaimuandeid vaimulikes asjus.

Raamatu esimeses lisaosas vaatleme lähemalt vähetuntud Araabiat, mida külas­tasid Jeesus ja Paulus ning mis kattub üldiselt tänapäeva Jordaaniaga. Teises lisaosas käsitleme „keeltega rääkimist”, mis muutus probleemiks Pauluse poolt rajatud Korintose koguduses, kuid on taas tõusnud küsimuseks tänapäeval. Raamatut kirjutades mõtlesin aina meie väikesele tütretütrele Roosile, kes suhtles vanaisaga, ronis sülle ja õppis äragi tundma Pauluse pilti. Pühendasingi selle raamatu Roosile ja kogu minu armsale perekonnale. Head Pauluse-raamatu ning ühtlasi Pauluse kirjade lugemist kõigile.^[iii]

Ettekanne raamatuesitlusel 8. novembril 2018 kell 13 Tallinna Jaani kirikus

Kasutatud kirjandus

Hiob, Arne 2018. Paulus. Rahvasteapostel ja meie tänapäeval. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Jaroš, Karl 2008. Das Neue Testament und seine Autoren. Eine Einführung. Köln – Weimar – Wien: Böhlau Verlag.

[i] Jaroš 2008: 17j.

[ii] Jaroš 2008: 34; vrd Hiob 2018: 71-78.

[iii] Hiob 2018: 9-13, 175j, 248.