Markuse 13:32–37

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Täna on kirikuaasta eelviimane pühapäev, valvamispühapäev. Me võime olla kindlad, et Jeesus saabub taas oma rahva juurde. Oma usutunnistuses kinnitame seda igal pühapäeval, öeldes täie veendumusega: “Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.” Seega Tema tulek on kindel, kuid meile ei ole antud teada, millal see juhtub. Jeesus ei ole andnud meile paraku mingit ajatabelit. Ta ütleb väga lühidalt: “Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.”

Jeesus teeb lõpu igasugustele spekulatsioonidele ja arvutustele. Mitte keegi ei saa ega või teada Issanda saabumise päeva ega tundi. Loomulikult nüüd, oma aujärjel olles, Jeesus teab, millal on Tema teine tulemine, kuid meie ei saa oma nina toppida asjadesse, mis on peidetud ja mida Jumal ei ole soovinud meile ilmutada.

Mis sa arvad, mida me tegelikult teeksime, kui teaksime täpset päeva ja tundi? Mõtle hetkeks selle peale. Mis juhtub töö juures, kui ülemus on puhkusel? Või kui õpetaja on korraks klassiruumist lahkunud? Või kui vanemad on jätnud lapsed koju omapead? Eks see ole tuntud olukord – kassid läinud, hiirtel pidu. Eriti veel siis, kui hiired teavad täpselt, millal kasse võib koju oodata. Kui aga ei tea, siis on nad erksalt valvel ja ettevaatlikud.

Olukord, millest Jeesus tähendamissõnas kõneleb, on sarnane. Mees läheb ärireisile, jättis teenritele vajalike tegemiste nimekirja, kirjutas alla mõned tühjad pangatšekid, et sulased saaksid arved kinni maksta, ja käskis uksehoidjal olla ööpäevaringselt valves. Seejärel ta lahkus, teatamata kellelegi reisiplaanist ega tagasi jõudmise ajast.

Neid, kes esimest korda kuulevad seda tähendamissõna, paneb arvatavasti majaisanda kavalus muigama. Ta ei ütle sulastele, millal ta tagasi tuleb. Keegi ei tea. See võib juhtuda õhtul või keskööl või hoopis varajasel hommikutunnil kui kukk kireb. See tähendab, et peremees võib tulla suvalisel ajal. Sulastel ei jää muud üle, kui olla valves ja oodata.

Kujutagem ette, mis oleks juhtunud, kui majaisand oleks oma sulastele öelnud: “Ma sõidan nädalaks ära. Tulen tagasi järgmisel reedel kell 9 õhtul.” Mis sa arvad, kuidas oleks sulased neile ootamatult sülle kukkunud vabadust kasutanud? Igal juhul teisiti, kui oma peremehe valvsa silma all. Eks me ole kõik kuulnud lugusid sellest, kuidas komandeeringust ootamatult koju saabunud abikaasa on rabatud üllatavast vaatepildist. Või lugu sellest, kuidas ettevõtte juhile meeldis oma alluvaid õrritada. Ta helistab rannast oma kantseleisse ja ütleb, et  on tühistanud oma puhkuse ning saabub tunni aja pärast tööle. Töötegijad on jalust rabatud. Kuna nad lootsid paarinädalast ülemuse eemalolekut, siis lubasid nad endale mõnusat lõõgastust ja pidu oli täies hoos.

Oled sa mõelnud selle peale, kuidas me käituksime ja oleksime, kui teaksime Jeesuse tulemise päeva ning tundi? Kas see muudaks märkimisväärselt meie elu? Kas elaksime siis oma elu Tema tuleku valvsas ootuses, kasutades ülejäänud aega Evangeeliumi kuulmisele, pattude tunnistamisele ja sakramentide vastuvõtmisele? Või lükkame selle tegevuse edasi, arvates, et meil on küllalt aega elu korrastamiseks, enne kui Issand tuleb? Kas me toimime Jumala tahtmise järgi või enda huvisid silmas pidades? Kas pühendame rohkem aega ligimese teenimisele ja seeläbi ka Jumala teenimisele või muretseme ainult enda heaolu pärast?

Arvan, et Kristuse saabumise täpse aja teadmine oleks paljudele sama mugav, nagu omaenda surmapäeva täpne teadmine. Võime teha siis vastavaid plaane, korrastada oma kalendrid ja olla kindlad, et kõik saab enne lõppu tehtud. Kui sa oled  viivitaja tüüp, siis võid selle asja peale mõtlemise edasi lükata kuni viimse minutini ja võtad elult, mis võtta annab. Söö, joo ja ole rõõmus. Ehk teisiti öeldes, tee enne suure päeva saabumist kõike, mida hing igatseb.

Kuid arvata võib, et päeva ja tunni lähenedes võtab võimust kartus ja paanika. Me püüame siis asjatult korrastada majapidamist, enne kui isand peauksest sisse astub. Aeg on läbi. Viimsete minutitega ei jõua enam ulatada klaasi vett janusele ega leivapätsi näljasele. Ei jõua enam minna haiget vaatama ega vangi külastama. Kardan, et päeva ja tunni teadmine toob esile kõlvatuse ja meeleheite, vale turvatunde ja enesega rahulolu.

Seevastu teadmatus ehk arvestamine sellega, et Issand võib iga hetk uksele koputada, sunnib igatahes rohkem ennast kokku võtma. Teame seda ajaloost, kuidas Kristuse peatse tuleku ootus andis algkirikule jõudu. Nad lootsid Jeesuse taastulemist oma eluajal näha. Teadmine, et Issand on lähedal andis jõudu elada elu nii, et olla väärt seisma kohtumõistja paremal käel ja kuulda Tema vabastavat sõnumit: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik.” (Mt 25:34)

Apostel Paulus kirjutab Tessaloonika kogudusele:

“Aega ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada, sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just kui varas öösel. Teie aga, vennad ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Nii siis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.” (1Ts 5:1–9)

Oleme ju isegi kogenud, kuidas olulise külalise ootus tõstab tegutsemistahet. Tuba saab korda ja ehk isegi mõni kook küpsetatud. Nõnda motiveeris Issanda tulemise ootus algkristlasi tegutsema väljapoole kogudust. Nad ei levitanud usku mitte sellepärast, et vajasid rohkem liikmeid koguduse eelarve tasakaalustamiseks või kiriku tühjade pinkide täitmiseks, vaid sellepärast, et Kristuse tulemise päev oli lähedal, peaaegu et nurga taga. Neid kannustas tagant selge arusaam, et iga päev võib olla ajastu lõpuks, päevaks kus surnud ja ülestõusnud Issand tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Jeesus on oma tähendamissõnades väga selgelt ja üheselt mõista andnud, et lõpuaeg ei saa olla nii öelda “pehme kristluse” ajaks. Nähes, et Issand viibib tulles, nüüd juba pea 2000 aastat, on kristlaskond kaotanud valvsuse. Eriti Euroopa kristlased on muutunud leigeks. Mugavus ja enesega rahulolu on võtnud maad. Tundub, et paljud lihtsalt mängivad kirikut. Osa ristituist arvab, et kuna Jeesus ei ole kahe aastatuhande jooksul tulnud, siis vaevalt Ta üldse tuleb ning on loobunud ootamast. Selle tulemuseks on üha kiiremini roiskuv ühiskond. Olgem ettevaatlikud, et me ise sama teed ei lähe ega koormaks oma hinge igasuguse priiskamise, prassimise ja ebamoraalse ellu suhtumisega. Sest Issanda päev võib meid nagu lõks ootamatult kinni püüda. Olgem valvel, sest me ei tea millal majaisand koju tuleb.

Teile, kes te ustavalt Issanda päeva ootate ja selle nimel hingamispäeval kirikusse kogunete, võin kinnituseks öelda, et me ei valva üksinda. Tema ise, kelle tulemist nii kannatlikult ootame, on oma tõotuse kohaselt meie keskel ja aitab meil olla valmisolekus number 1. Kes on sõjaväes käinud, teab, mida see tähendab. Sul on kõik asjad valmis pandud, nii et kui une pealt kostab häire, haarad oma relva ja lähed. Jah, Kristus on meiega. Ta on seda kiriku, oma maapealse ihu kaudu, mille liikmeks Ta on meid teinud. Ta on meie keskel palves ja pühas õhtusöömaajas. Hingamispäeva Isand on täna siin, et valmistada meid ette oma aulise saabumise päevaks. Tema kindlustab meie usukilbi ja päästekiivri olemasolu. See, kellega viimsel päeval kohtume, ei ole ju mingi võõras hirmuvalitseja. Me tunneme teda ristimisest alates. Tema õpetused, manitsused ja hoiatused on meie igapäevased saatjad ja Ta ise on igal jumalateenistusel meie keskel ning täidab meid Püha Vaimu väega. Muidugi ei sunni Jumal kedagi väevõimuga valvama, kuid Ta teeb enda poolt kõik, et Tema abi kasutades suudaksime valmis olla Issanda päeva tulekuks.

Kui meil tõesti läheb korda Issanda tulek ja oleme Tema ustavad järgijad, siis päev, mida ootame, saab olema rõõmu ja pääste päevaks. See saab olema täideminemise päevaks, kus kõik see, mida Kristus ristisurmas kätte võitis, lõpuks meile ka osaks saab. See on päev, kus kõik pisarad me silmist ära pühitakse, kus võitja Kristus lõpetab sõjad ja vägivalla, haigused ja surma, kus kõik see, mida usus tunnetasime, saab silmale nähtavaks. See on päev, kus võtame vastu oma uue hävimatu pale ja leiame igavese varjupaiga Jumala armastuses. Ma usun, et siin on, mille nimel elada ja ustava sulasena valvata, et majapidamises oleks kõik korras.

On hea, et me ei tea päeva ega tundi. Meie tulevik on Jeesuse kätes ning Tema viib oma töö lõpule päeval ja tunnil, mida keegi ei tea. Olgem siis valmis Tema saabumise tunniks. Aamen.