Sefanja 3:14–2

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

“Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal!”

Ajal, mil koolides õpetati veel ladina keelt, nimetati kirikus tänast päeva Gaudate-pühapäevaks, rõõmustamise pühapäevaks. Violetsete küünalde asemel olid kasutusel roosad, sümboliseerides rõõmu keset tõsist meeleparanduse aega, vaikset rõõmu Päästja ootamisest.

Ma kavatsen nüüd selgitada sulle selle rõõmu olemust, aga ma ei tea kui hästi ma sellega hakkama saan, sest see on üsna raske ülesanne.

Jõulude tulekuga kaasneb kindel lootus rõõmule. See on nagu ettekirjutatud programmi üks osa. Ärimaailm on selle tunde pealt palju kasu lõiganud, lubades suurendada rõõmu iga ostuga või vähemalt vabanemist süüst kui oled ostetud kingituse kellelegi üle andnud.

Jõuludega kaasnev rõõm on tihti ühenduses perekonna väga kaugele ulatuvate traditsioonidega, mida keegi ei julge muuta. Pühade koos veetmine pere ja sõprade ringis, kingituste vahetamine, jõulukuuse kaunistamine ja kindlasti võiks veelgi siia midagi lisada, nagu näiteks saanisõit.

Inimesed tunduvad olema sellel aastaajal sõbralikumad üksteise vastu. Me saadame rõõmu ja rahu tervitusi inimestele, keda arvatavasti tervitasime viimati eelmistel jõuludel. Südametel on kalduvus olla jõulude ajal pehmem ja see annab omakorda erilise tõuke heategevuse kasvule. Tundub, et inimesed on valmis sellel lühikesel perioodil avama oma kodu- ja südameuksed natuke avaramalt. Need kõik on head, suurepärased ja vajalikud tavad ning kombed, mille üle võime vaid rõõmu tunda.

Paljude jaoks võib pühaderõõm olla varjutatud kurbuse ja kaotusega, mure ja südamevaluga, meeleheide ja depressiooniga. Eriti raske on jõuluaeg leskedele, lahutatuile ja neile, kes elavad üksinda või neile, kes on lihtsalt kaugel oma kodust ja sõpradest. Mõned aga lähevad pühadeks ise nii öelda talvepuhkusele, lihtsalt kaovad askelduste ajaks ära, et leida rahu ja vaikset rõõmu.

Pühaderõõm kipub kestma sama kaua kui jõulukuusk. See elu sümbol keset talvist looduse surma on hakanud kustuma hetkest kui kirves pandi puu juurte külge. Kristuse ilmumisepühaks kõlbab see ainult põletamiseks. See paneb meid küsima, kas ikka on meie, nii öelda kristliku pärandiga ühiskonnas, jõulurõõm ehtne kui see ei suuda üle kümne päeva elus püsida. Detsembrikuu ostulõbust saab jaanuarikuu kurbus kui avastatakse, et pangakaart automaadist raha enam ei väljasta. Pidusöökidest on saanud viis liigset kilogrammi, millest uuel aastal peab vabanema. Lisame siia veel rahutuse ja hirmu, mis pühaderõõmu taga on varitsenud. Kas lastel läheb uuel aastal hästi? Kas abielu jääb püsima? Kas saab olema tööd ja tervist? Need mured ja hirmud võivad vallutada igasuguse rõõmu.

Siin on koht, kus me vajame prohveti ja apostli suu läbi kuulutatud Jumala Sõna. Nemad juhivad meie tähelepanu rõõmule, mis kestab pühaderõõmust palju kauem. Nad juhivad meid igavese rõõmu juurde, mis on kinnitatud Looja armastuse külge, Tema lihaks saanud Poja külge. “Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta.” “Olge rõõmsad, Issand on ligi.” Jõulude ajal me pühitseme Jumala tulemist inimeste keskele. Nagu evangelist Johannes ütleb: “Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust.” Sellele sündmusele toetuvad jõulupühad. See on ajendiks meie rõõmule.

Prohvet Sefanja aeg oli Iisraeli rahvale kõike muud kui rõõmuaeg. See oli häda ja ahastuse aeg, õnnetuse ja hävingu aeg, pime ja must aeg, sarve ja sõjahüüu aeg. See oli aeg, mil Jumal nuhtles oma sõnakuulmatut rahvast. Isegi prohveti nimi räägib meile üht teist selle aja kohta. Heebrea keelest tõlgituna tähendab Sefanja “Jahve on varjunud”. Küllap see väljendas rahva meeleolu tollel hetkel.

Aga isegi siis kui prohvet kuulutas Juudamaale hukkamõistu ja hävingut, leidus tal sõnu lootuse ja rõõmu jaoks. Issand nuhtleb, aga ravib ka terveks. Ta toob surma, aga teeb ka elavaks. Ta saatis Iisraeli rahva nende ebajumala kummardamise ja patu pärast võõrale maale asumisele. Aga Ta tõi nad ka suure rõõmu ja lauluga koju tagasi, näitamaks, et Tema armastus ja arm on alati suuremad kui meie patt.

Prohveti sõnum on mõeldud meiegi kõrvadele. Lõpuaegade Iisraeliks on Kristuse kirik ja meid, tema liikmeid, kutsutakse rõõmustama kogu südamest. Prohvet Sefanja annab meile kolm muutumatut põhjust rõõmustamiseks.

Esiteks: “Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, Ta on pööranud ära su vaenlase.” Jumala Poeg tuli võitlema meie vana vaenlasega, kurjaga, kes tõi maailma harmooniasse purustuse ja surma, kes ahvatles Aadama ja Eeva sõnakuulmatusele ja teeb seda meiegagi samal viisil. Jeesus tuli ja võitis, vaatamata, et lahingureeglid olid pakutud välja Saatana poolt. Jeesus lihtsalt ei andnud kiusatustele järgi, nagu tegid seda Aadam ja Eeva ja nagu teeme seda meie, vaid jäi kuulekaks Jumala tahtele.

Jeesus tuli võitlema käsuga. Käsk mõistab hukka ja saadab meid surma. Käsu ees ei ole keegi täiuslik, kõik on sõnakuulmatud. Jeesus aga tuli, et elada Jumala tahte järgi, et täita seadusi viimse täheni. Selle nimel Ta kannatas ja suri, vabastades käsu hukkamõistust need, kes Temasse usuvad.

Jeesus tuli võitlema meie pattude pärast. Tema elas inimkehas ilma patuta. Sellepärast me ei saagi öelda, et patustamine on inimlik. See on midagi muud kui inimlik. Isegi vastupidi, see on ebainimlik. See on jumalanäolisele inimesele solvanguks. Jeesus tõestas, et on võimalik elada ka ilma patuta. Tema oli patust tugevam aga Ta võttis kanda meie patud ja viis nad meie eest ristile. Tänu sellele on Jeesusel õigus vabastada meid sellest kohutavast vaimu vähkkasvajast, mille halastamatu levik röövib meilt meile kuuluva rõõmu.

Jeesus tuli võitlema surmaga. Ei ole suuremat vaenlast kui surm. Ei tasu hoolida eksitavast arvamusest, mida aegajalt levitatakse, et surm on sõber, midagi teretulnut ja otsitavat. Surm on needus meie patu suhtes. See on vaenlane, kellelt Kristus võttis tema surmava astla. Me ei pea enam surma surema, vaid sureme igavese elu jaoks.

Kas see ei ole siis rõõmustamist vääriv põhjus?

Teiseks rõõmutsemise põhjuseks on Jumala tõeline ligiolek oma rahvale. “Issand, sinu Jumal, on su keskel”, ütleb prohvet. Ei ole nii, nagu mõned arvavad, et Jumal pani maailma kellavärgina tööle ja ei tunne enam selle asja vastu huvi. Ei, Looja ei ole jätnud meid üksi saatuse hoolde. Ta on jätkuvalt tegutsev oma loomingus. Ta on käärinud käised üles ja on sirutanud oma käed välja. Ta on tulnud katsuma meid, kes me oleme patu pärast isolatsioonis ja üksinduses. Jumal on tulnud meie keskele, et olla üks meie seast. See on midagi enamat, kui lihtsalt Tema kõikjal kohalolek loodu kooshoidmiseks. Sefanja räägib sellisest kohalolekust, kus Jumal tuleb, et olla meiega intiimses osaduses. Ja nii on see ka sündinud. Issand on olnud ja on meie keskel erineval moel: Neitsi üsas ja sõimes, ristil ja ristimise vees, pattude andeksandmise kuulutuses ja armulaual oma ihu ja verega. Selline võimas kohalolek on piisav meie päästmiseks.

Kes oskaks leida veel suuremat põhjust rõõmustamiseks?

Rõõmu tundmise kolmandaks põhjuseks on, et Issand “rõõmustab sinu pärast väga.” Tema rõõm on meiegi rõõm. Ta ei rõõmusta meie tegemiste või tegemata jätmiste pärast, vaid selle pärast, et näeb meid läbi oma Poja, läbi Jeesuse kuulekuse, kannatuse ja ohvrisurma. Püha lauliku sõnade järgi oleme Jumalale just kui Tema silmaterad, Tema armastatud pojad ja tütred. Küllap see nii ongi, sest oleme ju ristimise läbi Tema lapsed. Oma armastusega vaigistab Ta meie hirmud. Ta tunneb lauldes meist rõõmu ja selleks lauluks on Tema enda Poeg. Sefanja ja kõik teised prohvetid kuni Ristija Johanneseni kuulsid seda laulu. Kõik nad uskusid Jumala armastuse laulu ja õpetasid seda ilusat meloodiat ka teistele.

Viissada aastat hiljem kõlas Jumala laul Petlemma öös: “Maa peal rahu ja inimestest hea meel.” Taas kõlab see Suurel Reedel, kui hüütakse: “See on lõpetatud!” Ja nelipühal kõlab Ta laul: “Parandage meelt ja laske ennast ristida.” Ja tänagi laulab Ta meile oma Poja laulu: “Sulle on andeks antud. Võta ja söö, see on minu ihu sinu eest antud. Võta ja joo, see on minu veri sinu eest valatud.”

Meil on põhjust olla rõõmsad Issandas ja mitte ainult täna, siin jumalateenistusel, vaid igal ajal. Ka kiusatustes, hädaohtudes ja isegi surmas.

Olgem siis rõõmsad. Aamen.