Luuka 2:1–20

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

“Oli pime ja tormine öö….” Umbes nii algavad tavaliselt krimkad. Kohe alguses sooritatakse kuritegu, seejärel lõviosa raamatust pakub lahenduse leidmiseks erinevaid võimalusi ja lõpuks, viimases peatükkis, tuleb tõde päevavalgele, kurjategija avastatakse ning müsteerium on lahendatud.

Taoliste detektiivjutukeste puhul ei saa me tegelikult rääkida müsteeriumist ehk saladusest, vaid kõigest mõistatusest. Saladuse ja mõistatuse vahe on selles, et mõistatusel on lahendus, aga müsteeriumil ei ole.

Täna ei ole me kogunenud siia mõistatust lahendama, vaid oleme tulnud osadusse, et seista silmitsi tõelise müsteeriumiga selle sõna sügavamas tähenduses. See saladus on nii sügav, nii seletamatu, et ükski inimolevus ei suuda seda lõpuni mõista, lahendada ega seletada. Ainus, mida teha saame, on hinge kinni hoides seista imestuse ja aukartusega selle ees.

“Oli pime ja tormine öö…” Väga võimalik. Igal juhul oli öö Petlemmas kindlasti pime. Selle kohta, kas ilm oli tuuline või mitte, puuduvad andmed. Võib arvata, et meie tuntud laulu sõnad “Kesktalvel külmal ajal…” ei sobi iseloomustama olukorda, kus tegevus toimus, sest sellisel juhul ei oleks karjastel oma karjaga väljas midagi teha. Aga teatud mõttes tormist võime siiski rääkida – tormist, mis iseloomustab meie maamuna igat ööd, kus rahvas sõdib rahva vastu, kus raha ja võimu pärast ei anta armu oma liigikaaslasele, kus kurjus luurab varjuna, oodates võimalust, et haarata kontroll meie elu üle.

Sellisel pimedal ja tormisel ööl, keset maailma, mis ei olnud sugugi vähem hull ega korrumpeerunud kui tänapäeva maailm, sai Jumala sõna lihaks. Neitsist sündinuna tuleb Jumal inimlapses meie keskele. Inglid taevas laulavad sellest ja karjased jätavad oma karja ning ruttavad vaatama. Targad mehed idast imestavad erilise valguse üle taevas, Heroodes aga tusatseb oma hullumeelsuses. Asjaosalised tunnetavad, et midagi uskumatult tähtsat on juhtunud Petlemma laudas sellel pimedal ööl. Kuid see ei ole mõistatus, mida võiks lahendada, vaid tegu on saladusega.

Kindlasti on iga lapse sünd müsteerium. Bioloogid võivad küll protsessi kirjeldada ja arstid mõningal määral kontrollida, kuid elu tekkimine jääb siiski saladuseks. Aga täna ei ole me kogunenud mitte selleks siia, et rääkida lihtsalt lapsesünni saladusest.

See, et kusagil Lähis-Ida pimeda küla tagahoovi sõimes sündinud laps saab kunagi kuulsaks meheks, võib samuti olla teatud mõttes saladuseks, kuid ka see ei ole põhjuseks, miks me täna siin oleme. Ehk mõni muugi asi peegeldab selle öö saladust, kuid ükski neist ei määra selle sisu.

Jõulude tõeline saladus seisneb Kristuse sünnis. Jumala sõna võtab inimese kuju ja saab üheks meie seas. Tõeline müsteerium on see, et Jumal just sellise mooduse valis meie juurde tulekuks.

Usk, mida meis täna õhtu esile kutsutakse toetub saladusele, kus Jumal armastab maailma oma Poja läbi. Siin ei ole midagi pistmist seletuste, praktilise meele ega loogilise mõtlemisega. Samuti ei ole siin erilist tähtsust sõimel ega õlgedel, lammastel ega karjastel, mida oleme harjunud nägema mesimagusatel postkaartidel. Meie usk rajaneb tõsiasjal, et Looja saab looduga üheks. Arm, mis meid vastupandamatu jõuga haarab, on nii tugev, et isegi patt ja surm peavad lõplikult taganema.

Me ütleme tihti: “Ära seisa seal, tee midagi!” Kuid täna õhtul tuleks see soovitus pöörata vastupidi. Jeesuse sünni saladuse ees ei ole me kutsutud tegema midagi muud, kui vaid lihtsalt ja tingimusteta vastu võtma seda, mida Jumal on andnud. Täna õhtune korraldus kõlaks: “Ära rabele, seisa lihtsalt siin.”

See oli pime ja tormine öö Petlemmas 2018 aastat tagasi. Kolmkümmend kolm aastat hiljem oli üks teine pime ja tormine öö, kus nüüd juba meheks sirgunud jõululaps, enne oma ristisurma, jagas jüngritele leiba ja veini. Laps, kes tuli alguses maailma sõimes, tuleb taas meie juurde pühas armulauas. Sõna, mis sai ihuks ja vereks Petlemmas, teeb sama müsteeriumi läbi pühas õhtusöömaajas. Me ei saa olla külalisteks sõime juures tollel ööl, kuid see, kes seal sõimes tookord magas, ootab meid igal pühapäeval altaril. Oma kummardused saame Talle teha siis, kui Teda armulaual vastu võtame.

Jumal sai lapseks, et kasvada meheks ja anda oma elu maailma eest. Petlemmas sündis lapsuke selleks, et saada iga rahva ja iga inimese päästjaks. Ristilöödud ja ülestõusnud Jeesuses lepitab Jumal endaga iga inimese.

Lugu Jeesuse elust, Tema surmast ja ülestõusmisest algab küll sünnilooga Pühal Ööl, kuid ei lõpe veel sellega. Tahumata sõim ja konarlik rist olid mõlemad tehtud puust. Ja mõlemad, nii sõim kui rist, mis Teda aastakümneid hiljem kandis, osutavad Tema olemuse saladusele. Nad viitavad Jeesuse sünni ja ristisurma müsteeriumile.

Oli pime ja tormine jõuluöö Petlemmas, oli pime ja tormine keskpäev Kolgatal, on pime öö täna siin meie kodumaal. Ometi on need ööd ja kõik järgnevad ning kogu meie elu täidetud Jumala armastuse igavese valgusega Jeesuses Kristuses. Saladus, mida me täna õhtul siin sügavalt austame, ei ole meile lahendamiseks antud mõistatus, sest Jumal ei ole mõistatus. Küll aga oleme ise üks suur küsimärk. Jumal on leidnud lahenduse meie eksistentsi küsimusele. Ta on saanud inimeseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Ta on ulatanud oma päästva käe ning ootab kannatlikult, millal seda märkame ja sellest kinni haarame. Iga ristiinimene on tänulik ja rõõmus, et Kristuses on meile pääste antud. Me nimetame seda jõulurõõmuks ja oleme pühakotta kokku tulnud, et seda üksteisega jagada.

Tänu olgu selle eest Taevaisale. Aamen.