Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi Urmas Viilma koostatud “Ristiinimese valimiskompass” on sügavalt eksitav, kuna see on koostatud robotliku kalkulatsiooni alusel, mis ei võta arvesse vaadeldavate punktide totaalselt erinevat moraalset mõõdet ja kaalu ning viib seetõttu kristlaskonda tõsiselt eksitavate tulemusteni, kirjutab Varro Vooglaid.
Täna hommikul avaldas EELK peapiiskop Urmas Viilma Facebookis oma suurtähtedega “RISTIINIMESE VALIMISKOMPASSIKS” tituleeritud analüüsi, mille kohaselt vastavat kõige paremini Eesti Kirikute Nõukogu poolt juba septembrikuus esile tõstetud punktidele Keskerakonna valimisprogramm. Olles hinnanud parteide programme, koostas Viilma alltoodud graafikult kajastuva pingerea, mille iseloomustuseks kirjutas ta nii:
“Punktide liitmise tulemusel moodustunud pingerea eesotsas troonib peaminister Jüri Ratase juhitud Keskerakond 32 punktiga, järgneb Isamaa 28 punktiga. Kolmandal kohal on Sotsiaaldemokraadid 19 punktiga, millele järgnevad sama suurusjärguga Reformierakond 17 punktiga, Vabaerakond 15 punktiga ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 14 punktiga. Pingerea lõpetab Eesti 200, millele sain anda 6 punkti.”
“Mida rohkem EKNi ettepanekuga seotud ja neid toetavaid programmilisi seisukohti erakonna programmist leidsin, seda rohkem sain anda erakonnale punkte,” kirjutas Viilma oma hindamiskriteeriumeid selgitades.
Oma postituse lõpuosas pani Viilma küll kirja reservatsiooni, et tema pingerida ei peaks käsitlema lõplike järelduste alusena kristlaste poolt erakondade programmidele hinnangute andmisel, ent ilmselt mõistab ta väga hästi, et just sellisena tema analüüsi paljude poolt käsitletakse – mis ei ole ka üllatav, pidades silmas, et Viilma isegi tituleeris selle “Ristiinimese valimiskompassiks”.
Päris kindlasti pakub Viilma paljudele inimestele võimaluse südametunnistuse rahus võimul oleva ja suure tõenäosusega ka võimule jääva Keskerakonna poolt hääletada, olgugi et tegu on väga liberaalse parteiga, mis pole näidanud üles praktiliselt mitte mingit soovi seista kristlaste jaoks oluliste moraalsete põhimõtete kaitsel. Küll aga on Keskerakonna juhtimisel antud EELK-le heldeid rahaeraldisi.
Minu kindla veendumuse kohaselt on Viilma lähenemine sügavalt eksitav.
Anda programmiliselt kristlike põhimõtete vastu töötavaile sotsidele (kes toetavad nii laste sünnieelse tapmise riiklikku rahastamist, abielu tähenduse moonutamist, eutanaasia seadustamist, vanemlike õiguste piiramist, multikulti ühiskonnamudeli kehtestamist ja islamiimmigratsiooni soosimist, südametunnistuse vabaduse mahasurumist diskrimineerimise keelu laiendamise teel, sõnavabaduse jõulist piiramist nn vihakõne keelamise teel jne) veerandi võrra rohkem punke kui EKRE-le ning Keskerakonnale lausa kaks korda rohkem punke kui EKRE-le, on sügavalt arusaamatu.
Niisugune lähenemine on seda arusaamatum, et EKRE programmis on lubadus määratleda abielu põhiseaduses mehe ja naise liiduna, tühistada perekonna ja abielu tähenduse moonutamisele suunatud kooseluseadus ja lõpetada abortide riiklik rahastamine, samal ajal kui ei sotside ega Keskerakonna programmis pole neist üliolulistest ja EKNi poolt peamistena esile tõstetud punktidest mainitud ühtegi.
Ilmselgelt on Viilma poolt esile toodud pingerida eksitav ka Isamaa suhtes, luues kuvandi, justkui oleks viimase näol tegu vähem kristlaste jaoks olulisi põhimõtteid toetava erakonnaga kui seda on Keskerakond. Niisugune pilt on aga jabur, kasvõi pidades silmas seda, et just Isamaa justiitsminister Urmas Reinsalu on hoidnud ära sotside juhtimisel sotsiaalministeeriumis ette valmistatud kristlaskonna südametunnistuse vabaduse mahasurumisele suunatud diskrimineerimise keelu laiendamise eelnõu, mille Ratase koalitsioon oleks vastasel korral juba ammu läbi ramminud. Samuti lubab Isamaa seista kooseluseaduse tühistamise eest ja toetada abielu määratlusele põhiseadusliku kaitse andmist.
Viilma ise pareerib kriitikat selgitusega, et tema analüüs ei peegeldavat tema soovitusi valimisteks, vaid kujutavat üksnes robotlikku kalkulatsiooni, mis hindab parteide programmide vastavust EKNi poolt esile toodud punktidele. “Kui minu valimiskompassis on kõrvuti seatud ainult EKNi ettepanekud ja erakondade lubadused, ega pole grammigi minu enda ega EELK seisukohti, siis on see teatud mõttes robotlik ja emotsioonitu võrdlemine, mille tulemuste veapiir on mõned punktid siia-sinna,” märgib ta.
Sellise selgitusega on aga võimatu nõustuda. Andes ristiinimestele valimisteks kompassi ehk orienteerumise vahendi, on täiesti vale praktiseerida niisugust robotlikku lähenemist, mis ei võta absoluutselt arvesse hinnatavate punktide totaalselt erinevat moraalset mõõdet ja kaalu ning mis viib sellisena sügavalt eksitavate järeldusteni. Kuivõrd Viilma näol on tegu intelligentse inimesega, on võimatu uskuda, et ta ise sellest aru ei saa.
Seetõttu oleks Viilmast väärikas viga tunnistada ja teha kiiresti korrigeerivad avaldused, öeldes selgelt välja, et ristiinimesed ei peaks oma valimisotsustes lähtuma tema poolt esile toodud robotlikest kalkulatsioonidest, vaid juhinduma ennekõike keskse tähtsusega moraalsetest põhimõtetest, toetades neid, kes seisavad ühiskonnas eriti teravate ideoloogiliste rünnakute objektiks olevate moraalsete põhiväärtuste kaitsel.
Mingil juhul ei saa nõustuda nende kriitikute seisukohaga, kelle arvates on usuühenduste juhtidel üldse kohatu valimisteks soovitusi anda. Küsimus on pigem selles, et soovitused peavad lähtuma reaalselt kristlikest põhimõtetest, mitte külmadest ja elututest arvutustest. Seega peaks Viilma kui kristlaskonna juht võtma robotliku kalkulatsiooni asemel isikliku vastutuse ja ütlema selgelt välja, milliseid erakondi ja millisel põhjusel peaks kristlased tema hinnangul toetama. Sedasama peaks tegema ka teiste usuühenduste juhid, et suunata kristlasi toetama neid erakondi ja kandidaate, kes seisavad reaalselt kristlaste jaoks kõige olulisemate põhimõtete kaitsel.
Vastasel juhul jääb kogu loost väga näotu mulje, nagu oleks Viilma “Ristiinimeste valimiskompassi” peamine mõte valitsusvõimu enda käes hoidvale Keskerakonnale meelehead valmistada, isegi kui see annab kristlaskonnale täiesti väärasid ja eksitavaid signaale ning juhib neid piltlikult öeldes sohu.
Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv.
Päisefoto: Yannay Levi, Wikimedia Commons
